Mina olen Klaara, õpin Tallinnas gümnaasiumis ja ühel söögivahetunnil ei olnud mul kõht tühi ja läksin ja kõndisin mitu ringi ümber kooli. Ma vaatasin õpilasi enda ümber ja kõik nad olid pealtnäha rõõmsad. Just nimelt pealtnäha rõõmsad.

See mõte jäi mind kummitama ja otsustasin otse inimeste poole pöörduda ning enamik neist ei proovinud varjata, et omavad või on omanud suitsiidseid mõtteid. Mind üllatas, kui väga erines see, mis välja paistis, sellest, mis vestlustest välja tuli.

Vanasti oli ju raskem

Nii palju, kui ma eakaaslastega arutanud olen, saavad nad peamiselt abi oma sõpradelt ehk endavanustelt, kellel on samuti olnud probleeme vaimse tervisega. Sellega aga ei peaks tegelema noored omakeskis, vaid täiskasvanud.

Peamine probleem on minu arvates see, et praegu on vanematel inimestel ennast väga raske noorte olukorda panna, kuna "vanasti oli ju raskem". Me elame sotsiaalmeedia- ja digitehnoloogiaajastul, mis tähendab, et võrdlusmoment teistega on palju suurem kui kunagi varem.

Tänapäeval on elu ilma sotsiaalmeediata peaaegu võimatu. Noorte seas kasutatavad platvormid, näiteks Meta keskkonnad ja Tiktok, on aga teadlikult arendatud selliseks, et need tekitaksid inimestes haavatustunnet, levitades sihilikult sisu, mis tekitab vaimse tervise probleeme, ärevust, depressiivseid mõtteid ja sõltuvusprobleeme. Neid platvorme on süüdistatud mitmete noorte enesetappudes, kuid neist loobuda on üpriski võimatu.

Kanalid tekitavad sõltuvust mitmeri. Esiteks näitavad nad inimesi ja maailma ilustatult. Ilustatakse kõike, nii õnnestumisi ja edu, mida noored jälgivad, kui ka surma, mis tundub peale teiste hea elu vaatamist ilus võimalus valust lahti saada.

Sõltuvus ilustatud maailmast on üks põhjus, miks ei saa sotsiaalmeediast lahti öelda, aga lisaks on ka praktilised põhjused. Tänapäeval on inimesed ilma sotsiaalmeediata kui heidikud, kellel ei ole välismaailmale juurdepääsu. Isegi kooliga seotud olulised suhtluskanalid on sotsiaalmeedias.

Sotsiaalmeediakanalid tekitavad võrdlusmomente, millega vanem generatsioon ei ole pidanud kunagi silmitsi seisma. Kujutades ette elu, kus midagi ei jää varju, tuleb mõista pinget, mis selle kaudu inimestele peale on pandud. Kahjuks või õnneks muutub maailm minutitega ja alati tuleks meeles pidada, et olevik jääb tugevamaks kui minevik. See, kuidas kunagi oli, ei pruugi meid taolistes olukordades edasi aidata.

Hariduskuu

Selle järgi, mis mina kuulnud olen, on üks peamine vaimset tervist halvendav tegur kool. Miks nii? Eestis on haridustase Euroopa keskmisest kõrgem ja praeguses maailmas ei ole midagi nii olulist kui haridus. Analüüsides, miks põhjustab kool inimestes nii palju stressi, tooksin mina põhjuseks ülekoormuse, pideva võrdlemise teistega ja kinniolekutunde.

Võrdlemise all pean silmas seda, et klassi siseselt teame me väga hästi, kes on "hea" ja kes "halb" õpilane. Seda on paraku näha ka enamiku õpetajate silmis. Gümnaasiumis on ka väga keeruline olla "hea õpilane" kõigis õppeainetes.

Mida selle vastu teha? Ma olen palju reisinud ja tänu vahetusaastale on mul rahvusvahelisi sõpru, kuskil ei ole ma aga näinud ideaalset koolisüsteemi.

Õppisin pool kooliaastat Inglismaal, seal said õpilased valida endale kolm õppeainet, mida nad kooliaasta jooksul süvitsi õpivad, samuti oli neil iga päev kaks kohustuslikku iseõppetundi. Märkasin, et seal oli palju raskem olla n-ö halb õpilane, kuna kõik valisid ained, mis neid kõnetasid ja jäi ära liigne surve olla kõiges hea.

Muidugi olen arvamusel, et ainult kolmest ainest ei piisa. Aga võib-olla peaksime proovima gümnaasiumisüsteemiga õpilastele veel rohkem tuleviku üle otsustusvabadust anda või siis õhutama neid valima endale olulised ained ning mitte survestama neid saavutama supertulemusi kõikides tundides.

Maailm muutub iga päevaga, aga meie koolisüsteem on läbi aastate väga vähe muutunud, vahest on sinna lihtsalt sisu juurde lisatud. Kui meie vanemad koolis käisid, siis puudus õppekavast väga palju seda, mis on tänapäeval oluline, näiteks infotehnoloogia, tehisintellekt, digitaalne meedia, küberturvalisus, kliimamuutused ja paljud teised teemad.

Uusi teadmisi tuleb pidevalt juurde, kuid vanu ei ole nõus keegi loovutama. Samal ajal ei ole koolipäeva pikkus kahekordistunud ning inimeste õpivõime pole suurenenud. Info üleküllus tekitab ülekoormust, mis omakorda mõjutab meie vaimset tervist ja ka õpimotivatsiooni. Kuna infot on nii palju, ei saa õpilased sisukalt õppida isegi enda lemmikõppeaineid. Mida rohkem on vaja, seda vähem inimesed jõuavad.

Kinniolekutundega on teine lugu. Nii vanemad kui ka õpetajad on meile rõhutanud kooli olulisust. Koolist puududes jääb õpilasest automaatselt halb mulje. Olen näinud, kuidas koolist puudujate üle käib isegi selja taga naljaheitmine, mis lõpetatakse, kui suudad enda eest seista ja teistega kaasa naerda. Kui aga ei, siis võib sellest välja areneda koolikiusamine.

Selline käitumine tuleneb tavaliselt survest, mida vanemad õpilasele avaldavad, "õigest" ja "valest", mille on määratlenud ühiskonna normid. Kui arvestada, et kool on koht, kus peame olema igal tööpäeval keskmiselt kuus tundi, siis võib see olla päris õudne kellelegi, kes tunneb ennast üksikuna.

Ma arvan, et vanemad ja kool rõhutavad valesid prioriteete. Kõik räägivad, kui oluline on käia koolis, aga tihti unustatakse ära, miks seda peab tegema. See põhjus on haridus ja õppimine. Loomulikult on gümnaasium oluline ka sotsiaalsete oskuste arendamiseks, kuid arvan, et need oskused on võimalik omandada juba põhikoolis.

Ma ei poolda eristavat hindamist, kuid kuna ei oska hetkel midagi asemele pakkuda, ei hakka ma seda kommenteerima, kuid kui see meil juba on, saab seda ju ära kasutada. Ma arvan, et kuni õpilase puudumine ei tekita õpetajatele lisaraskusi ja õpilase hinded ei halvene, ei tohiks sellest nii suurt probleemi teha.

Ma ei eita, et enamustele õpilastele annab koolis õppimine parema tulemuse, kuid mõtleme korraks survele, mida kool meile avaldab: oleme koolis pool päevast ja meile rõhutatakse, et peame seal olema. Mõtleme aga õpilasele, kes tunneb enda koolis terve päeva üksikuna ja ta ei lähe koju, sest hea õpilane, isegi hea inimene nii ei tee. Üksindus- ja kinniolekutunne tekitavad temas masendust ja masendus õpimotivatsiooni langust.

Kui olukord läheb hullemaks, siis jääb õpilane ikkagi koju ja mitte laiskuse, vaid nüüd juba tõsise depressiooni tõttu. Kodus ei suuda ta enam õppida, sest on liiga hilja. Isegi kui ta tahaks, ei saaks ta hakkama, sest ta tunneb ennast koolist puududes automaatselt läbikukkujana, sellise sildistamise eest hoolitseb ühiskond.

Üksinduse tõttu ei suuda selline noor õppida koolis ja süümepiinade tõttu ei suuda ta õppida kodus. Ühiskonna normid panevad teisi teda hukkamõistvalt vaatama isegi siis, kui ta uuesti kooli ilmub. Ja kodus on vanemad temas pettuma, sest ta on "laisk".

Selle kõige tulemusena liigub kinnioleku tunne edasi juba koolist koju ning selle halvimat lõpptulemust kutsutakse depressiooniks, mille lõpptulemust, milleni võime ainult loota, et enamus ei jõua, kutsutakse enesetapuks.

Arvan, et selle probleemi lahendus oleks see, et täiskasvanud rõhutavad just hariduse, mitte kooli olulisust. Muidugi ma ei eita, et paljud õpilased vajavad kooli, et õppida. Ka mina, kuid ma vajan võimalust vabaduseks, võimalust otsustada, kuidas ma ennast harin, võimalust minna ära, kui ma soovin.

Minu jaoks on mingite ainete iseõppimine väga hästi töötanud ja kuni mu vanemad on veendunud, et minu õppeedukus ei lange, ei ole nad kunagi tekitanud minus süümepiinu, õpin ma siis kodus või koolis. Olen selle eest väga tänulik, kuna tean, et tundes sellist survet, nagu tunneb enamik õpilasi rasketel aegadel oma perekondadelt, ei oleks mina hakkama saanud.

See on muidugi kõigest teoreetiline arutelu, mis ei pruugi praktikas töötada, kuid proovida ju tasuks. Haridus on kohustus ja kõik, mis meile jääb, kool on lihtsalt imeline võimalus.

Mida me nüüd teeme?

Ma arvan, et kõige olulisem, mida täiskasvanud teha saavad, on mõista, saada aru. See, et mingit nähtust kunagi ei olnud, ei tähenda, et seda praegu pole.

Meie noorte täiskasvanutena üritame ehitada silda inimeste vahele. Ma tean tohutult palju imelisi inimesi, kes kõik silla ehitamiseks kive kokku veavad. Mina teen seda läbi kirjutamise, minu sõbranna läbi rääkimise, minu tuttavad läbi mõtete jagamise, minu inimesed läbi sotsiaalse surve ja kiusamisega võitlemise.

Kõik need, kes on kunagi teinud midagi, et enesetappe ära hoida, kõik, kes on kunagi midagi loonud, midagi öelnud või tundnud, mis on aidanud enesetappe ennetada, on just nimelt minu inimesed.

Kõigile neile tuleb septembris ja tegelikult igal ajal tänu avaldada. Vana-Kreeka poeedi Theocrituse mõtetest on välja arenenud ladinakeelne lause "Dum spiro spero" ehk " Kuni hingan, loodan." See on väga tuntud väljend, kuid unustusse on jäänud tema algne mõttetera, mis kõlab järgmiselt: "Kuni on elu, on lootust ja lootus puudub vaid surnutel."

Meie oma lootusega aitame teistel seda leida. Aitame olla ja jääda, aitame üle saada igaviku kaost . Meie kõik koos, täiskasvanud ja noored inimesed, saame nii sellel kuul kui ka järgnevatel kuudel aidata ära hoida depressiooni ja selle traagilist lõppu. Ilusat septembrit! Ilusat enesetappude ennetamise kuud.

• Lasteabi: 116111 (24h).
• Ohvriabi telefon 116 006 (24h).
• Emotsionaalse toe ja hingehoiu telefon: 116 123 (igapäevaselt kell 10-24).
• Eluliin: 6558 088 (igapäevaselt kl 19-07).
• Kiirabi: 112 (24h).
• MTÜ Peaasi.