Riigieelarve on jõudnud riigikokku ja eks arutelud näita, millisel kujul see lõpuks vastu võetakse. Kergelt midagi ei tule, sest vähemusvalitsusel hääletamise teerulli enam ei ole.

Õigus on nendel, kes ütlevad (eelarvenõukogu näiteks), et kokkuhoid on ajutine ja lühiajaline ning saavutatud peaasjalikult sellega, et mingeid kulusid on lükatud tulevikku. Struktuurseid muutusi tehtud ei ole.

See on arusaadav, sest valimised on ukse eest ja keegi ei hakka enne valimisi sotsiaaltoetuste indekseerimist peatama või hariduse kulusid kärpima. Tegeletakse pigem kosmeetiliste, sümbolväärtusega teemadega.

Näiteks väitis peaminister Kristen Michal, et kõrgemate riigiametnike palgatõus ei tule sellises mahus nagu valem (seadus) ette näeb. Reaalses elus tähendab see seda, et osadel riigiametnikel vähendati koefitsienti, mille järgi peaks palk kasvama, aastal 2023. Alandatud koefitsient pidi algselt kehtima aastani 2028, nüüd otsustati seda tähtaega pikendada aastani 2031. Rahaline mõju sümboolne, sõnumina oluline samm, et natuke toetust juurde saada. Lihtsamalt öeldes puhas poliittehnoloogia.

Üks negatiivne aspekt kogu eelarve ja eelarve strateegia juures, mida kriitikud kogu aeg rõhutavad, on võlakoormuse kiire kasv ja intressikulu, mida tuleb hakata maksma aastal. 2030.

Kui meil on avaliku sektori võlakoormus ligikaudu 26 protsenti SKP-st, siis praeguste plaanide ja prognooside järgi kasvab see 2030. aastaks 38,6 protsendini SKP-st. Intressimaksed, kasvavad 205 miljardilt eurolt 650 miljardi euroni. Selleks, et olukorda kuidagigi lahendada, tuleks eelarve viia võimalikult kiiresti tasakaalu.

Nõustuda tuleb sellega, et jooksvate kulude, eriti selliste, mis on veel hinnatõusuga indekseeritud, maksmine laenuga ei ole väga arukas. Jooksvad kulud võiksid olla kaetud jooksvate tuludega. Tundub loogiline. Kui on vaja teha investeeringuid ehk kulutusi, mis tulevikus tulu ka tagasi toovad, siis on laenamine praktiliselt möödapääsmatu.

Silmas tuleb pidada, et investeering ei ole mitte ainult raha valamine betooni või raudteesse, vaid ka investeerimine inimkapitali. Olgu see siis sündimuse tõstmise või tervisehoiu või hariduse parandamise eesmärgil. Kõik need kulud toovad tulevikus suurema tulu tagasi, olgu siis suurema arvu maksumaksjate näol või parema tervise ja targema tööjõu näol.

Aga tuleme nende kolme väite juurde korraks tagasi ja vaatame igat eraldi. Esimesega on lihtne. Mis juhtub siis, kui võlakoormus kasvab aastaks 2030 39 protsenti SKP-st? Aus vastus on, et midagi ei juhtu. Kindlasti oleme ka siis võlakoormuse suuruse poolest viimase kolme seas Euroopa Liidus, võib-olla nelja seas, aga see ei muuda suurt pilti.

Euroopa Liidu alusprintsiipidest tulenevalt aktsepteeritakse 60-protsendilist võla osakaalu SKP-s, EL-i keskmine on 90 protsenti SKP-st. Soome riigivõlg on liikumas selle 90 protsendi juurde ja Soome riik saab väga normaalse intressiga rahaturgudelt laenu. Hirmutamine väitega, et meile keegi siis enam laenu ei anna, ütleme viisakalt, ei tööta päris elus.

Teiseks väide, et intressikulu on nelja aasta pärast sama suur, kui praegu kulutame teaduse ja kõrghariduse peale kokku, ei päde väga lihtsal põhjusel. Praeguste kulude kandmine tulevikku eeldab, et me arvestaksime hinnatõusu, pean silmas seda, et inflatsiooni tõttu raha väärtus tulevikus kahaneb.

650 miljonit eurot kulu on nelja aasta pärast väärt 589 miljonit eurot, kui me eeldame tagasihoidlikku 2,5-protsendilist hinnatõusu. Arvestades, mis maailmas toimub, siis võib eeldada, et naftakriisi mõju hindadele on pikemajalisem ja sügavam, mis tähendab, et vabalt võiks selle arvutuse taha ka kolmeprotsendilise aastainflatsiooniga. Sellisel juhul oleks 650 miljoni euro väärtus nelja aasta pärast 578 miljonit.

Nüüd teine pool võrrandist. Meie kõrghariduse kulud ei ole nelja aasta pärast kindlasti 650 miljonit eurot. Kui eeldame, et kõrghariduse kulud kasvavad aastas hinnanguliselt viis protsenti, siis on nende suurus nelja aasta pärast 790 miljonit eurot. Võrdleme kahte arvu: 578 ja 790 ei ole vist päris samas suurusjärgus. Viieprotsendiline aastakasv on rohkem kui tagasihoidlik prognoos, kui vaatame ajas tagasi, siis võiks see kasvunumber olla palju-palju suurem.

Kolmas väide, et me peame iga hinna eest saama eelarve tasakaalu, siis alles tuleb õnn meie õuele, ei kannata ka väga kriitikat. Me unustame võlakoormuse kasvu juures ära kaks tegurit, mis kogu pilti mõjutavad, need on majanduskasv ja hinnakasv.

Majanduskasvu tahavad kõik ning hinnakasvust, vähemalt mingis ulatuses, kindlasti ei pääse. Kas keegi on kunagi mõelnud, et miks on Euroopa Liidus kolmeprotsendilise eelarvedefitsiidi nõue, 60-protsendiline võlapiir ja kaheprotsendilise inflatsiooni eesmärk?

Kui me need arvud valemisse paneme ja arvutame, kuidas võlakoormus muutub aastaga, mil majandus kasvab näiteks kolm protsenti, hinnatõus on kaks protsenti ning eelarvedefitsiit on kolm protsenti, siis saame üllatava tulemuse. Nende tingimuste realiseerumisel võlakoormus aastaga ei kasva, vaid jääb samaks.

Kui nüüd mõttega edasi mängida, siis praegune keskmine võlakoormus 90 protsenti SKP-st väheneb aastaga 0,8 protsendipunkti, kui kasutame inflatsiooniks prognoositavat 3 protsenti, 3,3 protsenti konsolideeritud eelarve defitsiiti ning majanduskasvuks pakume 1,5 protsenti. Need on näitajad, mis võiksid Euroala majandust 2026. aastal iseloomustada. See kõik toimub ajal, mil eelarve on 3,3 protsenti defitsiidis, mitte ei ole tasakaalus. Selleks, et võlakoormus ei kasvaks vaid teatud tingimustel, ei pea eelarve olema tasakaalus.

Loomulikult ei tea keegi, milline on meie majanduskasv, inflatsioon või tegelik laenukoormus nelja aasta pärast. Seda on võimatu prognoosida, sest globaalset määramatust on liiga palju. Seetõttu tehakse igasuguseid mudelarvutusi, mis omakorda tuginevad erinevatele eeldustele.

Majanduse prognoosimine on muutunud matemaatikaks. Seda enam on oluline rääkida nominaalsetest ja reaalsetest näitajatest, sellest, kuidas inflatsioon vähendab tulevikus raha ostujõudu ja kuidas majanduskasv muuda igasuguseid suhtarve SKP-sse. Elu on natuke keerulisem kui lihtsalt vehkimine numbritega, mille suurusjärgud jäävad tavainimesele nagunii hoomamatuks. Tont toas on oluliselt väiksem, kui seda meile maalida püütakse. Nii umbes tikutopsi suurune.