Teadus on loominguline tegevus, ehkki tänapäeval pole see enam ühe inimese pärusmaa, vaid tihti suurte kollektiivide oma. Minu arutlus on seotud aga fundamentaalteadusega, eriti minule koduse reaalteadusega.

Võtame aga enne veel sammu tagasi ja küsime, kas kõigil, kes on suutnud läbida bakalaureuse- või magistritaseme, on õigus ennast üleüldse teadlaseks nimetada? Minu sügava veendumuse järgi see nii ei ole. Tõsi, on üksikuid geniaalseid isiksusi, kellele formaalne paber polegi vajalik, sest nad on suutelised omal käel õppima rohkem, kui seda võimaldab õppeprogramm.

Meie ümber on palju eri tasemega andekaid inimesi, kuid nad on nagu kalliskivid, mida pole töödeldud. Teadupärast saab alles pärast tohutut tööd kalliskivist tõesti briljant. Tihti juhtub ju ka nii, et vähem andekas inimene jõuab palju kõrgemale kui näiliselt superandekas.

Näiteid superstaaridest võib siin tuua nii kunstist, muusikast, teadusest kui teistestki valdkondadest, ehkki ilmtingimata pole tegu geeniustega.

Jalgratta leiutamine Siberi taigas

On vaja meeles pidada, et teaduses on juba enne töötanud paljud teised, kes oma raske tööga on loonud vundamendi, millel seisavad kaasaegsed teadlased.

Moskvas töötamise ajal räägiti mulle fantastiline lugu ühest vanast mehest, kes elas kusagil Siberi taigas väljaspool igasugust tsivilisatsiooni. Ta olevat saatnud oma elutöö Moskvasse ja see oli — tuli välja — diferentsiaalarvutuse teooria, mis oli tol ajal juba kõrgkooli õpikute tavaline osa. Tookord mõtlesime, kui harukordselt andeka inimesega oli tegu ja milline saatuse iroonia — ta pühendas oma elu jalgratta leiutamisele.

Vahel satub jälle nii, et jalgratast ei leiutata, aga juba ette antud jooniste järgi tuleb ta kokku panna küll. Näiteks siis, kui on võimalus mõnd riiklikku tellimusega uuringut läbi viia, mil soovitud tulemused suuresti juba ette kirjutatud.

Aga naastes mõtetega taas veidi ajatumale: teel teadlaseks saamisele tuleb läbi käia õpipoisiaeg ja saada sellipaberid. Alles just need sellipaberid — antud juhul teaduste doktori kraadi kaitsmine — annavad võimaluse jõuda olukorda, kus teadlane saab õiguse enda uurimissuunda ise määrata. Siis tulebki lasta lind vabale lennule, anda talle vabadus tegutseda. Mõistagi eksisteerib ka risk, et tiivad on veel nõrgad ega kanna seda vabadust välja.

Uudishimu rahuldamine maksumaksja arvel

Kuid teadlasele on peale sisemise vabaduse vaja ka tingimusi, et seda vabadust päriselt kasutada. Tänapäeval sõltuvad need kahjuks suuresti ühiskonnast ja valitsusest. Teaduskaugetel inimestel on seejuures raske mõista, et ka teadlased soovivad süüa, et neil on tarvis vajalikku aparatuuri ja taristut oma ideede realiseerimiseks.

Kunagi ütles üks tuntud vene plasmafüüsik, et teadus on oma uudishimu rahuldamine maksumaksja arvel. Kindlasti on selles sügav tõde, mistõttu peavad olema teadlastele esitatud nõuded tipptasemel. Ikka selleks, et ennast teaduseinimesteks pidajad ei tegeleks Kunda kummituste või lapiku Maa teooriaga.

Minu sügav veendumus on siiski, et vaba inimene on ühiskonnale alati palju kasulikum kui orjameelne. Vabadus tähendab ka vastutust. Muide, see tees käib ka võimu kohta — mida suurem on võim, seda suurem on ka vastutus. Kahju, et võimulolijad selle lihtsa tõe tihti unustavad.

Naastes veel vabaduse juurde, tsiteeriksin meie hõimurahva poeedi Sandor Petöfi luuleridu, mis minu jaoks alates tudengipõlvest ütlevad, mida tähendab vabadus.

"Vabadus, armastus,

need on mu igatsus.

Elu ma ohverdan

sinu eest, armastus,

ohverdan armu ma

sinu eest, vabadus."