Sinivetika tugevaks õitsenguks peetakse olukorda, kus vetika biomassi sisaldus suplusvees ületab üht milligrammi liitri kohta. Stroomi rannas on sinivetika eri liikide biomassi kogusisaldus praegu 3,41 milligrammi liitri kohta ning Pikakari rannas 1,93 milligrammi liitri kohta.

Mõlemas supelrannas on heisatud kollane lipp, mis tähendab, et suplemine on ohtlik lastele ja eakatele ning vette minna võib vaid omal vastutusel.

"Sinivetikate hooajal tuleb suplejatel ohutu supluskogemuse kindlustamiseks enne vette minekut vee puhtuses veenduda – sinivetikast annab märku nii kopitanud lõhn, roheliseks värvunud kaldaäär kui kollakas-rohelises vees hõljuvad väikesed helbed," õpetas terviseamet.

Sinivetikad ehk tsüanobakterid on maailmas laialt levinud – neid leidub kõikjal veekogudes ja mujal ning neil on nii vetikatele kui bakteritele iseloomulikke jooni. Eestis on praeguseks määratud ligi 400 liiki sinivetikaid.  Selleks, et need hakkaksid vohama, on vaja eelkõige sooja ja toitaineterikast vett ning sooje ja tuulevaikseid ilmu.

Koerad on mürgitusele eriti vastuvõtlikud

Inimene võib sinivetikate toksiinidest mürgistuse saada peamiselt sinivetikarikast vett juues. Sellise vee neelamisel on täiskasvanutel harva tõsist mürgistust esinenud, eelkõige on ohustatud väikesed lapsed, vanemad inimesed ja koduloomad. Koertel piisab mürgituse saamiseks karva lakkumisest pärast sinivetikaid sisaldavas vees ujumist.

Sinivetikamürgituse sümptomid võivad sarnaneda tavalise gripi omadega, esineda võib naha ja silmade punetus, halb enesetunne ja kõhulahtisus, palavik, nohu ja köha, lihasevalud, huulte kipitamine ja pragunemine ning tasakaaluhäired. 

Mürgistuse vältimiseks ei tohi saunaveeks, söögi tegemiseks ega joomiseks kasutada sinivetikaid sisaldavat vett, sest vetika toksiinid ei lagune isegi keetmisel. Sinivetikaid sisaldavat vett ei tohiks kasutada ka taimede kastmiseks.

Pärast suplust tuleb end kindlasti puhta vee ja seebiga pesta. Mürgistuskahtluse korral tuleks pöörduda kas oma perearsti poole või helistada terviseameti mürgistusteabekeskuse ööpäevaringsele infoliinile 16 662.

Eesti rannikumeres esinevad sinivetikate õitsengud eelkõige Soome lahes ja Väinamere piirkonnas. Avamerel esinevad õitsengud suurte pinnakogumitena, nende jõudmine supelrandadesse sõltub tuule tugevusest ja suunast. Satelliidipiltide põhjal on suuremad sinivetikakogumid koondunud praegu Läänemere avaossa Hiiumaast põhja poole.