Maailmas on kujunenud olukord. Paljudes riikides tõmmatakse kujusid postamentidelt maha, meil kütavad kirgi need kujud, mida pole veel püstitatud. No jah. Nüüd peaks küsima, kas nii ümmarguse asja kohta nagu Pätsi pea saab üldse kasutada sõna "püstitama"? Kui vandaalid või protestijad peaksid kunagi selle kangutamise ette võtma, hakkaksid pead sõna otseses mõttes veerema. Võiks veel teha nalja, et skulptuur on pühendatud komöödiaseriaalist "Kolmas kivi päikesest" tuntud Suurele Hiidpeale ja rääkida sellest, et Konstantini kolp on kandikule pandud. Või veel midagi kolmandat, sest nii palju sarkasmi ja irooniat pole ükski kunstiteos Eestis enam tükil ajal põhjustanud.

See ei puutu üldse asjasse, et arhitekt Toivo Tammiku selgitused, miks ta koos skulptor Vergo Vernikuga Pätsile just sellise monumedi teha otsustas, on igati mõistlikud. Ma olen Tammikuga täiesti nõus: üleelusuurune pea tõmbab palju rohkem inimeste tähelepanu kui pretensioonitu pingil istuja ja riigiisasid teataksegi nende ilmete, mitte uuriketi või kingapaelte kaudu. Kahtlemata on autorid skulptuuri väga põhjalikult läbi mõelnud, erinevalt isehakanud kriitikutest, kellel valmib arvustus esimesest silmapilgust.

Kahjuks pole autorite pühendunud tööst skulptuuri puhul suuremat tolku, kui seda vaatajatele lahti peab seletama. Peaaegu kõik, kes tulevikus "Riigipead" linnaruumis nägema juhtuvad, langetavad oma otsuse sama kiiresti kui needki, kellele Tammik kavandi põhjal tehtud minutikriitikat ette heidab. Monumentaalkunst on üks neid tänuväärseid kunstiliike, mis sobivas kohas kunagi publikuta ei jää, kuid peab seetõttu olema valmis ka esmamuljel põhinevaks ja rahva keskmisele tajule vastavaks hinnanguks. Tänavail või parkides seisvate skulptuuride puhul vaevuvad vähesed otsima tausta, tagamõtet ja sisemist ilu. Siin on oluline eelkõige esmamulje.

Viljandis käib diskussioon ühe teise monumendi üle. Viljandi on Narva-Jõesuu kõrval viimane koht Eestis, kus pole taastatud Vabadussõjas langenute mälestusmärki, sest nõukogude võim kasutas juba antiikajast tuntud võtet ning rajas õhku lastud ausamba asemele oma templi, parteimaja. Täna-homme peaksid langema amortiseerunud, ebaefektiivse ja paljude meelest ka koleda hoone viimasedki müürid ning sellega on plats mälestusmärgile varsti puhas. Tõsi küll, kuigi parteimaja tõmmatakse keskväljaku ja ümberkaudsete tänavate uuenduskuuri käigus maha, monumendi jaoks raha veel pole ja esialgu tuleb selle kohale muru. Aga ehk ongi seetõttu õige võtta pisike mõttepaus, et hästi paika panna, kuidas vabadussõjas langenuid kõige paremini mälestada.

Sakala küsitlused on näidanud, et suurem osa nii poliitikutest kui elanikest eelistaks taastada Amandus Adamsoni loodud vabariigiaegset mälestussammast. See tagaks ka rahva seas tunduvalt sõbralikuma vastuvõtu kui Pätsi pea Tallinnas on saanud. Adamsoni skulptuurigrupi pooldajad toovad Pätsi pead lausa hoiatava näitena, milleni uus konkurss viia võiks.

Kui keegi oleks suutnud Adamsoni kujud maa sisse kaevata või muud moodi ära peita, oleksin minagi kahe käega nende taaspüstitamise poolt. Praegu saaksime aga vaid kuulsa kujuri töö koopiad. Kas see on parim lahendus? Kui eesmärgiks on ajalooline järjepidevus ja kommunistide purustatu üles ehitamine, siis jah. Ent kas mälestusmärgi siht peaks olema hoida minevikku meie meeles või meie meelt minevikus? Kopeerides eelmise sajandi algust, teeme paraku rohkem viimasena ja vähem esimesena mainitut. Viljandimaa vabadussõja mälestusmärk ei tohiks olla objekt, mille juurde kooliõpilasi ja turiste vaid kohustuslikus korras taritaks ning mis oleks neil juba rippsillale jõudes segunenud mõtteis sadade teiste elu jooksul nähtud pronksi- või marmorikamakatega. See peaks jätma mulje ja mälestuse.

Kui Amandus Adamsoni tehtud monument taastatakse, kerkiks see küll oma vanasse Pätsu-aegsesse paika, kuid linn selle ümber ei ole enam sama. Inimesed samuti mitte. Seepärast tuleks ka juhul, kui Adamsoni töö tõesti lõpuks aluseks võetakse, läbi mõelda, kuidas kujundada ümbritsev ala nii, et koht mõjuks tänapäevaselt ja kõnetavalt. Selles suhtes on kahju, et suurem osa rongist on juba läinud, sest uueneva Vabaduse platsi projekt tehti monumenti arvestamata. Samas jääb Viljandi keskväljaku ning lauluväljaku vahele veel piisavalt ruumi, kujundamaks kontseptuaalselt läbi mõeldud ala, kus rääkida kogu Viljandimaa vabaduse lugu alates Vabadussõjast ja lõpetades iseseisvuse taastamisega. On seal ju juba praegugi mälestuskivi represseeritutele, rahvarindele ja Johan Laidoneri ratsamonument.

Ajalugu kipub koosnema sõjalugudest, iga sõjalugu koosneb omakorda elulugudest. Räägime siis ka mälestusmärgi püstitamisega loo Viljandist ja Vabadussõjast ning teeme seda keeles, mida mõistaksid praegused noored ja ehk nende lapsed ning lapselapsedki. Oleks väga kurb, kui mõne kriitikatulva alla sattunud lahenduse tõttu kardaksime me edaspidi moodsaid võtteid kasutada ja jääksime kramplikult kinni turvalistele, ent läbitallatud radadele. Kui hästi läheb, ei korda me ajalugu farsina, kuid originaali me samuti ei loo. Saame kõigest koopia.

Nii nagu ajalooliste isikute puhul ei tohi unustada, et nad elasid ja tegutsesid oma ajas koos toonaste moraalinormide, teadmiste ning oludega, ei tohi me meelest lasta sedagi, et ka meie peame vaatama olnule teise pilguga kui kunagised kangelased ja kurjamid. Iga põlvkond peab jätma ajalukku oma iseloomuliku jälje, muidu on ta elanud asjatuna.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.