"Nagu iga inimestega tegeleva elukutse esindaja, kuulub ka õpetaja riskirühma. Läbipõlemist kogenute protsent võib olla sarnane nagu depressiooni põdenute oma, neli-viis, kusjuures õpetajate puhul on eri allikatele toetudes depressiooni haigestumine kaks-kolm korda tõenäolisem kui elanikkonnas keskmiselt, nii et haigestunuid võib olla 10–15 protsenti," ütles Schults Õpetajate Lehele.

Schultsi sõnul on läbipõlemise üks eeldus, et õpetaja enamasti tahavad õpetajad teha oma tööd väga hästi, hinge ja südamega. Sellega on õpetajate puhul üks eeldus täidetud – nad kuuluvad riskirühma.

"Tihti kaasneb läbipõlemisega väsimus. Õpetajad on ülekoormatud. Viimased neli aastat on õpetaja töötasu olnud Eesti keskmisest kõrgem. Ainuke konks on, et sinna sisse on arvestatud kogu igakuine sissetulek koos lisaülesannetega, mis paisutavad töökoormust. Õpetaja töökoormus pole 35 tundi nädalas, nagu kutsestandardi järgi peaks olema, vaid rohkem."

Schultsi hinnangul kulub läbipõlemiseni palju aega - keskeltläbi kuni kaks aastat. Sellest väljatulekuks on tihtipeale vaja kõrvalist abi.

"Alustada võiks perearstist, kel on ka teraapiafondid ja kes teeb koostööd psühholoogiga. Perearst saab ka vaimse tervise raviks rohtu välja kirjutada. Kui vaja, suunab spetsialisti juurde edasi."

Kooli tasandil tuleks juhtkonnal anda uuele õpetajale kohe kolleegist mentor, kes aitab tulijal organisatsioonikultuuri sisse elada.

"Uuringud on näidanud, et kui juhtkond on hoolitsenud noore õpetaja toe eest, jääb too suurema tõenäosusega tööle. Juhtkonnal on ka mõistlik korraldada õpetajate töö niimoodi, et tööaja sees on ette nähtud võimalus arutleda kolleegidega, kuidas õpetada, uuemaid ainealaseid suundumusi, õpilaste käitumist, klassijuhtimist. Kui kogemuste jagamise võimalus on loodud, on ka läbipõlenuid vähem."