Kirjandusteadlane Maarja Vaino avaldas oma hiljutises kommentaaris muret, et Eesti koolides hoidutakse ajaloo õpetamisel keerulistest ja valusatest teemadest, nagu teine maailmasõda. Vaino hinnangul ohustab haridusministeeriumi soositud mitmeperspektiivne lähenemine ajaloole rahvuslikku identiteeti ning jätab õpilased ilma teadmistest Eesti ajaloo sõlmpunktide kohta.

HTM-i alus- ja põhihariduse peaekspert Mare Oja ja kogenud ajalooõpetaja Tiina-Mall Kreem leiavad, et igapäevane koolipraktika on risti vastupidine Vaino kirjeldatule.

Oja, kes koostas Tartu Ülikooli juhitud "RITA-Ränne" projektis ajalooõpetajatele mõeldud juhendi, mida Vaino kritiseeris, kinnitas, et dokumendi eesmärk pole aidata õpetajatel keerulisi teemasid kikivarvul käsitleda.

"Me ei saa konfliktseid teemasid ignoreerida. Oleme juhendisse koondanud teaduslikud praktikad eri riikidest ja uurijatelt, mis aitaksid õpetajatel tundlike teemadega klassiruumis hakkama saada. Teame, et probleemid tulenevad mälukogukondadest ja eri taustadest, kust õpilased klassiruumi kokku tulevad," lausus Oja.

Oja sõnas, et Vaino märkis õigesti, et teine maailmasõda on ajalootundides käsitletavatest kõige keerulisem.

"See tuleneb eri mälukogukondadest, kuid erisusi leidub ka mälukogukondade sees. Need tulenevad inimeste vanusest, mitte ainult kultuurilisest või rahvuslikust identiteedist. Me ei saa ju tänapäeval klassiruumis süüdistada neid, kelle vanavanaisad teenisid punaarmees, väites, et nemad on okupatsioonirežiimis süüdi," sõnas Oja.

Oja rääkis, et klassiruumis lähtutakse kultuuritundlikkuse põhimõttest. "Kuid olgu kultuuriline või religioosne identiteet milline tahes, me elame Eestis, väärtustame Eesti riiki ja Eesti ühiskonda. See ongi kese, mille ümber meie õpetus toimub," lisas ta.

"Kõikidel noortel on õigus oma seisukohale, kuid tegeleme ajaloolise mõtlemise arendamisega ja dokumentidega teaduspõhiselt," lausus Oja. "Me ei lähene ajaloole emotsiooni pinnalt, et vat mu vanaema ütles, et ajalugu on niisugune."

Samuti lükkas Oja ümber väite, justkui Eesti ajalugu õppekavades taanduks või ei õpetataks seda enam süsteemselt.

"Eesti ajaloos tõmmatakse paralleele maailma ajalooga. Me ei saa rääkida Eesti ajaloost isoleerituna, sest kõik sündmused, mis Eesti ajaloos on toimunud, on ikkagi olnud maailma ajaloo kontekstis, Euroopa ajaloo kontekstis," lausus Oja.

Tunnis ebamugavaid teemasid ei väldita

Ajalooõpetaja Tiina-Mall Kreem lükkas samuti ümber jutu, nagu pelgaksid õpetajad ebamugavaid teemasid või tasandaksid ajalugu hambutuks. Tema sõnul on mitmeperspektiivsuse eesmärk õpetada propagandat läbi nägema ja minevikku mõtestama.

"Mitmeperspektiivne ajalooõpetus tähendab, et ajaloosündmusi, mis alati toimuvad konkreetses ruumis, kohas ja ajal, vaadatakse eri osapoolte vaatenurgast. Näiteks kui käsitleme teise maailmasõja sündmusi klassiruumis, kus meil on eestlased, venelased, ukrainlased, sakslased, soomlased – meil on hästi palju erinevaid õpilasi –, siis meie vaatame neid sündmusi nagu ajaloolisi sündmusi, proovime neid vaadata ideoloogiavabalt," lausus Kreem.

"Vaatame, kuidas tänapäev ja olukord on nendest kunagistest sündmustest mõjutatud ja miks me peame rääkima ajaloost ausalt," lisas Kreem.

Küsimusele, kas aktuaalseid ja emotsionaalselt laetud debatte näiteks Tartu rahu teemal käsitletakse klassis kuidagi ettevaatlikult, vastas Kreem, et kool on esimene koht, kus taolised küsimused aruteluks võetakse.

Et Eesti kaasaegne ajalooõpetus väldiks ebamugavaid teemasid, pole Kreem samuti kunagi kogenud.

"Ma ei tea, kas on selliseid õpetajaid, aga minu tutvusringkonda nad ei kuulu. Võib-olla ma olen kuidagi privilegeeritud, sest olen paljude ajaloolastega tuttav. Nii mina kui ka minu tuttavad õpetajad tegeleme pidevalt ajalooteaduse arengusuundade jälgimisega. Meie pedagoogiline oskus koolis seisnebki selles, kuidas neid konflikte või n-ö ebamugavaid teemasid rahulikult käsitleda ja lasta õpilastel oma arvamust avaldada," sõnas Kreem.

Arutelu kaudu ühiste väärtusteni

Kreem ütles, et demokraatlikus riigis lubatakse inimestel oma arvamusi väljendada, aga just arutelu kaudu tuleb jõuda võimalikult ühiste väärtushoiakuteni.

"Oma ajalugu peab tundma iga rahvas. Küsimus ei ole ainult selles, et väikerahvas ei tohigi alati võtta ohvripositsiooni, vaid et iseendast arusaamiseks peame tundma ka teisi ja nendega suhestuma. Eesti ajalugu ei ole vaakumis, vaid on seotud suurte globaalsete protsessidega," selgitas õpetaja.

Mõlemad eksperdid rõhutasid, et klassiruumis tehakse professionaalset tööd ning arvamusliidrite kriitika, mis ei tugine reaalsele koolipraktikale ega õppekavades kirjapandule, on õpetajaskonna suhtes ebaõiglane.

Kreem viitas, et meedias ilmuvad kriitilised üldistused ajalooõpetuse teemal võivad sündida soovist näha ajalugu vaid läbi ühe prisma. "Võibolla mõtlevad nii need, kelle hinnangul on ainult üks tõde ja see on minu tõde," lausus Kreem.