Laste ja noorte vaimsest tervisest räägitakse Eestis palju ja täie õigusega. Tervise Arengu Instituudi (TAI) avaldatud Eesti koolinoorte uimastitarvitamise ja vaimse tervise uuringu (ESPAD 2024)¹ tulemused on jahmatavad: 15–16-aastaste koolinoorte seas esines madal vaimne heaolu tervelt 55 protsendil tüdrukutest ja 35 protsendil poistest. Depressiooniriskile viitav eriti madal heaoluindeks oli 18 protsendil tüdrukutest ning 14 protsendil poistest.

Veelgi kõnekam on asjaolu, et 37 protsendil uuritud õpilastest võis esineda emotsionaalseid ja käitumisprobleeme ning enam kui poolel (51 protsendil) tuvastati kõrgenenud internaliseeritud probleemide skoor. Tõlgituna tähendab see kalduvust suuremale ärevusele, depressioonisümptomitele, kohanemisraskustele ja sotsiaalsele tõrjutusele.

Selle kurva taustsüsteemi valguses tasub hoolikalt otsa vaadata sellele, mida me samal ajal koolides lastega teeme ja milliseid pedagoogilisi võtteid kasutame.

Tartu Ülikooli kliimatarkuste projektis² rõhutatakse, et õppetegevused peaksid aitama kaasa õppijates "ökoloogilise maailmavaate kujunemisele ja keskkonnahoidlike käitumismustrite tekkimisele".

Siin tekib aga oluline põhimõtteline eristus. Üks asi on õpetada lapsele loodusteadusi, kliimat ja keskkonnaprotsesse ehk anda talle faktipõhised teadmised, mille põhjal saab noor inimene ise järeldusi teha, täiesti teine asi on aga seada hariduse eesmärgiks tema maailmavaate, emotsioonide ja käitumismustrite sihipärane kujundamine.

Eriti teravalt tuleb see esile Õpetajate Lehes avaldatud artiklis "Kliimatarkusi ükskõiksetele"³. Artiklis tuuakse keskse murena välja, et Eesti noored tunnevad kliimamuutuste pärast võrreldes teiste riikide eakaaslastega liiga vähe muret, ning rõhutatakse, et olukorra muutmisel on "võtmeroll õpetajal".

Mida sellest eeldusest lähtuvalt õpetajale soovitatakse? Kliimamuutuste võimalikud tagajärjed tuleks muuta lapse jaoks võimalikult vahetuks ja isiklikuks. Laps tuleks panna mõtlema sellele, millal kuumalained hakkavad kahjustama tema enda või vanavanemate tervist, või kas tema kodu võib jääda üleujutuse alla. Samuti tuuakse näiteid ekstreemsest ilmast, sõdadest ja isegi võimalusest, et koolid võivad tulevikus seetõttu tegevuse lõpetada. Miks on üldse pedagoogiliseks probleemiks see, et laps ei muretse piisavalt?

Kool peab mõistagi õpetama ka ebameeldivaid ja keerulisi teemasid ning teaduspõhine info peab muidugi kooli mahtuma, asi on eelkõige kasutatavas meetodis.

Kui lähtealuseks võetakse eeldus, et noored ei muretse piisavalt, ja "ravimina" pakutakse võimalike katastroofide muutmist lapsele isiklikuks elumuutvaks ohuks, siis räägime teadlikust lapse emotsionaalse seisundi mõjutamisest. Mis tähendab, et lapsele ei esitata lihtsalt infot, et kuumalained võivad tulevikus sageneda, teda suunatakse kujutlema oma vanavanemate tervise halvenemist. Üleujutus pole enam loodusteaduslik nähtus, vaid lapselt oodatakse pilti oma kodu vee alla jäämisest.

Katastroofistsenaariumid ei ole enam abstraktne risk, vaid laps peab juurdlema, kas ta ise pääseb veel koolist koju või kas tema kool pannakse üldse kinni. Just siin jookseb selge piir informeerimise ja hirmu tekitamise vahel.

Mure laste emotsionaalse koormamise pärast on täiesti põhjendatud. Ajakirjas European Child & Adolescent Psychiatry avaldatud mahukas teadusülevaates⁴ koondati 51 uuringu andmed enam kui 251 000 noore kohta. Tulemused näitavad selget seost kliimaga seotud ärevuse ning halvenenud vaimse heaolu, depressiooni- ja üldärevuse sümptomite vahel. Ülevaates tuuakse eraldi välja hoiatus, et hirmupõhine või ebakvaliteetselt üles ehitatud kliimaharidus koolis võib ärevust ja muret tegelikult veelgi süvendada. See teadmine peaks panema meid olema erakordselt ettevaatlikud.

Kui üle poole tüdrukutest kogeb madalat vaimse heaolu taset ja igal teisel õpilasel esineb internaliseeritud probleemide skooris tõusu, siis ei reageeri lapsed klassiruumis hirmuäratavatele tulevikustsenaariumidele ühtemoodi. Kui ühel noorel võib see tekitada aktiivset huvi, siis teine, kes juba võitleb ärevuse, unetuse või lootusetuse tundega, saab sellest täiendava emotsionaalse hoobi.

Kliimahariduses peaksid kehtima samad terved põhimõtted, mis iga muu keerulise teema käsitlemisel. Tuleb anda faktipõhiseid teadmisi, õpetada kriitilist mõtlemist ja allikate hindamist. Laps ei pea jõudma kliimaideoloogia või õpetaja poolt ette kirjutatud emotsionaalse seisundini.

Veel vähem peaks kooli ülesanne olema hinnata, et õpilane tunneb mõne ühiskondlikult olulise teema pärast "liiga vähe muret" ning hakata seda muret pedagoogiliste võtetega kunstlikult kasvatama.

Õpetaja on koolikeskkonnas suur autoriteet ja koolil on lapse üle tohutu mõju. Koolipingis istuval lapsel puudub võimupositsioon õpetaja sõnumile samaga vastata. Just seepärast peab kool emotsionaalse mõjutamise ja hirmutamise suhtes olema eriti vastutustundlik. Kui riik käsitleb noorte ärevust ja depressiooni tõsise rahvatervise probleemina, siis kuidas sobitub sellesse pilti õppemetoodika, mis näeb noore emotsionaalses staatuses "ükskõiksust" ja püüab seda ravida ohtude isiklikuks muutmise ehk mure suurendamise kaudu?

Enne kui anname õpetajale ülesande panna laps rohkem muretsema, peaksime olema täiesti kindlad, mida see meetod noore vaimse tervisega teeb. Lapsele tuleb anda teadmised maailma mõistmiseks ja tema hirmu suurendamine ei tohiks aga kunagi olla hariduse eesmärk ega tööriist.