Ragnar Roos: valehäired sillutavad teed alarmide ignoreerimisele

Eelmisel aastal tehtud uuringust selgus, et umbes pooled Eesti inimesed hakkavad tuletõrjealarmi kuuldes avalikust hoonest väljuma alles siis, kui on kindlad, et tegemist on päriselt ohtliku situatsiooniga, mitte valealarmi või õppusega. Sellise käitumisega kaotatakse väärtuslikku aega ja võidakse end ebavajalikku ohtu seada, kirjutab Ragnar Roos.
Tuletõrjealarm on väga selge sõnum, et kõik inimesed peaksid kohe hoonest lahkuma. Miks aga on kujunenud olukord, kus alarmi käsitletakse nagu leebet soovitust, mitte selget vajadust oma elu ja tervist kaitsta? Olles pikka aega tuleohutussüsteemidega tegelenud eeldasime, et üheks põhjuseks on sagedased valehäired.
Testisime oma teooriat küsitlusega ja selgus, et enam kui pooled (52 protsenti) inimesed on viimase kolme aasta jooksul avalikes hoonetes viibides kuulnud vähemalt üht valealarmi. Kuivõrd tegemist oli küsitlusuuringuga, võib öelda, et pooled inimesed mäletavad, et on avalikus hoones kuulnud mõnd valealarmi. Lisades sellele veel kodudes juhtuvad valehäired, on probleemi tuum suuresti selge.
Alarmiga ei tohi harjuda!
Valealarm harjutab meid mõttega, et ohu teade on valeinfo, mida võib ignoreerida. Selline harjumus võib viia katastroofiliste tagajärgedeni. 2013. aastal Riias toimunud kauplusevaringu eel hakkasid häirekellad tööle, kuid inimesed jätkasid ostlemist. Seal polnud tegemist küll tulekahjuga, kuid kiire evakuatsioon oli häirekellade tööle hakates hädavajalik. Selle ignoreerimise tõttu said inimesed vigastada ja isegi hukkusid.
Näiteid õnnetustest on muidugi ka lähematest aegadest. Mõne kuu eest süttis pealinna külje all spaas keset ööd üks saun. Õnneks saadi tulekahju kiiresti kontrolli alla, aga potentsiaalselt oli ohus suure hotelli täis inimesi. Selline õnnelik õnnetus peaks olema selge meenutus kõigi avalike hoonete omanikele, et häiresüsteemid peavad olema korras ning inimesed peavad päriselt ohu korral väljuma.
Kuidas seista enda ohutuse eest?
Tuleohutust ei saa tuletuvastuse ja -teavitussüsteemid üksi tagada. Iga inimene peab ise võtma vastu otsuse evakueeruda ning tegema seda targalt. Meie uuringust selgus, et pea 40 protsenti inimestest arvab, et enamik inimesi liigub evakuatsiooni korral sinna, kuhu liiguvad ka teised.
See ei pruugi olla aga õige suund. Õiget suunda näitavad ikka rohelised jooksva mehega evakuatsioonimärgid. Me ei pane neid enamasti tähele, kuid ohuolukorras on hädavajalik, et meile tuleks meelde just nende järgi liikuda.
Enda ja lähedaste hoidmiseks tasub märgata ja ka lastele selgeks õpetada evakuatsioonimärgid. Tasub uurida, kas enda töökohal ning laste koolis või lasteaias on süsteemid korras: tuletuvastussüsteem tuvastab, alarmeerimise süsteem päriselt alarmeerib ning evakuatsiooniteed on tühjad, piisavalt valgustatud ja märkidega varustatud.
Väheolulised pole ka evakuatsiooniõppused, mille läbiviimine on kohustuslik, kuid suhteliselt ebapopulaarne. Meie küsitlus näitas, et umbes veerand Eesti inimestest pole viimastel aastatel ühelgi tuletõrjeõppusel osalenud. Rahulikus olukorras evakuatsiooni läbiharjutamine aitab ohuolukorras samuti rahulikumaks jääda ning päriselt pääseda.
Toimetaja: Kaupo Meiel