Iva: ELis sündis esimene ligipääsetavuse direktiiv, kuid pikk tee on minna ({{commentsTotal}})

Kaia Iva.
Kaia Iva. Autor/allikas: Euroopa Nõukogu

Euroopa Liit leppis neljapäeval Eesti eesistumise viimasel sotsiaalministrite kohtumisel kokku puuetega inimeste ligipääsetavuse direktiivis. Kuna terve ligipääsetavuse valdkonna reguleerimine oli liiga suur amps, võeti eelnõu koostamisel suur hulk olulistest teemadest välja, rääkis sotsiaalkaitseminister Kaia Iva ERR.ee-le antud intervjuus.

Eesti eesistumise viimases sotsiaalnõukogus leppisid liikmesriigid lisaks ligipääsetavuse direktiivis osaliselt kokku ka sotsiaalkindlustuste koordineerimises, mis tähendab, et edaspidi on selgemini reguleeritud, kes peab maksma perehüvitisi ja pikaajalise hoolduse toetusi, kui kodanik elab ja töötab teises liikmesriigis.

Kohtumisel tegi Eesti ka vahearuande, kuidas on edenenud naiste tööellu suunamise eelnõu ehk töö- ja pereelu ühitamise määrus, mis on olnud samuti Eesti eesistumise fookuses.

Vestlesime ministriga sotsiaalteemade hetkeseisust Eestis ja Euroopa Liidus päev enne ministrite kohtumist – kolmapäeva lõunal, samal ajal kui riigikogu oli parasjagu hääletamas olulise siseriikliku eelnõu üle, mis muutis senist perehüvitiste süsteemi.

Veidi üle kahe nädala tagasi allkirjastas Euroopa Liit Göteborgis sotsiaalõiguste samba, mida peetakse Eesti eesistumise üheks suuremaks saavutuseks. Miks? Mis meie elus sellest sambast paremaks läheb?

Euroopa sotsiaalõiguste sammas on selles mõttes oluline, et ta ühendab paljud olulised sotsiaalteemad ja tõstab nad korraga pildile. Teiseks annab sammas olulised juhised, mille alusel on võimalik hakata liikmesriikide tulemusi sotsiaalpoliitikas edaspidi võrdlema.

Ma usun, et oluline ongi tähelepanu tõstmine ja teemade kontsentreerumine. Terves Euroopas muutuvad sotsiaalteemad järjest tähtsamaks, inimene, tema iseseisev toimetulek ja heaolu tõstetakse fookusesse.

Samas oli vaidlusi samba sõnastusega: liikmesriikide jaoks oli väga oluline, et see ei sunniks neid midagi tegema. Mis kasu sellest niimoodi on?

Eks liikmesriigid on seadusandlike aktide osas ikkagi tundlikud: kui tuleb väga konkreetne seadusandlik akt, siis me oleme ju isegi siin vahetevahel pahased, et miks me peame tegema seda, mida Brüssel käsib. Brüssel iseenesest ju ei käsi, me ikkagi lepime kokku. Nüüd on küsimus, kas me lepime kokku, et me teeme seadusandliku akti või lepime kokku pehmemad reeglid ja ütleme, et me juhindume nendest, tahame nende suunas liikuda, võrdleme oma saavutusi ja ütlemegi, et see asi on meil juba nii hästi kui teistel, aga teine asi nii hästi ei ole.

Eks me ise teame ka, et kui tulevad jälle mingid võrdlustabelid, mis näitavad, kus me mingis valdkonnas asume, siis me jälgime tegelikult väga hoolsalt ja tähelepanelikult, kas me oleme kõik head sammud ära astunud. See tõstabki teemad päevakorrale: ei tule niivõrd uusi käske, vaid motivatsiooni, kuhu poole püüelda.

Üks teema, mis tuleb arutlusele teie juhitud Eesti eesistumise viimases sotsiaalnõukogus, on sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise määrus, mida muudeti viimati aastal 2004 (määrus on vajalik selle jaoks, et kui inimene liigub ELis üle riigipiiride, liiguksid temaga kaasa ka sotsiaaltagatised – toim.). Sellest ajast peale, ma saan aru, on ilmunud erinevaid kohtulahendeid, mis näitavad, et see on aegunud. Kas te saate tuua mingeid näiteid, miks see määrus on vananenud?

Kõigepealt, koordinatsioonimäärus on üks Euroopa – ma ei tea, kas võib just öelda, et üks tähtsamaid, aga kindlasti väga oluline akt, sest ta puudutab igat konkreetset inimest, kes liigub üle piiride. Võib-olla on ka huvitav fakt, et see oli esimene sisuline õigusakt, mis Euroopa Liidus 1959. aastal üldse vastu võeti, sest oligi vaja koordineerida sotsiaalkindlustusküsimusi, mis inimeste piiriülesel liikumisel tekkisid.

Selge on see, et kõik riigid muudavad oma siseriiklikke sotsiaalkindlustusskeeme, pikaajalise hoolduse meetmeid, töötuskindlustust. Kui igal riigil liiguvad need isesuunas ning samal ajal liiguvad Euroopa Liidus töötajad ja nende pered, siis mingil hetkel tekibki küsimus, et kes vastutab teise riiki tööle läinud inimese õiguste eest.

Meil on vaidlusi perehüvitiste osas, aga kõige rohkem ja kõige suuremad probleemid puudutavad tavaliselt töövaldkonda. Seal on meil näiteks töötuskindluse osas olnud vaidlusi Soomega: kes peab ikkagi lõppudelõpuks töötuskindlustust maksma, kes peab koolitusi tegema – kas see riik, kus töötaja viimasena töötas, kus ta on pikemat aega töötanud või kus ta on varem elanud? Neid vaidlusi, mis ka kohtuteni ei jõua, on üsna palju.

Töötuskindlustuse küsimus jääbki praegu veel kokku leppimata, see jääb järgmisele eesistujale Bulgaariale. Meil on praegu käsil kaks olulist teemat, mis saavad nõukogus liikmesriikide üldise heakskiidu, vähemalt me väga loodame ja tundub, et see nii läheb: pikaajaline hooldus ja perehüvitised (neis küsimustes leppis Nõukogu tõesti kokku - toim.).

Perehüvitised ja peretoetused on ka selline teema, mis igapäevaselt üha rohkem meie inimesi puudutab: üks vanem elab ja töötab ühes riigis, teine on näiteks Eestis, lapsed on siin või teisel pool kaasas. Sellises olukorras tekib nii lapsetoetuste kui vanemahüvitise puhul kogu aeg küsimus, et kes maksab – kas see käib töötamise järgi?

Selles osas saavad asjad tükk maad selgemaks. Praegu on perehüvitised kõik üheskoos, kuigi nad on oma iseloomult erinevad. Lapsetoetused on kuupõhised: see on konkreetne universaalne toetus, näiteks 50 eurot kuus või meil alates kolmandast lapsest 100 eurot kuus, mis ei sõltu sellest, kas vanem töötab, kas ta üldse on töötanud ja kui palju ta on palka saanud.

Kaia Iva vestles eesistumise viimases sotsiaalnõukogus volinik Marianne Thysseniga. Autor: Euroopa Nõukogu

Lastetoetustele lisaks on vanemahüvitis, mis on Eestis teadupärast üsna rikkalik ja selle maksmine hoopis pikem kui teistest riikides. Senine kord, mis on tekitanud vaidlusi ja arusaamatusi, on see, et lastetoetused ja vanematoetused liidetakse kõik kokku ja ei vaadata üldse nende iseloomu – mis on lapsepõhine ja mis on vanemale, kuna ta on töölt eemal.

Nüüd tõstetakse nad eraldi: saavad olema universaalsed toetused, mis ongi mõeldud lapsele, ja eraldi laste kasvatamise toetused, mis sõltuvad sellest, kui palju sa oled töötanud või kui palju sa maksu oled maksnud, nagu meil on vanemahüvitis ja osades riikides ka mingid muud toetused. Need on asendussissetulekuks: kui sa last kasvatad, siis sa oled kodus ja toetust makstakse sulle selle eest.

Praegu oli nii, et kui meil jäi ema vanemapuhkusele, oli see summa juba nii suur, et ükski teine riik ei pidanudki lastele enam lastetoetusi maksma. Öeldi, et see raha (vanemahüvitis – toim.) juba katab kõik ära, aga tegelikult oli see mõeldud emale töölt kõrvalolemise eest. Kui me võtame lastetoetused ja vanematoetused nüüd lahku, siis läheb selgemaks, et mis on konkreetsed toetused lastele ja mis on töölt eemaloleku toetus.

Kes siis maksab hüvitisi, kui isa töötab Soomes ja ülejäänud pere on Eestis?

Kui ema on Eestis töötanud ja isa töötab Soomes, siis see käib selle järgi, kus on lapsed. Kui lapsed on siin ja ema on siin töötanud, on esmane maksja Eesti. Soome peab seejärel võrdlema, kui palju oleksid tema toetused suuremad, ning maksma selle summa lisaks. Aga seda vaadataksegi nüüd eraldi: kõigepealt võrreldakse lapsetoetust ja lisaks saab üks vanem asendussissetuleku lapse kasvatamise eest.

Samas ei pea me enam tulevikus hakkama maksma vanemahüvitist teise riiki, kui näiteks isa töötabki Soomes, mitte Eestis. Meie vanemahüvitist temale sinna järgi ei maksa, sest siin ta ei tööta.

Te ütlesite, et töötushüvitis jääb praegu veel lahtiseks. Mis seal liikmesriikide vahel vaidlusi tekitab ja millist lähenemist Eesti hakkab toetama, kui me pole enam eesistuja?

Arutelud töötushüvitiste koordinatsioonireeglite üle jäävad tõesti järgmisse eesistuja vedada, sest seda arutelu ei ole veel avatud. Võib ennustada, et see on lähetatud töötajate kõrval üks keerulisemaid teemasid. Ma ei saa seda veel väga täpselt kommenteerida, kuna töörühmasid ei ole sel teemal veel toimunud.

Osa sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimisest on pikaajalise hoolduse määrus. Mis on selles teemas peamised lõhed liikmesriikide vahel?

Kui perehüvitiste puhul ollakse praktiliselt ühel meelel – võib-olla Slovakkial on väikseid küsimusi, ülejäänud on ühel meelel –, siis pikaajaline hooldus oli selline teema, et kui ma aasta tagasi esimest korda Brüsselisse sotsiaalküsimuste nõukogusse läksin, leppisid ministrid järjest kohtumisi kokku ja selgitasid, et see on neile väga valulik teema. Ka Põhjamaadele: Rootsi minister oli väga murelik, sest neil on väga palju hooldusvorme, mis ei ole riiklikud, vaid mida pakuvad kohalikud omavalitsused. Nende mure oli, et milline saab olema pikaajalise hoolduse konkreetne definitsioon – mis käib sinna alla, mida koordineeritakse?

Neil oli hirm, et kui hakatakse koordineerima kõikide kohalike omavalitsuste pakutavaid teenuseid, siis see ei ole nende vaatest mõistlik. See definitsioon, et mis käib pikaajalise hoolduse alla, oli väga kaua arutlusel ja siin ma pean meie ametnikke, meie meeskonda kiitma, sest nad suutsid läbirääkimiste, rühmatööde ja kõige muu abil panna definitsiooni niimoodi paika, et lõpuks jäid kõik rahule.

Missugune see siis on?

Definitsiooni pole sõnasõnaliselt ilmselt mõtet siin lahkama hakata, aga mida ta endas kätkeb: need on riigi pakutud kindlustusteenused ja -hüvitised, mis on kõikidele inimestele, kes neid vajavad, ühesuguselt tagatud.

Kui me vaatame Eesti konteksti, siis Eesti tagab riiklikult kaht valdkonda: puuetega inimeste toetused – kui inimesel tuvastatakse puue, siis tal on õigus ka toetust saada – ja teine on erihoolekanne ehk psüühika- ja intellektihäirega inimeste teenused. Kui inimene tuleb teisest riigist meile, siis meie saame talle neid teenuseid pakkuda. Lähtekoha riik, kust on kindlustatud inimene tulnud, tasub meile teenuste eest.

Tekivad muidugi lisanimekirjad, millised on konkreetse riigi teenused ja milliseid seal pole – see läheb selgemaks. Praktika toob muidugi võib-olla veel mingeid valukohti välja, aga selle määruse muutmist on tõesti pikalt oodatud, ka Eesti on oodanud, sest inimeste liikumine kasvab ju pidevalt ja see on eluline vajadus.

Nõukogus tuleb kokkulepe ka ligipääsetavuse direktiivi osas. Mis on ligipääsetavuses sellist, mida peab piiriüleselt reguleerima?

Ligipääsetavuse direktiiv on selles mõttes huvitav õigusakt, et ka seda on pikalt oodatud. Praeguseni on ligipääsetavusest ja nõuetest räägitud üksikute punktidena erinevates seadusandlikes aktides, teatud nõudeid on olnud, aga need on olnud üsna laiali ja ainult üksikutele teenustele või toodetele.

Kusjuures, huvitav on see, et Ameerika Ühendriikides on juba aastakümneid teenustele-toodetele üsna karmid ligipääsetavuse nõuded, et tooted ja teenused oleksid puuetega inimestele kättesaadavad ja kasutatavad. Tuleb rõhutada, et me ju ise näeme, et puuetega inimeste arv kasvab, aga samas kasvab ka eakate inimeste osakaal. Eakatel võivad hakata tervise tõttu avalduma samasugused puuded, olgu siis nägemishäire, kuulmislangus.

Euroopa Komisjoni asepresident Valdis Dombrovskis, Kaia Iva ja volinik Marianne Thyssen. Autor: Euroopa Nõukogu

Ligipääsetavuse direktiiv on ka selline, mida on hästi pikalt menetletud. Eelnõu on arutlusel olnud juba kaks aastat, nii et me oleme neljas eesistujamaa. Võib-olla küll loodeti, et me saame sellega ühele poole, aga väga ei julgetud arvata, et see tõesti nii juhtub. Praegu on meil tugev lootus, et homme on see meil ära otsustatud (ka see läks tõesti nii - toim.)

Mida direktiiv praegu sisaldab või reguleerib: põhiliselt IKT tooteid. Kui arvuti riist- ja tarkvarast oleme juba varem rääkinud, siis sinna alla lähevad ka näiteks e-lugerid, iPadid, tahvelarvutid, mobiiltelefonid – et nad oleks sellised, et näiteks nägemispuudega inimene saab sinna juurde panna oma abivahendi, teha ta häälkuuldavaks või see juba ongi kuuldav, häälega juhitav.

Eesmärk on, et maksuterminalid, pangaautomaadid, kõik sellised tooted ja teenused, mida inimesed sagedamini kasutavad, oleksid puuetega inimestele kättesaadavad. Kui arvutid, mobiiltelefonid ja tahvelarvutid on juba rohkem seda teed läinud, siis pangaautomaadis me ei näe seda võimalust, et saaks näiteks ekraani kontrastsust suurendada, teksti suuremaks teha või kuulmisabivahendiga liidestada. Avalikud kodulehed ei võimalda seda või on seal näiteks liiga palju n-ö liikuvat infot, et ekraanilugejal ei olegi võimalik teksti eristada.

Direktiivis on kirjeldused, kuidas ja kellele peavad need teenused olema kättesaadavad ja ligipääsetavad. Euroopaüleselt ongi teema oluline sellepärast, need tooted ja teenused pole tänapäeval ühe riigi sisesed. Kui ettevõtja tahab ühes, teises ja kolmandas riigis toodet või teenust müüa, siis peaksid reeglid olema ühesugused. Ja kui inimesed, sealhulgas puuetega inimesed liiguvad, siis nad ka teavad, millele nad seal ligi pääsevad: ma saan bussipileti osta iseseisvalt, ma saan bussiaegu vaadata iseseisvalt, pangaautomaadist raha kätte.

Muidugi, mis ligipääsetavuse direktiivist välja jäi: kui kaks aastat tagasi alustati, oli seal rohkem infrastruktuuri teemasid, mis puudutab busse, liikumisvahendeid, tänavaid ja maju, avalikke hankeid ja seda poolt. Need on sealt pragu välja võetud ja on jäänud just selline teenuste ja toodete pool, mis rohkem IKT-d ja...

Miks need välja on võetud?

Liikmesriigid olid seal väga erinevatel seisukohtadel ja eks väga olulise põhjusena nähti, et kui see tuleb selge seadusandliku aktina, on see väga suur majanduslik kulu.

Ühest küljest on selle realiseerimine kallis, teisest küljest tuleb meil iga päev mõelda, et kui me pärast hakkame midagi ümber tegema, siis see võib veel kallimaks minna. Või kui me pole alguses õigesti ehitanud, siis pärast ehitame ümber või peame kasutama abistajat, et oleks võimalik kusagile liikuda – peame paljudele inimestele seda teenuste kaudu kompenseerima ja see võib veel kallimaks minna. Selleks ei oldud praegu valmis, jah, et seda üleeuroopalise seadusandliku aktiga reguleerida.

Kas seal jooksevad siis lõhed rikkamate ja vaesemate liikmesriikide vahel?

Ei jookse. Selles mõttes oli küsimus üleüldisem ja võib-olla mõned suuremad ja jõukamad riigid (nt. Saksamaa – toim.) olid isegi veelgi ettevaatlikumad, sest nad on ka ilma ühtsete nõueteta tooteid ja teenuseid ligipääsetavaks teinud ja on ise tundnud, et iga samm selles protsessis on üsna kallis.

Leiti ka, et see on oluline teema, millega tuleb edasi minna, aga iga liikmesriik jõuab järgmiste sammudega edasi ikkagi ise. See on seesama sotsiaalsamba üks küsimus: kuidas võrrelda, milliseid samme on tehtud, kuhu on jõutud, milliseid paremaid praktikaid on olemas – et jõuda positiivse tagantpiitsutamisega järgmiste sammudeni.

Te ütlesite, et praegu pannakse põhirõhku infotehnoloogia lahendustele. Kuivõrd Eesti, keda peetakse digiriigiks, on selles teemas olnud teenäitaja või mahajääja?

Meil on siin erinevaid näiteid. Teenuste poolelt ja telefoni-app'ide poolest on selliseid, mis on väga lihtsasti kasutatavad ja kus võib-olla ei olegi probleemi. Küll aga näeme teiste riikidega võrreldes, et meil on siiski üks osa vanemaealistest, kes on jäänud põlvkondade vahele: kes ei kasuta ja ei ole väga valmis kasutama IKT-vahendeid. See on üks vahekoht, mis toob meid üldises võrdluses tahapoole, kui me ise võib-olla muidu loodaksime.

Aga ma arvan, et me oleme siin pigem positiivsed. Meil pole oma väiksuse tõttu võib-olla väga laia ampluaad IKT-tooteid, küll aga oleme paindlikud teenuste pakkumisel.

Aga kes on sellised riigid Euroopa Liidus, kellelt võiks võtta ligipääsetavuse osas eeskuju?

(Vaikus) Vot, kui oskaks öelda. (Pikk vaikus) Praeguse direktiivi juures on küll olnud nõnda, et igal riigil on olnud üsna tuliseid tundeid ja üsna erinevaid praktikaid. Kui praegu on see sotsiaalministrite menetlemise laual, siis tegelikult realiseerivad seda ikkagi majandusvaldkonnad, meil ta läheb ka majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumisse. Kes neist kiiremad ja edumeelsemad on – ma ei oskagi praegu nimetada.

See, et eelnõu on olnud arutlusel juba neljal eesistujal – kas see on ka selle infrastruktuuri osa tõttu, mida te nimetasite, või on seal veel olulisi küsimusi, mis on liikmesriike lõhestanud?

Hästi pikalt oligi probleemiks see, et valdkond oli hästi lai. Kuna enne ei ole tervikuna üldse olnud ligipääsetavuse-alast direktiivi, siis esialgu prooviti sinna kõik kirja panna. Kui kõik asjad said kirja, osutus see ikkagi nii suureks pähkliks, et ühe korraga läbi ei hammusta. Siis hakati kompromisse otsima ja juba enne meie lauale jõudmist oligi seda skoopi palju kitsendatud, neid teemasid oli veel välja jäetud.

Kaia Iva vastas juulikuus Kultuurikatlas toimunud sotsiaalministrite kohtumisel ajakirjanike küsimustele. Autor: Arno Mikkor/EU2017EE

Mitte päris kõik riigid ei ole praegu sada protsenti nõus ja võib-olla ei ole mõned ka rahul sellega, et osa teemasid siit välja jäi. Näiteks jäi välja hädaabinumbri reguleerimine, mis oli mõnedele riikidele [eelnõuga nõustumise] tingimuseks. Mitte et nad arvaks, et hädaabinumber ei tohiks ja ei peaks olema ühtemoodi ligipääsetav kõigile, vaid nad olid seisukohal, et see ei ole õige eelnõu, kuhu seda teemat panna. Mõned riigid olid jällegi väga puudutatud, et see tuleb kompromissina direktiivist välja jätta.

Kui meil (Eestis – toim.) on juba aastaid võimalik hädaabinumbrile SMS saata – kui ma ei saa kõneleda, siis saan saata SMSi –, siis paljudes riikides seda võimalust ei ole. Oli ka näiteks see kõne all, et sõnumit oleks võimalik edastada video teel, mis ei ole ka Eestis praegu võimalik, aga lepiti kokku, et selle teemaga tuleks tulevikus edasi minna.

Ligipääsetavus on riikides erinevalt reguleeritud ja siin jäi vist küll praktiliselt igal riigil väike kripeldus üles, et ei saanud tahtmist päris sellisel kujul nagu ta soovis. Kõik leiavad aga, et kuna on teema oluline ja tuleks astuda esimene samm, et saavutada teatud tase, siis on liikmesriigid ilmselt valmis siin kokku leppima.

Te ütlete, et kõik leiavad, et see on oluline teema, aga samas kui infrastruktuuri puudutav osa jäi välja sellepärast, et need asjad on liiga kallid, siis võib ju järeldada, et see pole ikkagi prioriteet, et erivajadustega inimesed saaksid need teenused, mida nad vajavad?

Eks hirm on see, et kui need pannakse seadusandlikult üle Euroopa täpselt ühtemoodi kirja, siis me ei ole võib-olla piisavalt paindlikud. Eesmärgina on see kirjas ja puuetega inimeste konventsioon ka need üldeesmärgid sõnastab, aga muidugi on hirm, et see direktiiv läheb liiga jäigaks ja seob käed ära. Tõsi ta on, et meil kõigil on siin pikk tee minna. Meile Eestis tundub võib-olla vahetevahel, et meil ei ole kõik väga hästi lahendatud, aga see teema on üle Euroopa hästi põletav.

Sotsiaalnõukogu kolmas teema on töö- ja pereelu ühitamine, mille kohta esitlete nõukogus alles eduaruannet. Miks see eelnõu nii vaevaliselt kulgeb – kas riigid ei taha, et naised rohkem tööl käivad?

Ma arvan, et võib-olla ei ole isegi õigus öelda, et ta vaevaliselt kulgeb, sest ta on ju alles nii värskelt välja tulnud. Ta tuli välja aprilli lõpus, Komisjon valmistas seda niivõrd pikalt ette ja arutelud olid üsna tulised. Nii et selle poolest võib isegi öelda, et arutelud on olnud pigem viljakad, kusagile maale on siiski liigutud.

On päris tõsi, et nii liikmesriikide sees kui riikide vahel on erinevad traditsioonid ja harjumused pererollides, töö- ja pereelu ühitamises ja võimalused on riigiti praegu väga erinevad.

Kui me peatusime enne vanemapuhkusel ja vanemahüvitisel, mis on Eestis tehtud emadele väga hästi kättesaadavaks, siis väga paljudes riikides on vanemahüvitise kasutamise võimalused väga ahtad ja lühikesed – see on neile tegelikult ka rahaliselt suur koormus. Me teame ka Eestis, et see on väga kallis meede, et nii pikal ajal ja nii suure hüvitamismääraga asendussissetulekut maksta. Nii et see on kindlasti rahaline küsimus.

Kaia Iva ja Jevgeni Ossinovski juhtisid juulikuus Tallinnas sotsiaalministrite mitteametlikku kohtumist. Autor: Annika Haas/EU2017EE

Järgmine keeruline küsimus on hoolduskoormuse jagamine naiste ja meeste vahel. Tavaarusaam, et ema on väikelapsega pikalt kodus, isa on sel ajal tööl ja emal on karjäärikatkestus, on riigiti erinev. Kui meie oleme ühest küljest hästi uhked selle üle, et meil on pikk emapuhkus, siis vahetevahel küsitaksegi meilt, et aga miks te sunnite oma emasid nii pikalt töölt eemal olema.

Tagurpidi jõuamegi selleni, et me tahame praegu ka oma siseriiklike muudatustega koormust natukene ühtlasemalt jagada, et ka isad oleksid kodus või emal oleks sõltuvalt töö iseloomust võimalik samal ajal töötada. Ma loodan, et riigikogu hääletab kohe perehüvitiste muutmise eelnõu poolt, mis on täna hääletusel, et hoolduskoormus jaotuks tõesti ühtlasemalt, et isad osaleksid rohkem oma laste kasvatamises ja pärast muudes hooldusküsimustes (riigikogu hääletas eelnõu poolt - toim.). See on esimene samm ja jääb järgmisele eesistujale edasi pureda, see on tõsi.

Nagu te ütlesite, siis töö- ja pereelu ühitamine on väga tugevalt seotud traditsioonidega. Kes on need konservatiivsemad riigid Euroopa Liidus, kes näevad, et just ema on see, kes peaks olema lapsega kodus, mistõttu jäävad naised tööturult rohkem eemale?

Me teame, et lõunapoolsemad ja idabloki riigid on rohkem nende harjumuste kütkes. Samas Eesti, kes küll võib-olla traditsiooniliselt arvab, et väikeste laste kasvatamine on rohkem ema roll, pakub jälle väga pikka vanemahüvitist, mis on Euroopas uudne.

Paindlikumad on muidugi, me teame, Põhjamaad ja eeskujuks tuuakse ka Prantsusmaad. Seal tuuakse eeskujuks pigem väga head ligipääsu lastehoiule ja alusharidusele, mis annab reaalse võimaluse töö- ja pereelu ühitada: kui sul on vaja lastesõime kohta, sul on vaja lasteaia kohta, siis on need hästi kättesaadavad, millega meie veel praegu maadleme. Meil on olukord läinud Eestis palju paremaks, just avasime uue taotlusvooru, et luua uusi lasteaiakohti ja paindlikke lastehoiukohti.

Eestis ei ole olukord ka selles mõttes ju eriti paindlik, et nüüd soovib riik küll anda isadele täiendavalt võimalust olla lastega kodus, aga kui ma ei eksi, siis näiteks vanavanemad veel sellist võimalust ei saa, erinevalt osadest Euroopa riikidest. Miks ei võiks seda ringi veel laiendada?

Jah, nii nagu ma ütlesin, siis täna on just seaduse kolmas lugemine, millega luuakse kaks töö- ja pereelu ühitamise paindlikkuse võimalust. Esiteks tõuseb oluliselt piir, kui palju võib vanemapuhkusel olev vanem töötada – kui suure palgaga –, et ei hakataks hüvitist vähendama. Järgmisel aastal võiks see juba olla 1500 euro juures, enne kui hakatakse hüvitist vähendama, nii et isegi kui sul on suuremas summas lühiajalised projektitööd, siis ei pea muretsema, kuidas seda kuude peale jagada, et hüvitis ei väheneks. Ilmselt soodustab see tõsiselt töötamist.

Teiseks lisatakse isadele personaalne kuu: kui seni on olnud isapuhkus kümme päeva, siis see pikeneb kuule ajale. Seda on võimalik ka praegu võtta eraldi, kui ema soovib tööle minna, aga edaspidi on võimalik võtta puhkust ja olla kodus toeks ka siis, kui ema kodus. Me loodame, et see julgustab ja ärgitab isasid positiivses mõttes ka pikemaks ajaks koju jääma.

Mis puudutab vanavanemaid või teisi sugulasi: see võimalus, et nad osalevad laste kasvatamises, on loomulikult olemas, aga me hindame, et riiklikult tasustatud süsteemi, uusi tasustatud hüvitise skeeme ei suuda me praegu veel küll juurde lisada.

Praegu anname üsna suure paindlikkuse selleks, et samal ajal töötada ja puhkusel olla. Kui keegi teine pereliikmetest hooldab last või võtab selleks puhkust, siis on võimalik seda kompenseerida oma sissetulekute hulgast. Praegu me järgmiseks sammuks kohe valmis ei ole.

Küll aga on meil ettevalmistamisel vanemahüvitiste paindlikuks tegemise eelnõu, võiks öelda, mis peaks riigikogusse jõudma järgmisel kevadel. Me tahame suurendada vanemahüvitise perioodi kolme aasta peale, et sul on võimalik seda võtta välja osaliselt ja vahepeal katkestada, näiteks pooles hüvitises. Töö käib, aga päris kõiki asju me korraga teha ei jõua ja tahame võtta natukene ikka mõtlemisaega, enne kui järgmiste sammudega edasi läheme.

Teil on Euroopa Liidu poliitika mõttes üks keerulisemaid valdkondi, sest kõik riigid tahavad üldjuhul, et Euroopa Liit hoiaks käpad sotsiaalvaldkonnast eemale. Kas on midagi, mis jääb teid kripeldama, et oleks võinud eesistumise jooksul rohkem ära teha?

Kui homse päevaga läheb kõik nii, nagu me arvame, siis võib öelda, et me oleme teinud ära kõik, mida unistustes arvati, et võiks jõuda Eesti eesistumise jooksul ära teha.

Kui me tegime alguses eesistumise plaane, siis meil oli oma töökava, aga Malta eesistumisest jäi samuti väga-väga mitmeid teemasid üles: arutelud olid keerukad, Maltal olid siseriiklikult keerulised ajad ja võib-olla jäi neid teemasid meie lauale rohkem, kui esialgu arvati. Praegu oleme kõikide planeeritud teemadega ja seatud eesmärkidega lõpusirgel, nii et ma arvan, et see on olnud meie Brüsseli meeskonna ja ka siinse maja sisumeeskonna väga suur ühine pingutus.

Selle artikli pealkiri on peale avaldamist muudetud. "Intervjuu Ivaga: esimene ligipääsetavuse direktiiv ELis sündis poolikult" oli ministeeriumi väitel eksitav, kuna Iva nimetatud infrastruktuuri puudutav ligipääsetavuse osa polnud juba Komisjoni ettepanekus sees.



Siim Kallas tahab kohalikele omavalitsustele rohkem sõltumatust anda, mistõttu peaks valdade tulubaas kasvama. Kinnisvaramaks oleks hea lahendus, leiab Kallas.

Kallas: omavalitsustele laekuv kinnisvaramaks teeks vallad isemajandavaks

Viimsi vallavanem ja Reformierakonna juhatuse liige Siim Kallas kommenteerib oma ammust ideed kinnisvaramaksu kehtestamisest kohalike omavalitsuste tulubaasi kasvatamiseks kui osa maksupaketist, mis vajab laiemat arutelu. Ettepaneku tuum on viia vallad kulupõhiselt eelarvestamiselt isemajandavaks.

Külm ei tapa viirusi ja külmalaine ajal nakatumine ülemiste hingamisteede viirushaigustesse hoopis suureneb.

Külmetushaigusi pole olemas ja külm ei vähenda viirushaigusi

Ilm läks külmemaks ja ERR Novaatori lugejad on kahe päeva jooksul meilt neljal korral küsinud, kas külm tapab pisikuid ja kas nüüd väheneb külmetushaigustesse nakatumine? Vastused on ehk üllatavad ning paraku päris mitte see, mida ilmselt oodatakse.

RMK peakontor Toompuiesteel

Riigiasutuste kolimise plaan hakkab ilmselt osaliselt nurjuma

Valitsuse plaan viia lisaks läinud aastal kokku lepitud tuhandele töökohale Tallinnast ära veel 13 asutuse keskkontorid, hakkab liiva jooksma. Mõned kolimised ootavad küll ees, kuid riigihalduse minister Jaak Aabi soovitud mahtu ministeeriumid ei toeta.

Piret Pormeister Otepääl suusatamise maailmakarika etapil.

Teadlane vastab: miks Otepääl sajab lund, aga Tartus vihma?

On koolitarkus, et mägede kõrgusvööndilisuse tõttu muutuvad olud kõrguse suurenedes üha külmemaks. Tasase Eestimaa metsased künkad ei tundu olevat miski, mis niiväga kohalikku ilmastikku mõjutaks – õhumassid ju libisevad neist sujuvalt üle, mitte ei põrku vastu kiviseina nagu Alpides – või nii vähemalt arvab Novaatori toimetajate käest uurinud lugeja. Miks vähem kui 100-meetrine kõrguste vahe põhjustab juba olulise erinevuse temperatuurides ja lumikattes?

Facebook nutitelefonis.

Tehnikauudised: Facebooki uued algoritmid ja mõned nopped CESilt

Sel nädalal pakub tehnikauudistes endiselt kõneainet Las Vegases lõppenud tarbetehnikamess CES 2018. Samas raputas tehnoloogiaturgu Mark Zukerbergi avaldus Facebooki uudisvoo algoritmi muutusest, mis vähendab paljude meediaettevõtete auditooriumit kahte miljardit kasutajat ühendaval sotsiaalmeedia platvormil.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: