Eestikeelsele õppele üleminek on Eesti hariduse üks olulisemaid muutusi. Selle vajalikkuses ei kahtle enam keegi, aga kas me täiskasvanutena oleme valmis selle õnnestumiseks piisavalt pingutama. Nõuame eesti keelt teise keelena õppivatelt õpilastelt järjest paremat keeleoskust, kuid kas loome neile ka vajalikud tingimused selle saavutamiseks?

Kolleegidega erinevatest koolidest arutades jääb kõlama mõte, et probleem ei seisne alati õpetajate oskuste puudumises, vaid hoopis selles, kuidas olemasolevaid teadmisi ja oskusi igapäevases õppetöös rakendatakse.

Kujutame ette õpilast, kes istub terve koolipäeva eestikeelsetes tundides. Õpetaja räägib eesti keeles, õpikud on eestikeelsed ja töövihikus täidetakse ülesandeid. Päeva lõpuks on õpilane ise eesti keeles öelnud vaid mõne üksiku lause. Kas selline õppepäev toetab piisavalt tema keelelist arengut?

Keele omandamiseks peab õpilane saama ise rääkida, küsida, kirjeldada, põhjendada ja eksida. Eestikeelne aineõpe eeldab, et õpetaja seab ainealaste eesmärkide kõrval ka keelelisi eesmärke ning loob võimalusi nende saavutamiseks. Paljudel õpetajatel on selleks vajalikud metoodilised teadmised olemas. Ometi võib keerulisemate mõistete selgitamisel tunduda lihtsam minna üle vene keelele. Nii saavad õpilased kiiremini aru ja tund liigub edasi.

Kuid mis juhtub siis, kui õpetaja selgitab kogu teema õpilaste emakeeles, ent tunnikontroll või kontrolltöö tuleb sooritada eesti keeles? Kas saame eeldada, et õpilane saavutab positiivse tulemuse, kui talle pole õpetatud ega antud võimalust kasutada vastava teema eestikeelset sõnavara?

Sellisel juhul võib õpilane ainealasest sisust väga hästi aru saada, kuid jääb hätta ülesannete mõistmise või vastuste sõnastamisega. Nii võib puudulik tulemus näidata, et õpetamise ja hindamise keel ei ole olnud kooskõlas.

Kas hindame teadmisi või keeleoskust?

Hiljutised neljanda klassi tasemetööd tõid esile vastuolu meie haridussüsteemis. Eesti keele kui teise keele tasemetöös arvestatakse õpilaste eeldatava keeletasemega, kuid loodusõpetuse tasemetöös tuli samadel õpilastel toime tulla märksa keerukama sõnavara, pikkade tekstide ja mitmeosaliste ülesannetega.

Haridus- ja noorteamet (Harno) selgitas tasemetööde keelelist keerukust kommenteerides, et ülesanded vastavad õppekavale ning neis kasutatakse õppekavaga sama terminoloogiat. Kui õpilaste eesti keele oskus ei ole piisav, soovitab amet valida venekeelse tasemetöö.

Harno esindaja ei arvesta sellega, et õpilased, kes loodusõpetuse tasemetööd sooritasid, on õppinud kolm aastat õppeaineid sh loodusõpetust eesti keeles ja vene keeles võib neil selline terminoloogia üldse puududa. Pean tunnistama, et selline vastus tekitab õpetajates pettumust. Kas tõesti on eestikeelsele õppele ülemineku raskuste lahendus soovitus valida venekeelne tasemetöö? 

Loomulikult peab õpilane omandama ka eestikeelse ainekeele, kuid õiglane hindamine ei tähendab võimalust näidata oma tegelikke teadmisi ja oskusi. Just seetõttu peaksime keele vahetamise soovitamise kõrval otsima lahendusi, kuidas muuta eestikeelne hindamine õpilastele keeleliselt jõukohaseks.

Õpilane ei saa vastutada täiskasvanute valikute eest

Eestikeelsele õppele ülemineku toetamiseks on loodud mitmeid võimalusi. Haridusasutuste juures tegutsevad LAK-õppe metoodikakeskused, Eesti Keele Instituut pakub tuge muu hulgas programmi "Keelesamm" kaudu ning Tallinnas toetavad õpetajaid Tallinna Õpetajate Maja ja selle juures tegutsev metoodika- ja kompetentsikeskus MEKK. Õpetajatel on võimalik osaleda koolitustel, saada nõustamist, tutvuda õppematerjalidega ning õppida kolleegide kogemustest. Ükski koolitaja ega metoodikakeskus ei saa õpetaja eest koolitusel õpitut klassiruumis rakendada.

Tähtis roll on ka kooli juhtkonnal. Koolis peab olema ühine arusaam, mida eestikeelne õpe tähendab ja milliseid põhimõtteid järgitakse. Ei piisa sellest, et osa õpetajaid loob teadlikult eestikeelset õpikeskkonda, kui teistes tundides minnakse järjepidevalt üle vene keelele. Samuti ei saa riigi vastutus piirduda nõuete kehtestamisega. Vajame sisulist järelevalvet, mis hindab, kas eestikeelne õpe ka tegelikult toimib.

Eestikeelsele õppele ülemineku aruteludes räägitakse sageli õpilaste vähesest motivatsioonist, kodusest keelekeskkonnast ja lapsevanemate hoiakutest. Need tegurid mõjutavad õppimist, kuid ei saa olla põhjuseks, miks õpilase võimetesse suhtutakse eelarvamusega.

Õpilane ei vali oma vanemaid, kodust keelt ega sotsiaalmajanduslikku tausta, küll aga saavad õpetajad valida, kuidas nad õpilast toetavad ja milliseid õppimisvõimalusi talle pakuvad. Eesti keelt teise keelena õppivad õpilased ei vaja madalamaid ootusi. Nad vajavad kvaliteetset õpet, järjepidevat keelelist tuge ning õpetajaid, kes usuvad nende võimetesse.

Eestikeelsele õppele üleminek ei ole pelgalt õppekeele vahetamine. Selle eesmärk peab olema anda õpilastele piisav eesti keele oskus, et nad saaksid jätkata õpinguid, omandada soovitud eriala ja tulevikus teistega võrdsetel alustel konkureerida.

Selle saavutamiseks peavad pingutama kõik osapooled. Õpilasel on kohustus õppida, õpetajal vastutus teadlikult õpetada, kooli juhtkonnal kohustus luua ühised põhimõtted ning riigil vastutus tagada realistlikud ootused ja sisuline järelevalve.

Janno Jakobson on eesti keele kui teise keele õpetaja ja LAK-õppe koordinaator, kes tegeleb eestikeelsele õppele ülemineku ning õpetajate metoodilise toetamisega.