Proovin analüüsida üht ühiskonnas väga levinud inimtüüpi ehk tujurikkujat. Siin ei ole midagi tegemist kunagise populaarse telesarjaga, ma lihtsalt ei leidnud ka paremat nimetust kodanikule, kelle silmis inimesed, elu, Eesti ja maailm on lõplikult nässus ja seda kurbust tuleb kõigile kogu aeg kuulutada. President Alar Karis juhtis sarnasele nähtusele tähelepanu aastapäevakõnes, tuues avalikkuse ette termini arvamuskius.

Kes nad on?

Üks mu lapsepõlvetuttav muutus järsku umbes 10–12 aastat tagasi. Temaga rääkida enam ei saa. Kõik on halvasti, suvaline valitsus loll, kõik poliitikud segased, sportlased nõrgad, lauljad ei pea viisi, presidendiproua kleit kole ja teed auklikud. Seda nördimust hakkas ta sotsiaalmeedias väljendama, mida aeg edasi, seda hullemalt. Praegu on tema Facebooki-kontol palju sadu pahandamisi. Midagi head siin riigis tema tekstide järgi enam ei leia.

Kas tuleb tuttav ette?

Mul ei ole uuringut, aga sisu põhjal proovisin analüüsida, kes kõige aktiivsemad kurvastajad on. Kõigepealt on ta reeglina vanem mees, naisi on oluliselt vähem. Ühine tunnus on, et nende ja rahva probleemides on alati süüdi keegi teine.

Esiteks. Need, kellel varem oli parem, eriti nõukogude ajal. Kas oli siis palk suurem või staatus kõrgem, aga uus aeg tõi kaasa suuri kannatusi. Nende hulk ja aktiivsus väheneb, väga suur oli see 1990. aastate lõpul ja 2000. aastate alguses.

Teiseks. Need, kelle võimed või andekus ei pidanud uue Eesti konkurentsis vastu. Nad olid kunagi ehk isegi tuntud ja tublid, aga sattumine uude konkurentsi viis rõõmu ära. Neid on igas ametis, poliitikas, kultuuris, ka ETV-s ja raadios.

Kolmandaks. Poliitikud, kes hetkel ei ole võimul. Nad on hästi pahased kõigi ja kõige peale niikaua, kuni saavad ise võimule. Siis on kõik hästi niikaua, kuni nad välja vahetatakse ja siis algab uus kurjustamise ringkäik. Enne valimisi suureneb tigedusdetsibellide arv märgatavalt. Praegu on just see aeg.

Neljandaks. Sotsiaalmeedia ja osa meedia mõjutajad, kes on tujurikkumise teinud oma kaubamärgiks. Neil kujuneb aja jooksul välja niinimetatud kurjuse spiraal, mida pidi tuleb kogu aeg pahandamise annuseid suurendada, muidu ei paku enam huvi. See ajab nad veel vihasemaks, sest mida sa ikka karjud, kui keegi ei kuule.

Viiendaks. Tujurikkumise mood. See on märgatav eriti meedias, kus pahandamine on nagu professionaalsuse tunnus. Kui seda ei tee, siis võidakse pidada pehmeks. Selle ohvriks on läinud paljud.

Loomulikult ei ole see mingilgi määrav ammendav loetelu. Ka palun mitte arvata, et see oleks nagu mingi rahvuslik iseärasus. Nii on igal pool, erinevused on ajaloos ja arenguetapis. Mujal on teistsuguseid gruppe nagu vihased tarbijad või spordifännid.

Tegelikult neid suurpahandajaid ei olegi nii väga palju. Olin ise imestunud, kui selgus, et üks mu vana tuttav kirjutas lühikese aja jooksul 3000 kurja kommentaari, arvates, et valenime all kirjutades ta jääb tundmatuks. Ei jäänud, stiil ja kirjapilt reetsid. See toob kaasa nähtuse, et väga väike elanikkonna grupp saavutab ebaproportsionaalselt suure meediakaalu. Ühiskonna tigestamine ei ole lihtne töö, see nõuab palju aega ja energiat.

Tänu tigemoele on häda neil, kes Eestist ja meie elust arvavad hästi, neil ole võimalik suud lahti teha, sest peetakse pimedaks ja lolliks.

Kui keegi on tujurikkumise valinud elustiiliks, siis faktid ei sega teda vähemalgi määral. Tegin eksperimendi ja valisin artikli, kus kõik halvad asjad nagu, maksude tõus, rumal valitsus, kallid hinnad, Venemaa käitumine, madalad pensionid jne olid loetletud, kokku 11 punkti.

Palusin hinnata, et kas see on tõsi. Oldi väga nõus, kõik on õige. Aga häda on selles, et see artikkel ilmus septembris 2008 Eesti Ekspressis. Kes oli vihane siis, on vihane praegu ja on ka kümne aasta pärast. Asi pole oludes, vaid iseloomus ja aja moes. Praegu on just kurjuse moe aeg.

Mida teha? Tegelikult on võti meie endi käes. Lihtsalt ei maksa olla tujurikkumise aktiivne tarbija. Las lärmavad. Enamik on õnneks selle tee juba valinud, kommentaariumi ei loe ja ammugi sinna ei kirjuta. Nii jäävad vähemalt enda närvid terveks.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.