Alma Ostra-Oinasele avatud monument ja sellele osaks saanud tormilised vastukajad tõid esile ühe nukra tõsiasja: eestlased ei tunne oma ajalugu. Kui möll monumendi ümber lahti läks, tuli välja, et arvamusi on rohkem kui teadmisi ning kõige rohkem lähtutakse eelarvamuslikest hoiakutest, mis lõpuks võib minna lihtsalt lahmimiseks. Kuidagi kahju hakkas.

Üks väikerahvas peab oma ajalugu tundma. Sellest, et meil õppekavas puudub kultuuriloo kursus, et kirjandustunde on aegade jooksul aina kärbitud ning eesti kirjandust asendatud aina rohkem tõlkekirjanduse ja õpilase "oma valikuga", on räägitud ja tuleb rääkida veelgi. Sest ühes endast lugupidavas kultuuris peaks selline olukord olema võimatu.

Vähem on sõna võetud meie ajalootundide teemal. Sellest, mis toimub ajalooõppes, tuleks kirjutada eraldi analüüs, kuid siinkohal võiks välja tuua ennekõike kaks kõnekat fakti. Esiteks, Eesti ajalugu õpitakse valdavalt lõimituna maailma ajaloo kursustesse. Eraldi nimetusega kursust "Eesti ajalugu" kohtab ainult gümnaasiumis.

Teiseks, aina rohkem rõhutatakse ajalooõpetajate koolitustel, et meie ajaloo "keerulisi" teemasid tuleks vältida. Et keeruliseks teemaks võib olla juba ka Tartu rahu, saime hiljuti haridus- ja teadusministeeriumi kõrge ametniku skandaalse mõtteavalduse kaudu üsna reljeefselt teada. Kas tasub imestada, et kogu teine maailmasõda ja Nõukogude Liidu okupatsioon on veelgi suurema keerukusastmega?

Alles hiljuti kuulsin, kuidas ühel ajalooõpetajal ei soovitatud näidata tunnis filmi Sinimägedest, sest vene päritolu õpilaste jaoks on seal venelased liiga selgelt vaenlase rollis. Eksisteerib lausa ametlik dokument pealkirjaga "Mitmeperspektiivse ajalooõpetuse metoodiline juhend", mis õpetab eestlasi oma ajalugu vaatama "vähem keeruliselt".

See kikivarvukil oma ajaloo käsitlemine tuli välja muidugi juba toona, kui eemaldati kuulus Lihula mälestusmärk, mille koopiat alles hiljuti ei lubatud ka eramaale paigaldada. Eesti poiste mälestust, kes väljapääsmatus olukorras oma kodumaad kaitsesid, tuleb häbeneda ja karmilt kohelda, aga vaenlast, kes meid rahvana halastamatult tappis ja küüditas ning teeb seda praegu ühes teises riigis, tuleb koolitunnis õrnalt hoida, et mitte "vana asja" meelde tuletada?

Hando Runnel, kes nägi kuivõrd tähtsaks pidas nõukogude võim rahva ajaloolise mälu kustutamist, on kirjutanud: "Sõna kasutava inimesena märkan, et totalitarismi alguseks tuleb pidada üksikute sõnade kasutamise keelamist riigis ja ühiskonnas, seejärel väljendite ja mõtete, seejärel mõtteviiside ja lõpuks iseseisva ning vaba mõtlemise keelamist üldse kõikvõimalike vahendite ja põhjendustega."

Niisiis tuleks olla ülimalt ettevaatlik mõtteviisiga, et mingeid teemasid meie ajaloos ei ole mõistlik käsitleda. Või et neid tuleb käsitleda ainult "sobilikult". See on meie ajalugu, keegi ei saa ega tohi meile ette kirjutada, kuidas ja mida me sellest räägime. Niisuguse surve taga on soov, et ajalugu ei segaks tänapäeva.

Aga tsiteerime veel Hando Runnelit: "Rahvaid koheldakse rahvusvahelistes jõukoridorides selle järgi, kas nad on ajalooga või ajaloota rahvad. Ajaloota rahvad jäetakse ripakile ja nende saatuseks kuulutatakse ärakadumine. Ajaloolise vaateviisi halvamine on kõikide võõr- ja väärvõimude esimene hool. Ajaloolisus on aja ja ajaloo kohtlemine ülima ühisomandina."

Ajalugu on see, mis lisaks keelele ja kommetele ühest rahvast rahva teeb. See on põhjus, miks üleöö ei saa hakata mõneks teiseks rahvuseks. Puudub ajalooline perspektiiv, puudub see ühisomand, mida võiks nimetada ühiselt kogetud ajalooks.

Seda kogemust ning ajaloolise mõõtme tajumist kipub aina rohkem varjutama olmerealism, kus justkui iga päev sünnitakse uuesti ning eelmisel nädalalgi toimunu on juba unustatud. Selline olmerealismis elamine on ajaloota rahvaste tasand, ütleb Runnel.

Muidugi on inimese argielus esiplaanil tema isiklikud rõõmud ja mured ning seejärel päevapoliitilised küsimused, kuid ajaloomõõde, tajumus sellest, et ollakse vana rahvas ja riigirahvas, peaks kusagil teadvuse kihis siiski ka eksisteerima. Ning millegi tõsiseltvõetavana, ennast kinnitavana.

Liiga kergesti on eestlased valmis pilku maha lööma, jätma midagi ütlemata, kiirelt kellegi teise positsiooni omaks võtma. Mugavam ongi lõpuks mitte teada, mis siin maalapil toimunud on. Rohkem eneseväärikust, tahaks hüüda. Rohkem ajalooteadmisi ja rõõmu rikkast pärandist! Aga mida vähem me teame, seda vähem me räägime ja seda rohkem me unustame. Ja lõpuks olemegi, nagu ütles üks teine klassik, otsekui hunnik liivateri, mida tuulepuhang lennutab, või nagu suits, mis hajub ilmaruumis.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.