Olin hiljaaegu Uus-Kiviõli kaevanduse avamisel. Õnneliku põlevkivirahva keskel tabas mind lootus, et põlevkiviajastu polegi Eestis otsa saanud. Tänu uuele kaevandusele jätkub tööd 1500 inimesele. Nad muudavad Viru Keemia Grupis pruuni kulla kõlisevateks eurodeks.

Mind on läbi selle kümnendi hämmastanud ja kurvastanud sõda, mida peetakse põlevkivi vastu. Alles me nimetasime põlevkivi oma rahvuslikuks rikkuseks. Lubasime, et oskame sellest nii põletamise kui ka keemia abil välja pigistada energiat ja sadu imelisi aineid. Viru Keemia Grupp nii teebki. Samuti Enefit, mis avas hiljaaegu hiiglasliku põlevkiviõli tehase.

Meenutan aastat 2013. Siis avati Ojamaa põlevkivikaevandus. President Toomas Hendrik Ilves pöördus seal põlevkivirahva poole tähtsa tõdemusega: "Tänu teile on Eesti praegu Euroopa Liidus üks energia sisseveost kõige vähem sõltuvaid riike, see aga on juba Eesti julgeoleku ja iseseisvuse küsimus." Seega, põlevkivi, mis tagab energiasõltumatuse on me rahvuslik aare.

Nüüdseks on põlevkivi põlates meie energiasõltumatus pea peale pööratud. Varem müüs Eesti teistele põlevkivist toodetud elektrit, aga nüüd nutame ja ostame börsilt kõrge hinnaga mujal toodetut. Plaanime gaasijaamade ehitamist, aga gaas tuleb sisse osta.

Samal ajal on meie põlevkivi asjatundjad rääkinud põlevkivi ime võimalikkusest. Nimelt, kui riik põlevkivivarude omanikuna sooviks, saaks ehitada täiesti saastevaba põlevkivielektrijaama. Paraku pole poliitikud seda tahtnud. Vähe veel, nüüd ei julgenud nad tulla põlevkivitehase ja kaevanduse avamisele. Tavaliselt on nad ju esireas hüüdes: "Meie tegime!"

Kliimanoorte algatatud kohtuprotsessid põlevkivitööstuse vastu panid venima riigifirma õlitehase ehitamise. Muutsid miljonite eurode võrra kallimaks. Mis kasu on sellest maksumaksjad saanud, mind ümbritsev maarahvas küll ei tea. Hirmu kogeme aga küll, et põlevkivi, see on saatanast.

Põlevkivipõlgus algas, kui Brüsselis jäid põlevkivielektrit kaitstes jänni me ametnikud ja poliitikud. Nad lasid Eestile kaela väänata räiged CO₂ saastemaksud. Nad ei suutnud kaitsta Eesti oma energiavarude tähtsust. Nii löödi roheliste loosungitega veheldes uppi Eesti senine energeetika. Heideti sajandi pikkune põlevkivitarkus prügikasti. Algasid tuulikusõjad, pahandused päikeseparkide pärast. Kas oleme nüüd rikkamad ja rohelisemad kui 2019. aastal, mil rohepööre algas?

Põlevkivipõlguritel on hambus Auvere elektrijaam. See on tihti rikkis. Sealse tehnoloogia ja ehitaja valis välja Eesti valitsus. Uskumatul kombel ei põhinenud see Eesti põlevkiviteadmistel. Kasutusel on prantsuse taustaga tehnoloogia, mis on mõeldud kivisöe põletamiseks, aga kivisüsi ja põlevkivi on nagu siga ja kägu. Võib küüniliselt kosta, et Auveres püüti ehitada peedist pesumasinat. Kes ei usu, lugegu meie põlevkiviprofessori Alar Konisti kirjutist Riigikogu Toimetistes.

Kui kõik eelpool räägitu pole rohepöörde sildi alla leviv rohepöörasus, siis mis see on?

Uus-Kiviõli kaevanduse poliitikutest vabal avamisel tabas mind kaunis mälestus ja tunne. Meenus 40 aastat tagasi Jüris toimunud muinsuskaitsjate ühistöö ja kõnekoosolek, millel osalesin. Oktoobriõhtul 1986 Jüris sai alguse ju riiki ja rahvast muutnud muinsuskaitseliikumine. Oli aateliste tegijate koosolemine, õhus olid lootused ja tahe uutmoodi tegudeks, rumala ajastu lõpetamiseks.

Uus-Kiviõlis kaevanduse juures tundsin korraga sama. Koos olid inimesed, kes oskavad väärtustada põlevkivi ja saja aasta pikkuseid põlevkiviteadmisi. Koos olid inimesed, kes teavad, kuidas just põlevkivi suudab anda Eestile nii tööd kui leiba. Ja suudab nii, et järele ei jääks räga ja laga, vaid rikkus.

Siis tabaski mind mõte, et äkki on koos kahe suure põlevkivirajatise avamisega saabumas rohepöörasuse lõpp. Äkki on algamas normaalne roheline ajajärk.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.