Kuressaare ühisveevärgi vee hiljutise saastumise juhtumiga sai usaldus kraanivee ohutuse ja tarnekindluse suhtes tugeva tagasilöögi. Mida teha, et ühisveevärgi vesi ei ohustaks inimeste tervist ei täna ega homme ja kuidas tagada arenevale majandusele vajalik veeressurss?

Kuressaare õppetunni taustal tuleb vaadata suuremat pilti. Kraanivesi ja kanalisatsioon on elutähtsad teenused, mis on Euroopa Liidu toetuste lõppemise olukorras silmitsi eksistentsiaalse väljakutsega.

Eurotoetused lõppenud, mis saab edasi?

Praegune joogivee- ja kanalisatsiooniteenuse hea tase on saavutatud 70-protsendilise toetusega Euroopa Liidult ja vee-ettevõtete ennastsalgava töö tulemusena. See omakorda on võimaldanud vee hinda hoida madalana. Järgmise kümne aasta jooksul on vaja teha üle miljardi euro investeeringuid. Väljavahetamist vajavad vananevad torustikud ja puhastusseadmed ning arendamist infotehnoloogiad.

Sektori suurim väljakutse praegu on vee-ettevõtluse killustatus ja võimekus tagada kõikidele elanikele ja ettevõtetele teenuse kvaliteet talutava hinnaga. Enam kui sada vee-ettevõtet 79 KOV-i juures pole Eesti jaoks efektiivne ega optimaalne. Sektori killustatus põhjustab regionaalset ebavõrdsust, kuna kallim hind on väiksemates piirkondades. Tallinnas on veeteenuse hind elanikele oluliselt soodsam kui Võru linnas (1,9 eurot vs 4,3 eurot). Keskkonnaagentuuri andmetel on kõige soodsam keskmine veeteenuse hind Valga maakonnas 3,1 eurot ning kõige kallim Saare maakonnas 5,1 eurot.

Kuna eurotoetused on lõppenud ja riigieelarve võimalused piiratud, tuleks praeguse vee-ettevõtluse mudeliga jätkates tõsta vee hinda enamikes maakondades märkimisväärselt. Keskmiselt moodustab veeteenuse hind praegu 1,1 protsenti leibkonna liikme keskmisest sissetulekust. Selleks, et katta vee-ettevõtete tegelikke vajadusi, tuleb hinda tõsta kuni 4 protsendini. See teeks keskmiseks vee hinnaks 12,4 protsenti ehk neljaliikmelisele perekonnale 124 eurot kuus ning maapiirkondades veelgi enam. Selline hind käib paljudele peredele üle jõu ja pärsib majanduse arengut.

Veehinna tõusu pidurdamiseks jäetakse pahatihti vajalikud investeeringud tegemata või lükatakse teadmata ajaks edasi. Nii aga avariide risk üksnes süveneb ning kindlustunne, et kraanivesi ja kanalisatsioon toimivad tõrgeteta, väheneb. Sellist allakäiku ja inimeste tervisega riskimist ei tohi riik lubada. Õiguslikult on veeteenuse korraldamine KOV-ide vastutusala, aga sellise mastaabiga reformi eest peab vastutama ja seda eest vedama valdkonna poliitika kujundajana kliimaministeerium.  

Mida veeteenuse reform endast kujutab?

Tõhusat ning pikaajaliselt toimivat lahendust näeme veeteenuse reformimises. 2018. aastal tehtud uuring näitas, et Eestis suudaks efektiivselt majandada ja taskukohast ning kvaliteetset teenust osutada kuni neli vee-ettevõtet. Mullu valminud Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) raport viitas veehinna metoodika puudustele ning juhtis tähelepanu vajadusele kokku leppida riiklik strateegia.

Veeteenuse reformi läbiviimiseks on vaja puuduolevad lüngad täita ja aasta teisel poolel hakkab kliimaministeerium koostöös sektori, KOV-ide ja konkurentsiametiga välja töötama vee-ettevõtluse strateegiat. Selles tuleb kokku leppida sektorit toetav ja efektiivsust soosiv vee hinna metoodika, efektiivse vee-ettevõtluse indikaatorid ning leida jätkusuutliku vee-ettevõtte mudel Eestis.

Samal eesmärgil alustas juunis tööd laiapõhjaline juhtrühm, mille ülesanne on koostada veeteenuse strateegiline teekaart ehk lihtsas keeles pikk plaan.

Muutused on valulikud, aga vajalikud

Eesti on olnud väga edukas EL-i toetusvahendite kasutamisel, et veemajanduse taristut uuendada. Riigi suunamisel ja sektori initsiatiivil oleme veeteenuse efektiivistamisel Euroopas esirinnas ja paljudele riikidele eeskujuks. Eestis on 23 piirkondlikku vee-ettevõtet, kes tegutsevad regionaalsel tasandil, mis katab üle poole Eesti veeteenuse piirkondadest. See on toimiv ja ennast õigustanud mudel, kuid nüüd tuleb astuda suur samm edasi ja tegutseda nii, et viie või kümne aasta pärast ei juhtuks energiakriisi või Kuressaare veekriisi sarnast olukorda.

Reformid on valusad, aga vajalikud, ka veesektoris. Ühest küljest on reform oodatud, aga teisest küljest ärevust tekitav. Mugavustsooni raputamine, uuega kohanemine, töökohtade muutumine tekitab ebakindlust ja teadmatust. Kuid me ei saa riskida selle eluliselt tähtsa teenuse tagamata jätmisega. Seega pole küsimus, kas reformida või mitte, vaid kuidas ja millise tempoga seda teha.

Kui saavutame reformiga sektori efektiivse toimimise, hoiame olenemata asukohast ära hinnašoki ja tagame selle eluliselt vajaliku teenuse toimepidevuse. Ja mis kõige olulisem, inimeste tervis ja elukvaliteet ei satu ohtu. Küsimus, kas kraanivett võib usaldada või mitte, ei tohi olla päevakorras. See peab olema 24/7 tagatud.