Catlyn Kirna, Tallinna ülikool

Saade sisaldas palju vastastikku süüdistamist ja parteiprogrammi arutamist, aga õnneks oli ka sisulist arutelu. Huvitav olukord on pensionireformiga, sest nagu ka viidati debatis, siis mõned erakonnad on sattunud oma ideoloogiaga vastuollu. Saatejuhtidel läks alguses natuke aega, aga said ajapikku kenasti saate jooksma.

Mart Helme oli kindlasti üks tugevamaid, pareeris ebameeldivaid teemasid ja hoidis erakonna ideid fookuses.

Kuigi Reformierakond on olnud suhteliselt vaikne, siis Kaja Kallas oli väga hästi debatiks valmistunud. Alguses läks pisut, et end käima saada, aga hiljem esindas opositsiooni juba edukalt.

Peaminister hoiab jätkuvalt joont, kus ei vasta suurt millelegi. Huvitav on märkida, et Jüri Ratase eesmärk tundub olevat kõiki osapooli rahulikuna hoida.

Indrek Saar – aeg-ajalt läheb meelest, et Sotsiaaldemokraatlik erakond on olemas ja kes nende juht on. Saade ei muutnud selles osas palju, kuigi osaliselt oli mure ka selles, et talle sõna palju ei antud. Aga erinevalt teistest ta ise väga ei nõudnud ka.

Helir-Valdor Seeder säras pensionireformi küsimustes, muus osas oleks võinud rohkem ka teistes teemades sõna võtta.

Toomas Sildam, ERR

Kohati närviliseks ja üksteisest ülerääkiva debati parim esineja oli Kaja Kallas, kes jäi rahulikuks, aga samas initsiatiivi haaravaks ja uusi teemasid pakkuvaks. Näiteks siis, kui ta alguses küsis valitsuse toolide poole pöördudes, mis on koalitsiooni pikad investeeringud või peaaegu päris lõpus, kui tõi sisse eestikeelse hariduse küsimuse, mis tegelikult paneb erinevatele pooltele Keskerakonna ja Isamaa, EKRE nende vahele.

Tõsi, valitsusparteide juhid ei lasknud end lõksu tõmmata ja ületasid selle igale neist omamoodi ohtliku mäekuru õpitud ja korratud vastustega.

Helir-Valdor Seeder oli äärmiselt järjekindel kõigile teda ja Isamaad torganud sõnadele vastamisel. Ta vaidles ja väitles söakalt, eriti muidugi pensioni II samba vabatahtlikuks muutmisest, mida opositsiooni esindajad nimetasid lammutamiseks.

Sümpaatne oli Seederi rahustav "süüdlasi pole mõtet otsida", kui räägiti hiljem ebaõigeks osutunud eelarveprognoosidest ja meeldejääv oli tema lause, et vähemuse järgi ei saa riigi seadusandlust teha.

Jüri Ratas valis tuttava riigimeheliku peaministri positsiooni, kelle ülesanne on näidata enda juhitud valitsuse ja üldse koalitsiooni tugevust ja üksmeelt, libastumata erimeelsuste tunnistamisel või võimupartnerite kritiseerimisel. Ka siis, kui jutuks olid siseminister Mart Helme kahe päeva tagused sõnad, et võõrtööjõu probleemide tõttu on ta palunud juristidel süveneda "kas me ei peaks tühistama ühepoolselt viisavabadust Ukrainaga".

Küll tundus, et paaril korral Ratas solvus, kas saatejuhtide või Kaja Kallase peale ("Sa tõlgid [minu sõnu] valesti."). Kahju aga, et saates jäid edasi arendamata peaministri sõnad järgmise aasta riigieelarve koostamisest, et maksukoormus peaks olema debati teema.

Kas ta kutsus arutama maksude tõstmist? Milliste? See põnev ja põhimõtteline vaidlus veel ootab oma aega, ka televäitluses.

Indrek Saar oli vaoshoitud, mis kohati meenutas eemalolemist või teatrijuhi pilku uue lavastuse proovis – et kuidas neil välja tuleb, kui loomulikult ja usutavalt on keegi rolli sisse elanud. Selline teistele rääkimisvabaduse andmine jättis Saare peamiselt saatejuhtidele vastaja osasse.

Mart Helme oli hoogne, kui rääkis, kuidas praegune valitsus roogib riigieelarvest välja sinna Reformierakonna valitsemise ajal pistetud ebavajalikud kulutused, millest saadakse prisked miljonid.

Paraku ei kõlanud opositsiooni poolelt seepeale loogiline küsimus: üks näide, palun, millistest ebavajalikest kulutustest käib jutt? Oleks võinud tekkida uus ja huvitav arutelu.

Ukraina viisavabaduse ühepoolse tühistamise võimalikkuse lükkas Helme tagasi, leevendades oma varasemaid sõnu väitega, et ta utreeris.

Mul on kurb, ent Mart Helme diskvalifitseeris end üheliseks, kui loetles üles Ratase, Seederi ja enda laste arvu ning pöördus siis teravalt Kaja Kallase ja Indrek Saare poole: "Kui palju on teil lapsi?" Vabandust, aga nii ei tehta.

Tõnis Saarts, Tallinna ülikool

Hoolimata opositsiooni rünnakutest mõjus Jüri Ratas ülimalt tasakaalukalt ja vaoshoitult: nagu kannatlik lapsevanem, kes on mitu korda ühte ja sama asja üle selgitama, et see ikkagi kõigile arusaadav oleks. Ümarat juttu oli, kuid võrreldes varasemate debattidega vähem.

Nägime selles debatis Mart Helme asjalikumat ja konstruktiivsemat külge. Saade möödus ühtegi ühiskonnagruppi või vähemust solvamata. See oli täielik "šokk", muidugi positiivses mõttes.

Indrek Saar oli üks vähestest saatekülalistest, kes püüdis debati jooksul esitada ka argumente, kus oma väiteid üritas tugevdada tõenditega.

Kaja Kallas - kuigi saate alguse poole rünnakud valitsuse suunal mõjusid jõuliselt, siis saate teises pooles oli raske võtta tõsiselt tema väiteid, et praegune valitsus "on radikaalset muutmas Eesti välispoliitilist kurssi" ja "soosib igati venekeelset haridust". Tegu oli ilmselt katsega taaselustada kolme aasta tagust diskursust "Kremlimeelsest valitsusest" – see ei töötanud juba Ratase esimese valitsuse ajal ja vaevalt mõjub väga veenvalt ka nüüd.

Helir-Valdor Seeder oli pensionireformi osas sunnitud kaitseseisundisse, kuid argumendid jäid nõrgapoolseks. Võis aru saada, et Isamaa pensionireform põhineb peamiselt vaid usul, et inimesed on arukad ja pikemas perspektiivis läheb ikka kõik hästi. "Usk" on kahtlemata rahvuskonservatiivide jaoks tugev argument, aga tahaks ka veidi tugevamaid tõendeid selle juurde.

Anvar Samost, ERR

Ilmselt tahtmatult sõnastas sügise esimese erakonnaesimeeste debati kokkuvõtte Helir-Valdor Seeder, kes koalitsioonist rääkides ütles: "Meil on ühine paat, mida me veame." Paati ju tavaliselt ei veeta, aga tõepoolest, sellise "Burlakid Volgal" mulje kolm valitsuserakonna juhti jätsid: särata, kuid selges ühises pingutuses raskelt saabuva eesmärgi nimel.

Opositsiooni esindajad olid 2:3 arvulises vähemuses ja samuti ei säranud. Kui kaaluda, kes oma valijatele mõjuvama sõnumi selle tunni jooksul edasi andis, siis Reformierakonna ja SDE juhid need ilmselt ei olnud.

Läbi käidud said kõik kulunud jutupunktid, mis keskendusid valitsuse ja sinna kuuluvate erakondade arvatavatele vigadele ja nõrkustele. Aga ka Keskerakonna, EKRE ja Isamaa esimehed ei üllatanud.

Koalitsioonierakondade juhtide fokusseeritus muutus debati käigus vastandsuunas. Kui esimeses pooles polnud Jüri Ratas eriti aktiivne ning kergelt eksis paaris repliigis, siis teises pooles vilksas ka seda peaministrit, kes riigikogu kõnepuldis ettevalmistuse ja sarkasmiga on silma paistnud. Mart Helme samas oli alguses hakkaja, terav ja muhe, kuid lõpus läks nagu ikka pingesse.

Seeder otsustas millegipärast võtta kannatajapoosi, esitades kõigepealt nukra jutu sellest, kuidas tema pole pensioni teemal üldse sõna saanud ja hiljem korduvalt "valesid" tagasi lükates.

Tegelikult pole temal küll mingit põhjust märtrit mängida, sest Isamaa juhi aastate eest vähe toetust saanud pensioni teise samba kriitikast on tänaseks kasvanud laialdane arutelu ja kasvamas tegelik reform.

Sära puudust rõhutas veelgi asjaolu, et saate käigus tehti täpselt kaks nalja: ühe Helme ja teise Kaja Kallas.