Erinevatest looduskaitseteemalistest mõtteavaldustest saame tihti lugeda termineid nagu võitlema, sõda, vaenlane jm säärast. Kelle vastu me sõdime? Milleks ja kellega võidelda? Kes on looduskaitses meie vaenlane?

On loomulik soovida endale õnnelikku, mugavat ja efektiivset elu ning nende väärtuste nimel ka pingutada. See on iga elava olendi lõputu soov. Sedasama soovime oma lähedastele, eriti oma järeltulijatele.

Enda ja oma lähedaste heaolu saavutamiseks kasutame väga erinevaid meetodeid ja vahel on need teiste meetoditega vastuolus. Nii tekibki inimestevaheline pahameel. Kui metsamees langetab puu ja istutab uue asemele, siis ikka selleks et tal oleks tööd. Nii on võimalik tagada heaolu endale ja oma perele. Teisalt soovib loodusgiid vastupidiselt samas metsas korraldada loodusretki just samade eesmärkide nimel.

Kui ärimees asub uut katlamaja ehitama, siis kõrvalmaja elanikud on selle vastu, sest see ei ühti nende sihtidega heast ja puhtast elust. Samal ajal aitab jällegi uus ehitus ärimehel endale ja oma perele head elu tagada. Inimeste eesmärk pole teha keskkonnale halba, vaid endale head. Seetõttu pole elukeskkonna halvendamine eesmärk omaette, vaid meie enda heaolu negatiivne kõrvalmõju.

Näeme, et inimeste heaolu- ja kasusoovid on tihedalt põimunud, kuid olemuslikult ikkagi sarnased. Kaugem eesmärk on kõigil siiski samasugune, pigem nimetatakse samu tegevusi erinevalt.

Kui üldse keskkonnakaitse temaatikas vaenlast või õigemini segavat faktorit otsida, on selleks meie enda erinev perspektiiv elule – vaatame elule kas kitsamalt või laiemalt, pikemalt või lühemalt. On keeruline loobuda kas või osast enda heaolu aspektidest, selleks et teistel tulevikus oleks parem. Kui varasemalt on enamik inimkonnast edukalt elanud ilma globaalse ja põlvkondadeülese perspektiivita, siis tänased probleemid seda ei võimalda.

Kui suudame enda ja lähedaste heaolust kaugemale vaadata ning püüame mõista ka teistsuguste vaadetega inimesi, kes siiski tegutsevad sama eesmärgi nimel, on võimalik üheskoos tagada parem elukeskkond meile ja tulevatele põlvkondadele, meie lastele ja lastelastele.

On keeruline tegutseda nii, et terviklikult kõigil hea oleks. Loodus on ikkagi üles ehitatud konkurentsile ressursside pärast. Seda teades on osalt meie valik, kas seda jätkata või sellest üle olla. Milleks omavahel konkureerida, kui võiksime vahelduseks püüda hoopis koostöiselt edasi minna? Vaadata laiemalt ja pikemalt ning püüelda maksimaalselt laiale ja pikaajalisele kõikehõlmavale kasulikkusele.

Mis oleks, kui mõtleks kogu inimkonna või isegi planeedi tasandil? Kuidas toimida nii, et lisaks minu enda heaolule saavad maksimaalset kasu ka planeet ja teised liigikaaslased, hoides samal ajal negatiivse keskkonnamõju minimaalsena. See sõltub me väärtustest ja seeläbi igapäevastest valikutest.

Võiksime endalt küsida, kellele soovin mina oma tegudega head teha. Ostes makarone, valides reisibürood või otsustades, kuhu perega puhkama minna, saame mõjutada just neid, kes püüavad enim meie kõigi elukeskkonda hoida ning tagada maksimaalset heaolu.

Looduses ühelt poolt konkureerime ressursside pärast, kuid teisalt on tarvis kõiki elusolendeid. Nii nagu ühiskonnale on tarvis kõiki looduse ja selle kaitsmisega seotud valdkondi. Üks ei hävita teist, vaid täiendab seda. Ühiskondlik mitmekesisus on sarnaselt loodusliku mitmekesisusega selle kestlikkuse seisukohalt esmatähtis.