"Mul ei ole midagi varjata" on enamasti silmakirjalik väide. Sellega püütakse õigustada eraelu kasvavat välisele kontrollile allutamist. Kuid oletame, et vastaja usub siiralt, et tal ei ole midagi varjata. Õige hõlma ei hakka ju keegi.

Üks levinud vastus massijälgimise pooldajale on, et kõigil on midagi varjata. Pole kappe, milles ei leiduks luukeresid. See pole hea vastus, sest nõustub privaatsuse kriitiku eeldusega, et privaatsus on neile, kelle südametunnistus pole puhas.

Teine vastus on, et asi pole varjamises, vaid kontrollis. Kontroll oma andmete üle laseb mul mõjutada seda, mida teised minust teavad. Nii kaitsen ennast teiste poolt hõlma hakkamise eest. Eriti, kui nende arusaam "õigest" on varasemaga võrreldes muutunud. Olen seda vastust varem kasutanud. Pean seda endiselt veenvaks. Siiski on ka sellel vastusel omad puudused.

Oletame, et avalikustatakse mingisugune eraeluline fakt minu kohta. Järeldate selle põhjal, et olen eraelus samasugune nagu avalikultki. Kui kahju on minimaalne või olematu, siis milles seisneb privaatsuse riive?

Lowry Pressly raamat "The Right to Oblivion" pakub huvitava vastuse. See, kellel pole midagi varjata, ajab privaatsuse segi saladuse ja varjamisega. Kumbki pole privaatsuse peamine eesmärk. Pressly arvates on selleks kaitse meie kohta käivate andmete loomise vastu. Jälgimine kõrvaldab teadmatuse jälgitava kohta. Andmete kogumise kaudu muudab see ambivalentse olukorra konkreetseks.

Jälgimine ei seisne ainult olemasolevate andmete avalikustamises. Mõnikord hõlmab see ka uute andmete loomist. Oletame, et küsite mu usuliste veendumuste kohta. Vastan, et "See on privaatne". Mitte varjamise pärast. Mul puudub seisukoht ning ma ei soovi seda hetkel ka võtta. Kui olen sunnitud vastama, siis pean fikseerima veel määramata osa oma elust. Mis oli enne avatud tulevikupotentsiaal, on nüüd mind saatev silt.

Privaatsus kaitseb Pressly arvates sellist avatud ambivalentsust. Meil on õigustatud ootus, et jääme nii endale kui ka teistele osaliselt tundmatuks. Pressly väidab, et privaatsus kui õigus tundmatusele on heaks eluks vajalik. Me usume muutumise võimalikkusse, sest ei tea endast või teistest kõike. Nii meie endi kui ka teiste sügavus ning potentsiaal tulenevad teadmise piiridest.

Usalduse määratlusi on palju. Neile on ühine arusaam, et usaldus on vajalik teadmatuse tingimustes. Peame usaldama, kui ei tea, kas teised on pädevad või usaldusväärsed.

Jälgimine on Pressly sõnul kahjulik, sest õõnestab usaldust. Oletame, et jälgite telefonirakendusega pidevalt oma lapse asukohta. Ühelt poolt kõrvaldate nii teadmatuse ja saate (näilise) südamerahu. Teisalt te ei usalda, et laps saab teile teadmata olukordades ise hakkama.

Sama saab öelda ka massijälgimise kohta. See on usaldamatuse sümptom ja süvendab usaldamatust ühiskonnas. "Usalda, aga kontrolli" on naljakas, sest kontrollimisel me justkui enam ei usalda.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.