Stella Soomlais on nahkaksessuaare valmistav disainer, kes sai mõni nädal tagasi lapse ja avas samal ajal uue stuudio – Euroopa Liidu ministrite kohtumise konteksti paigutades võib öelda, et ta ühitas oma pere- ja tööelu. Soomlais tunnistas, et kuigi kahe suure sündmuse kokkulangemine on olnud stressirohke, siis ta pigem naudib tööl käimist, kuna see annab mõned tunnid päevas, mil ta ei pea mähkmetele mõtlema, vaid saab end erialaselt teostada. Kuna tema kaaslane on samuti eraettevõtja, saavad nad endale paindlikkust lubada: lapse eest hoolitsemine on jagatud võrdselt mõlema vanema vahel.

Enamikus ühiskondades nähakse aga laste eest hoolitsemist senini põhiliselt naiste ülesandena, kusjuures Eestiski on seatud piiranguid, mis takistavad naisi laste kõrvalt täisväärtuslikult töötamast. 2010. aasta Euroopa töötingimuste küsitluse andmed näitavad, et noorte lastega peredes teevad naised 40 tundi tasustamata tööd nädalas, samal ajal kui mehed teevad 17.

Euroopa Liidu tööhõive ongi ülejäänud arenenud maailmaga võrreldes küllaltki madal, kuna suur hulk naisi on tööturult eemal, selgitas võrdõigusvolinik Liisa-Ly Pakosta. Eestis mõjutab laste olemasolu naiste tööhõivemäära oluliselt rohkem kui Põhjamaades ning see on suuresti seotud meie praeguse vanemahüvitise süsteemiga.

Seadus taastoodab soolist ebavõrdsust

Praegune süsteem näeb värsketele emadele ette 140-päevase rasedus- ja sünnituspuhkuse, mille jooksul pole lubatud üldse töötada. Kui 140 päeva saab täis, siis algab lapsehoolduspuhkus, mida saab korraga võtta vaid üks vanem kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Hüvitise saajat võib küll ühe kuu kaupa vahetada, kuid hüvitist makstakse 18 kuud järjest ja selle saamist pole võimalik vahepeal peatada.

Isadele on lisaks ette nähtud kümnepäevane miinimumtasuga isapuhkus, mille saab välja võtta kaks kuud enne või kaks kuud pärast sünnitust. Kuni lapse pooleteiseaastaseks saamiseni saab lapsevanem vanemahüvitist, mis sõltub varasemast töötasust. Kui puhkusel olev lapsevanem teenib aga samal ajal palka, mis on suurem eelmise aasta miinimumpalgast, hakkab riik vanemahüvitist vähendama, seega ei näe paljud naised mõtet tööle minna.

Võrdõigusvolinik Liisa-Ly Pakosta ütles, et selline süsteem pole tehtud laste huvides ning seda illustreerib asjaolu, et ettevõtjad võivad lapsehoolduspuhkusel olles teenida dividenditulu kui palju tahes, kuid palgatööle on seatud piirangud. See tekitab omakorda kurioosseid optimeerimisskeeme. Pakosta tõi enda tutvusringkonnast näite, kus väikelinna õpetaja ei soovinud peale lapse sündi loobuda oma tööst, niisiis tegi ta hoopis firma ja hakkas koolile esitama õpetamisteenuse eest arveid, kuna selline lahendus teenimiseks on lubatud.

Ka sotsiaalministeeriumi perepoliitika juht Pirjo Turk tõdes, et probleem on olemas: "Seda on sotsiaalkindlustuse amet meile ka öelnud, et neile helistatakse ja küsitakse konkreetselt, et mis see määr on, kust mul võetakse hüvitist vähemaks," rääkis ta. "Inimesed tunnevad kuidagi, et neid karistatakse või võetakse midagi ära." Sotsiaalministeerium on mure leevendamiseks töötanud välja töötanud uue seaduseelnõu, mille järgi hakataks vanemahüvitist vähendama alles siis, kui kuusissetulek ületab keskmise palga poolteist korda – aastal 2018 on see ligikaudu 1500 eurot.

Kolm kuud või kolm nädalat?

Eesti omapära on Euroopa Liidu pikim rasedus- ja sünnituspuhkus, mis soosib emade kodus püsimist ning süvendab soolist ebavõrdsust. Pakosta märkis, et praeguse Euroopa komisjoni direktiivi järgi peaks sünnituspuhkuse pikkus olema kolm nädalat, samal ajal kui Eestis on see vähemalt kolm kuud, et saada vanemahüvitist täies mahus. "Meil on õigused ja kohustused natukene sassi läinud," ütles Pakosta. "Mida rohkem on selliseid mõttetuid piiranguid naistele, seda ebavõrdsem on naiste olukord tööturul, seda vähem on neil võimalusi tööturul eneseteostuseks ja laste kasvatamiseks samal ajal."

Turk tõi välja, et märtsis valitsuses vastu võetud otsuse põhjal on ministeerium koostamas eelnõud, mille järgi oleks tulevikus rasedus- ja sünnituspuhkus 60-100 päeva ja seda perioodi tasustataks vanemahüvitisega. "See ei tähendaks küll, et hüvitisega kaetud periood lüheneks lapsevanemate jaoks – ka tulevikus oleks pärast lapse sündi õigus saada vanemahüvitist kuni 19 kuud, kui isa kasutab samuti oma isakuud, kuid töötamise piirangut leevendaksime võrreldes praegusega küll," selgitas ta.

Tööhõive-, sotsiaal-, pere- ja soolise võrdõiguslikkuse ministrid andsid peale mitteametlikku kohtumist pressikonverentsi.

Soolist ebavõrdsust süvendab ka lapsehoolduspuhkuse pikkus ja paindumatus. Kolmeaastase lapsehoolduspuhkusega võib kõrgelt haritud naine kaotada tugevalt oma kvalifikatsioonis ning jääda eemale tööturu uutest trendidest, tõdes Pakosta. Kui Eestis tuleb praegu lapsehoolduspuhkus võtta välja n-ö ühe tükina, et saada täies mahus hüvitist, siis Skandinaavia maades saab lapsehoolduspuhkust vanemate vahel jagada ning kasutada seda paindlikult ehk päevade või tundide kaupa kuni laps saab kaheksa-aastaseks. See tähendab, et naist ei lõigata tööturult mitmeks aastaks ära, vaid ta saab vähemalt osalise koormusega tööl käia ja oma erialast taset säilitada ning samal ajal saavad ka isad osa laste kasvatamisest.

Rohkem isasid koju

Euroopa komisjon on teinud ettepaneku muuta lapsehoolduspuhkuse süsteemi paindlikumaks üle-Euroopalise direktiiviga, mille järgi võiks lapsehoolduspuhkust kasutada jupiti kuni lapse 12-aastaseks saamiseni. Eesti veel nii laia vanusevahemiku poole ei vaata, kuid ka sotsiaalministeeriumi eelnõu järgi peaks süsteem muutuma pisut paindlikumaks: uue plaani järgi oleks vanemapuhkus ette nähtud umbes 19 kuuks koos isadele mõeldud täiendava kuuga. Seejuures saavad isad võtta puhkust kas või päeva kaupa, kuid üldist vanemahüvitise perioodi saab endiselt peatada ja uuesti alustada kalendrikuude kaupa.

Kaht kuud sellest puhkusest saaks kasutada seejuures jagatult, mis tähendab, et ema ja isa võivad olla korraga puhkusel ning oma koduste tegemiste koormust jagada. Lisaks soovib ministeerium pikendada isapuhkust seniselt kümnelt päevalt 30-le ning kaotada senine piirangu, mille järgi saab isapuhkust võtta kaks kuud enne või pärast lapse sündi. Uue seaduseelnõu järgi võiks isapuhkust võtta 30 päeva enne lapse sündi ja kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Turk tõdes, et see ongi nii-öelda esimene samm, et anda ka isadele võimalus harjutada lastega koju jäämist, et see kujuneks normaalsuseks.

"On kõlanud vastuväide, et issand jumal, äkki naised lükkavad lapsed nüüd riiulisse või pakihoidu ja leegivad kõik tööle, nii et lapsed jäävad kõik hooletusse," selgitas Pakosta paindlikuma süsteemi vastaste muret. Ta tõi aga näiteks Rootsi, mida peetakse kõige tervemate lastega ja õnnelikemate lapsevanematega riigiks maailmas, samal ajal kui ka seal võib lapsehoolduspuhkust võtta tundide kaupa. "Sellest saab iga inimene aru, et mida vabamalt saab teha eraelulisi otsuseid, seda õnnelikum sa oled," sõnas võrdõigusvolinik.

Tööandjad on mures

Euroopa komisjoni kõige vastuolulisemad ettepanekud töö- ja pereelu ühitamiseks on isadele kümnepäevase palgaga puhkuse andmine ja õigus neljakuusele vanemapuhkusele, mille tasu peab olema vähemalt samaväärne haiguslehega ning mida võib võtta igal ajal, kuni laps saab 12-aastaseks.

"Tööandjate seisukohast on oluline, et töötajate tööpanus saaks olla maksimaalne, kuna vastasel juhul see vähendaks ettevõtete konkurentsivõimet ning oleks ühtlasi lisakoormus riigi sotsiaalsüsteemile," kommenteeris Tööandjate keskliidu juhataja Toomas Tamsar.

Euroopa Liidu ministrite kohtumisel Tallinnas selgitas Euroopa komisjoni volinik Marianne Thyssen, et paindlikum töö- ja pereelu ühitamise süsteem peaks olema oluline ka ettevõtjatele. Kuigi lühikeses plaanis võib paindlikkus tööandja jaoks kulusid tõsta, siis tuleb arvesse võtta aina kasvavat vajadust töökäte järele, niisiis on vaja võimalikult paljusid inimesi tööturule tuua, selgitas Thyssen.

Tamsare sõnul võib Euroopa komisjoni pakutud direktiivi muudatus avaldada aga loodetule vastupidist mõju. Eriti probleemsena näeb ta õigust võtta vanemapuhkust igal ajal: "Pragune ettepanek teeb tööandjate jaoks keeruliseks töö planeerimise ja sellest tulenevalt võib juhtuda, et tööandjad muutuvad ettevaatlikuks noorte lapsevanemate palkamisel." Tamsar lisas, et Tööandjate keskliit ei pea vajalikuks vanemapuhkuste detailset reguleerimist Euroopa Liidu direktiivi tasandil, kuna riikide traditsioonid ja võimekus on erinevad.

Onuheinolikud väärtused

Naiste tööturult kõrvale jäämine on tugevalt seotud hoiakutega. Näiteks on Eesti koos Austria ja Hollandiga üks kolmest Euroopa Liidu liikmesriigist, kus enam kui pooled elanikud mõistavad hukka, kui alla kolmeaastase lapsega ema töötab täiskohaga. Turk tõi lisaks välja uuringu, mille järgi on Eesti naised valmis saama kuni kaks last, sest nad tunnevad, et kahe lapsega saaksid nad nii rahalises kui ajalises mõttes ise hakkama, seega tajuvad ka naised ise laste eest hoolitsemist eelkõige enda kohustusena.

Pakosta rõhutas, et riiklikud regulatsioonid süvendavad selliseid hoiakuid. Ta võrdles lapsehoolduspuhkust pensionieas töötamisega: "Keegi ei suhtu sellesse halvustavalt, et issake, ise pensionär ja töötab täiskohaga! Vastupidi, sellest peetakse lugu ja seda isegi riiklikult soodustatakse ja turundatakse, sest sellel on tõendatult positiivne mõju mitte ainult inimese sissetulekule, vaid ka sotsiaalsele tervisele ja isegi füüsilisele tervisele." Samal ajal viitas Pakosta seadusele, mis ei soodusta naiste teenimist üle miinimumpalga. "Kui riik annab selliseid onuheinolikke väärtushinnanguid ette, siis need paratamatult laienevad üle inimestele," sõnas võrdõigusvolinik.

Pakosta rõhutas, et lapsehooldussüsteemi mittemuutmine on kasulik eelkõige meestele: "See hoiab fertiilses eas naised madalamatel kohtadel, igal juhul madalama palga peal ja võimaldab märgatavalt lihtsamalt karjääri teha meessoo esindajatele," lausus ta.

Naine on kulukam

Töö- ja pereelu ühitamine ongi otseselt ka palgalõhe ja naiste diskrimineerimise küsimus. Võrdõigusvolinik tõdes, et praegu kardetakse, et viljakas eas naise palkamine võib tööandjale minna kallimaks, kuna naine võib millalgi saada lapse ja talle tuleb leida asendaja. Pakosta rõhutas aga, et kui reeglid poleks nii jäigad ja laste hoidmise koormus oleks vabamalt jagatav isa või vanavanematega, mis pole Eestis praegu üldse võimalik, siis ei tekiks pädevuste kadumist.

Turk märkis Praxise uuringu põhjal, et kuna paljud tööandjad kardavad, et naissoost töötaja võib lapse saada, siis investeeritakse vähem nende koolitamisse ja edutamisse ning see panustab jällegi palgalõhesse. Turk märkis ka, et tööandjad ei ole kuigi hästi soolise võrdõiguslikkuse seadusega kursis ning soolise võrdõiguslikkuse monitooringule tuginedes võib öelda, et kohati on suisa kasvanud nende tööandjate osakaal, kes küsib naistelt nende isikliku elu ning tuleviku- ja pereplaanide kohta, kuigi naistel pole tegelikult kohustust neile küsimustele vastata.