Raviraha targem kasutamine peab tähendama, et patsient saab vajalikku abi õigel ajal ning tema tervisemure leiab lahenduse. Kui kokkuhoid saavutatakse ravi edasi lükates või kulusid patsiendi kanda jättes, tuleb seda ausalt öelda. Tervisekassa juht Siiri Lahe küsis arvamusloos, kuidas saada raviraha eest rohkem tervist. Patsiendina ootan temalt selget vastust: millised konkreetsed otsused aitavad mul kiiremini vajaliku abini jõuda ja parandavad minu ravi tulemust?

Sellest küsimusest lähtume ka patsientide liidus tervishoiu muudatusi hinnates: milline on otsuse mõju abi vajavale inimesele?

Kokkuhoiu mõju peab olema selge

Eelarvetasakaal on vajalik, kuid iga kokkuhoiuotsuse juures tuleb hinnata, mis saab inimesest, kelle ravi see puudutab. Kui vastuvõtt lükkub edasi või uuring jääb tegemata, võib tervisekassa kulu esialgu väheneda, ent sellest ei saa veel järeldada, et raha kasutati paremini. Vaja on teada, kas patsiendi mure sai lahenduse, kas abi jäi saamata või kas inimene pidi vajaliku teenuse eest ise maksma.

Seetõttu peaks iga suurema muudatusega kaasnema arusaadav mõjuanalüüs, mis käsitleb nii rahalist säästu kui ka mõju ravi kättesaadavusele ja kvaliteedile. Arvesse tuleb võtta patsiendi kulusid ning võimalikke lisakulusid mujal tervishoius, sest ühe eelarverea vähenemine võib tähendada kulu ülekandumist teise kohta.

Avalikkusele tuleb selgitada ka seda, millel põhineb oodatav kokkuhoid ja kui kindel see prognoos on. Enne uute püsikulude võtmist peab olema selge, kuidas neid rahastatakse ning milliste sammudega jõutakse jätkusuutliku eelarveni.

Ravi piiramist tuleb ausalt põhjendada

Lahe rõhutab, et vajalik abi ja soovitav abi ei ole alati sama. Meditsiiniliselt põhjendamata uuringutest ja ravist tuleb tõesti hoiduda, kuid patsiendile peab selgitama, miks mõnda uuringut või ravi pole vaja ning kuidas tema tervisemurega edasi tegeletakse. See selgitus peab lähtuma tema terviseseisundist ja arstlikust hinnangust. Rahapuudust ei tohi esitada meditsiinilise põhjendusena.

Kui ravi kättesaadavust piirab rahapuudus, tuleb seda ausalt öelda. Patsiendile ei tohi jätta muljet, et tal pole vajalikku ravi tegelikult vaja. Samuti peab inimene teadma, millised võimalused tal on ja kuidas tagatakse, et oodates ei jääks tema tervis tähelepanuta.

Ravikorralduse hindamisel tuleb eristada olukorda, kus inimene saab oma murele lahenduse ilma eriarsti vastuvõtuta, olukorrast, kus ta lihtsalt ei pääse vastuvõtule. Esimene võib näidata head töökorraldust, teine aga saamata abi. Ainuüksi väiksem vastuvõttude arv ei võimalda otsustada, kummaga on tegemist.

Efektiivsuse hindamine vajab tõendeid

Ennetus väärib tähelepanu ja järjepidevat rahastamist, kuid tulevikus loodetav tervisekasu ei lahenda juba haigestunud inimese tänast ravivajadust. Seetõttu tuleb ennetusse investeerides selgitada, milliseid tulemusi oodatakse ja millise aja jooksul need võiksid saabuda, ning samal ajal tagada vajalik ravi neile, kes seda praegu vajavad.

Sama täpsust ootame väidetelt tervishoiusüsteemi efektiivsuse kohta. Lahe kasutas selle kinnituseks Eesti kõrget kohta Numbeo edetabelis, kuigi Numbeo indeks põhineb veebikülastajate hinnangutel. Need võivad anda teavet inimeste kogemuste ja tajude kohta, kuid ei tõenda iseenesest raviraha tõhusat kasutamist. Selle hindamiseks tuleb vaadata kulusid, ravitulemusi ja abi tegelikku kättesaadavust.

Teada on, et Eesti inimeste rahulolu arstiabi korraldusega liigub langustrendis. Tervisekassa enda ja Kantar Emori uuringu järgi vähenes rahulolevate inimeste osakaal aastaga 57 protsendilt 53 protsendile. Rahvusvaheline edetabelikoht ei anna seega põhjust kodumaisest rahulolu langusest mööda vaadata.

Patsiendi hääl peab jõudma otsustesse

Tervisekassa eesmärkide juurde peaksid kuuluma konkreetsed tähtajad ja mõõdikud, mille alusel saab hinnata, kas lubatud paranemine on toimunud. Näiteks tuleb selgitada, milliste teenuste ooteajad peaksid lühenema, kui palju ja mis ajaks, ning kuidas kontrollitakse, kas patsient sai oma tervisemurele lahenduse. Sama oluline on kokku leppida, millal tulemused avaldatakse ja mida tehakse siis, kui muudatus ei toimi.

Patsientide kaasamine peab algama enne otsuste kinnitamist, sest nende kogemus aitab märgata takistusi, mis ei pruugi eelarvetabelist või teenuste statistikast välja paista. Inimene saab kirjeldada, kus tema raviteekond takerdub, milline juhis jääb segaseks ning millisel hetkel pole enam arusaadav, kes tema ravi korraldab. See teadmine peab olema osa otsuste aluseks olevast infost.

Kõige raskemad valikud puudutavad inimesi, kellel on haiguse tõttu vähe jõudu enda eest seista. Nende hääl võib avalikus arutelus jääda vaikseks, kuid otsuste tagajärjed jõuavad just nende igapäevaellu. Tervisekassa vastutus on tagada, et ka nende vajadused oleksid otsuste tegemisel kuuldud ja arvesse võetud. Patsient ei saa oma haigust edasi lükata ajani, mil tervisekassa eelarve on tasakaalus.