Depressiooni teemat on viimasel ajal täiesti põhjendatult palju käsitletud. Tänu kolleegidele, kes teema on avalikkuses algatanud, meediale, kes seda vahendanud ja patsientidele, kes ehedalt oma kogemusi kirjeldanud.

Hea vaimne tervis on ressurss, mille kontekstis toimub kogu muu toimetamine. Varane probleemide märkamine, teadvustamine ja ravile pöördumine aitab sekkuda nii, et haigus ei pruugigi välja kujuneda või raskemaks süveneda. Kõik enam levinud vaimse tervise probleemid on tänapäeval ravitavad. 

Peaasi.ee kampaania „Must lumi“ võimaldab inimestel hinnata depressiooni erinevate sümptomite esinemist (depressioonitest on siin). See on näidanud depressiooni levikut üldpopulatsioonis 58 protsendil inimestest. Enim väljendusid kurvameelsus ja kurnatus.

Selline tulemus võib aga jätta eksliku mulje, et depressioon on enamikul meie hulgast. Kindlasti pole see päriselt nii. 

Saade „Roaldi nädal“ tutvustas depressiooni esinemist konkreetsete patsientide näitel. Tõsi, ravivõimalusi kirjeldati ühekülgselt.

Ükski test ei ole ega saa olla depressiooni diagnoosimise ainumeetod, vaid ikka ainult abivahend põhjalikuma uuringu (tavapäraselt kliinilise intervjuu) planeerimisel. Lõplikke järeldusi selle põhjal teha oleks meelevaldne. Mittespetsiifilised seisundite testid võivad tihti anda valepositiivseid või valenegatiivseid tulemusi. Nii võib saada diagnoosi inimene, kellel täpsemal hindamisel meeleoluhäiret ei ole või jääda diagnoosimata tegelikult haige inimene. Hetkeseisund mõjutab hinnangute andmist oma kaebustele ja häirituse määrale.

Paha tuju pole depressioon

Antidepressandid on depressiooni puhul väga oluline ravivalik. Küll mitte ainuke. 

Depressioon on psüühika- ja käitumishäire, mis toob endaga kaasa olulise elurõõmu, energia, tahteaktiivsuse ja motivatsiooni püsiva alanemise selliselt, et see takistab suurel määral igapäevast funktsioneerimist nii tööl, koolis kui ka vaba aja tegemistes. Psüühika- ja käitumishäirete klassifikatsiooni RHK-10 järgi (mis meil Eestis on psüühikahäirete diagnoosimise alus) peavad sümptomid esinema ja oluline häiritus kestma vähemalt paar nädalat. Depressiooni esinemise juures on väga vajalik hinnata mitte üksikuid sümptomeid, vaid nende koosesinemist, kestvust, määra ja mõju igapäevasele toimetulekule. 

Lühiajalist meeleolu, motivatsiooni ja energia alanemist, väsimuse suurenemist, liigselt enesekohast negatiivset mõtisklemist ei saa automaatselt pidada depressiooniks. Küll aga võivad need sümptomid pikalt kestes, oluliselt väljendudes ja ühiselt olla depressiooni sümptomid, mis elu väga segavad. 

Miks siis ikkagi ajame segamini igapäevase paha tuju ja depressiooni ning räägime sageli tavakõnepruugis, et meil on „deprekas“ või saame skriiningtestides ehmatavalt kõrgeid punktiskoore. Põhjuseid on erinevaid. 

Kõiki eelpool loetletud sümptomeid kerges vormis ja mööduvalt kogeb aeg-ajalt meist igaüks. See on osa normaalsest psüühika toimimisest. Emotsioonid, motivatsioon ja energiatase kõiguvad meil kõigil. Eesmärk ei ole end pidevalt hästi ja õnnelikuna tunda, kõike kogu aeg teha tahta või väga energiline olla. Need on kõrged standardid oma seisundile, mida kahjuks ka kliinilises praktikas sageli kohtame. See toob kaasa ebarealistlikud ootused oma enesetundele, negatiivsete emotsioonide irratsionaalse tõlgendamise ning ebakohased toimetulekustrateegiad.

Enamik igapäevasest meeleolu alanemisest, madalast motivatsioonist ja energiakaost möödub iseenesest ilma, et midagi spetsiifilist peaks üldse ette võtma. Pisut puhates saame jätkata oma igapäevaste tegevustega vaatamata nendele sümptomitele.

Kliiniline depressioon kui nõiaring

Meeleoluhäired, sh ka depressioon, on oma olemuselt nn dimensionaalsed seisundid. Igapäevane paha tuju, alanenud motivatsioon või suurem väsimus ei ole kvalitatiivselt mitte midagi teistsugust või erinevat nendest sümptomitest, mida kogeme kliinilise depressiooni kontekstis. Erinevus on kvantitatiivne, st sümptomeid on depressiooni korral enam ja nad kestavad pikemat aega ning seetõttu häirivad meid rohkem.

Depressiooni korral on meeleolu püsivalt väga halb, motivatsioon ja energia oluliselt alanenud, väsimus suurem ka kerge ja väikese pingutuse puhul. Kõik see toob kaasa käitumusliku vältimise, kusjuures esmalt jäetakse ära just meeldivaid tegevusi (ka sügavas depressioonis patsient võib ikka ära teha oma kohustuslikud tegevused). Nii langeb positiivne emotsionaalsus, mis kinnitab üleüldistavat negatiivset mõtisklemist (olen vilets, väärtusetu, ma pole piisavalt hea, millelgi pole mõtet, kõik on halvasti jms). Enesetunne läheb sellest aina halvemaks.

Kliiniline depressioon tekib ja säilib sellise nõiaringina, kus negatiivne mõtisklemine, alanenud meeleolu, madal motivatsioon ja käitumuslik vältimine üksteist vastastikku negatiivselt kinnitavad. Depressioon ei teki kunagi üleöö, vaid ikka tasapisi. Depressioon on vaatamata oma sarnastele põhisümptomitele siiski väga oma omaniku nägu. Mõni depressiivne patsient on vaikne, eemalehoidev ja kurb, teine hoopis trotslik, tõrges ja kergesti ärrituv. 

Levib eksiarvamus ravimite kasutamise kohta. Inimesed arvavad sageli, et kui neid ravitakse antidepressantidega, siis on neil depressioon. Tegelikult võib arst määrata antidepressantravi ka enamike ärevushäirete korral. See on muidugi kriitika spetsialistide endi kohta, kes piisavalt ei hari patsienti tema häire suhtes.

Oluline on igapäevast meeleolukõikumist mitte pidada depressiooniks ja depressiooni tavapäraseks meeleolukõikumiseks. Kliinilise psühholoogia kontekstis pole küll kunagi liiga vara kliinilise psühholoogi või psühhiaatri poole pöörduda, et seisundit hinnata ja sekkumisi kavandada. Küll aga jätab igapäevase meeleolu, motivatsiooni alanemise või uneaja ajutisest vähenemisest tingitud väsimuse depressioonina tõlgendamine vale mulje psüühikahäirete esinemisest meie inimestel. Lõpuks võib tunduda, et kõigil meie ümber ja meil endalgi on depressioon. See suurendab muretsemist. Ülemäärane muretsemine (sageli üldistunud ärevushäirena) on aga kõige sagedasem probleem, millega kliinilise psühholoogi poole pöördutakse.

Paljude häirete kaaslane

Depressioon on kindlasti enim diagnoositud psüühika- ja käitumishäire. Küll aga mitte alati esmase, vaid nn kaasuva häirena. Enam levinud esmased psüühika- ja käitumishäired on erinevad ärevushäired (neid on palju ja erinevaid: üldistunud ärevushäire, sotsiaalfoobia, paanikahäire jt). Need moodustavad ligi 35 protsenti kõigist diagnoositavatest esmastest psüühika- ning käitumishäiretest. Ärevushäiretega patsiente kohtame seetõttu ka kõige sagedamini oma ravitöös.

Depressioon on ka sage söömishäirete, sõltuvushäirete jt haiguste kaaslane. Samuti esineb depressiooni sümptomeid väljaspool meeleoluhäireid paljude erinevate häirete kontekstis (depressiooni sümptomitega ärevushäire, kohanemishäire, käitumishäire depressiooniga, orgaaniline depressioon, psühhoaktiivsete ainete tarvitamisest tingitud residuaalne afektiivne häire, skisofreenia järeldepressioon, depressiivnse skisoafektiivne häire). 

Isegi kaasuva häirena ei tohi me depressiooni esinemist ravis tähelepanuta jätta. Raske depressioon võib endaga kaasa tuua palju lootusetust ja ka suitsiidmõtteid. Mõõduka ja raske kaasuva depressiooni korral alustatakse psühhoterapeutilist ravi ikka depressioonist, mitte esmasest häirest, milleks võib olla mõni ärevushäiretest. Kerge depressioon kaasuva häirena taandub sageli ka vaid esmase häire ravimisel.

Tihti on just depressiooni lisandumine see, mis toob ärevushäirega patsiendi ravile. Kerget muretsemist ja ärevust võidakse veel normaliseerida, kuid pikalt kestvat suurenenud energiakadu, masendust, madalat motivatsiooni ja meeleolu mitte. 

Kliinilist depressiooni esineb erinevas raskusastmes. Me hindame seda kerge, mõõduka ja sügavana. Varieerub sümptomite väljendumise määr ja see, kui palju need inimese funktsioneerimist häirivad. Ilma ravita võib depressioon muutuda krooniliseks.

Teraapia pole piisavalt kättesaadav

Kliiniline depressioon on ravitav haigus. Ravimeetodid on lisaks antidepressantidele teadusuuringutega tõendatult ka kognitiiv-käitumisteraapia. Kerge ja mõõduka raskusastme depressiooni korral soovitavad ravijuhendid kasutada esimese ravivalikuna just psühhoteraapiat. Sügava depressiooni puhul on efektiivne kombineeritud ravi, st ravimid koos psühhoteraapiaga. Oluline on mainida, et oodatud positiivsed muutused ajus tekivad nii ravimite kui ka psühhoteraapia korral.

Kognitiiv-käitumisteraapia ei ole kahjuks nii kättesaadav, kui võiks vajaduspõhiselt olla. Eesti haigekassa tasub patsientide psühhoteraapiateenuse eest oma lepingupartneritele ning perearst saab suunata patsiendi kliinilise psühholoogi, psühhoterapeudi vastuvõtule ja ravile läbi teraapiafondi. 

Kognitiiv-käitumisteraapia seisneb depressiooni korral negatiivse mõtisklemise sisu ja protsessi korrigeerimises, käitumuslikus aktiviseerimises, negatiivsete emotsioonidega toimetulekuks sobivate strateegiate leidmises ning tähelepanutreeningus. Tähelepanu treenitakse nii, et enda halvale enesetundele keskendumise asemel oleks see suunatud endalt ära ehk käimasolevale tegevusele. Psühhoteraapias õpetatakse patsiendile teraapiasekkumisi kui uusi oskusi, mida patsient saab ise seansside vahepeal kasutada ja nii ka tulevasi tagasilangusi ära hoida. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.