Tehisintellekt (TI) on kohal ja ega ta lähiajal kuhugi ära ei kao (kui just riskikapitalistid ei otsusta meeletult kahjumlikust ärist väljuda, aga miks nad peaks, eks ju?). Niisiis tundub ratsionaalne TI-ga koos elama õppida ja uurida, ehk tõuseb tast mingit tulugi.

Meie efektiivsuskultuse käes kannatavas maailmas on esimene mõte muidugi proovida, kas me saame TI abil teha midagi kiiremini, odavamalt ja vähema vaevaga. Selgub, et paljusid asju saabki. Ajakirjanik klopsib artikli kokku ühe näpuliigutusega, peatoimetaja ei pea enam keelekorrektorile maksma ja pärast saab lehelugeja lasta omale TI abiga artiklist kiirkokkuvõtte teha. Võidavad kõik.

Ka haridus on valdkond, kus kõik ägavad püsiva ülekoormuse käes. Õppekavad tihenevad järjest ja koduste tööde hulk ei võimalda õpilastel huvialadega tegeleda. Õpetajate seis on veel hullem, paberimajandus võtab võimust, igasugu erivajadustega arvestamine röövib energiat ja kõik lapsevanemad nõuavad individualiseeritud haridusteenust.

Õpetajate puuduse leevendamiseks riik isegi ei kaalu suunamissüsteemi taastamist ja nii jääbki üle ainult olemasolevate kaadrite efektiivsust tõsta.

Selles kontekstis ei saanud TI enam sobivamal hetkel meie õuele maanduda. Olemasolevate protsesside optimeerimine on ju täpselt see, mida tehisaru hästi oskab. Õpetaja saab nüüd enda kaelast lükata ära kõik tüütud kohustused, näiteks tundide planeerimise, temaatiliste slaidiesitluste koostamise, ülesannete väljamõtlemise, lahenduste kontrollimise ja individuaalse tagasiside andmise.

Õigupoolest on tänapäevased TI-rakendused piisavalt võimekad, et genereerida ka videomaterjali. Nii ei pea õpetaja enam tahvli ees seismagi, teda asendab väga edukalt automaatgenereeritud rääkiv pea. Kõnetuvastuse ja -sünteesi abil saab käigu pealt vastata õpilaste küsimustele ning reaalajas töötav kaamerapildianalüüs aitab klassis korda tagada. Tegelikult võib siis juba ka õpilased asendada TI-agentidega, mis analüüsivad esitatavat materjali ning lahendavad selle põhjal koostatud ülesandeid.

Sest meie eesmärk on ju optimeerida ära kõik protsessid, mis vähegi saab, eks? Või eksisteerib kusagil ikkagi mingi piir, millest alates muutub efektiivsuse tõus mõttetuks?

Ülalkirjeldatu võib tunduda düstoopiana, kuid paraku liigume praegu suurte sammudega just selles suunas. Kevadisel presidendi haridushäkatonil arendati muuhulgas välja mitu prototüüpi, mille eesmärk oli hoida kokku õpetaja aega. Detsembri alguses on tulemas uus, nüüd juba ainult õpetajarakendustele suunatud häkaton.

Paraku jätavad nende rakenduste arendajad vastamata olulised küsimused.

Kes ja kuidas tagab TI-genereeritud materjalide kvaliteedi? Loomulik vastus "Õpetaja" pole sugugi nii ühene. Tuletame meelde, et eesmärk oli õpetaja vaeva kokku hoida, aga näiteks TI genereeritud ülesannetest peidetud sisuliste vigade otsimine võib nõuda rohkem aega kui ülesannete ise kokkupanek. Õpetaja ei tea ju, milline kümnest TI pakutud ülesandest sisaldab salakarisid, kui ta neid kõiki põhjalikult läbi ei tööta.

Idee igale õpilasele individuaalsete ülesannete koostamisest on ahvatlev, aga see muudab kontrolli ka keerukamaks. Kui klassis on 30 õpilast ja TI teeb igaühele neist viis ülesannet, peaks õpetaja üle vaatama 150 kandidaati. Kuidas ta seda suudab?

Kui õpetaja kasutab materjalide koostamiseks, lahenduste hindamiseks jmt TI abi, siis kuidas mõjub see õpilaste motivatsioonile? Õpilased ei ole rumalad. Kui nad näevad, et õpetaja laseb TI abiga üle nurga, siis tekib neil õigustatud küsimus, miks nad ise peaks pingutama. Hiljuti avaldatud uuringus leiti, et just õpilaste motivatsioonilanguses seisneb õpetajate TI-rakendamise kõige suurem negatiivne mõju.

Samas artiklis leidis kinnitust ka TI võimendav efekt. Antud juhul tähendab see, et paremate õpetajate õpilaste tulemused tõusid TI-abistatud õpetuse najal, kehvemate õpetajate õpilaste tulemused aga langesid. Kuidas me hoiame ära haridusliku lõhe süvenemise? Hakkame õpetajaid testima ja lubame TI-d kasutada ainult parematel?

Ükski senine tehnoloogiline revolutsioon pole inimesi töötuks jätnud (või kui, siis ainult mõned). Teisalt pole inimene tehnoloogia kasutamisest vabanenud aega saanud mitte endale, vaid ta on pidanud hakkama hoopis rohkem sedasama tehnoloogiat kasutama.

Ajalooline kogemus ei toeta lootust TI abil õpetajate läbipõlemist vähendada. Kui õpetaja tahab, et tal õppeprotsessis mingi roll säiliks, peab ta hakkama tegelema asjadega, mis inimajule vähem sobivad (TI väljundi korrigeerimine ise loomise asemel). Lisaks ei kao efektiivsuse surve kuhugi, niisiis peab õpetaja neid inimesele ebaloomulikumaid asju tegema järjest enam. Tulemuseks pole mitte vähem läbipõlemisi, vaid rohkem.

Õpetaja töö kergendamine on õilis eesmärk, aga iga kord, kui me midagi õpetaja või ükskõik kelle teise eest ära teeme, muutub ta oma töös natuke mõttetumaks. Minu meelest saab olukorda võrrelda demokraatia erosiooniga. Pole olemas ühte konkreetset hetke, mil demokraatlikult valitud riigipea muutub diktaatoriks, see juhtub väikeste sammukeste haaval.

Samamoodi ei leidu ka ühte punast joont, mida efektiivsuse tõusu sildi all ei tohiks ületada. Aga võib-olla peaks iga õpetaja uut ja uhket TI-vidinat kasutades küsima endalt, miks ta üldse õpetajaameti valis. Äkki talle tegelikult ikka meeldib ka tunde planeerida, ülesandeid välja mõelda ja ise õpilaste vigu parandada ning äkki on teel parema hariduseni kuskil ka koht, kus tuleks oma agentsuse loovutamisele "ei" öelda?