Alates hetkest, mil praegusest valitsusest sai vähemusvalitsus, on märgatavalt sagenenud küsimus, et miks siis ikkagi opositsioon valitsust ei umbusalda ning ühel või teisel viisil mõne muu valitsusega ei asenda. Võimalus nagu matemaatiliselt oleks ja juttu on palju, aga ei ole näha või ei ole tõenäoline, et see teoks saaks.

Valimised võidetakse harva nii, nagu mõned enamlevinud demokraatiakäsitlused seda meile ette kirjutavad. Otsustamine ei toimu sel viisil, et erakonnad käivad välja oma poliitilised programmid ja siis avalikkus arutab neid ja valijad lõpuks otsustavad endale poliitiliselt kõige lähedasema erakonna kasuks. Reaalsus on palju mitmekülgsem.

Valimiste eel toimub keeruline võitlus valijate tähelepanu ja mälu üle. Selle tähelepanu või mälu objektiks ei ole sageli poliitilised seisukohad, vaid pigem erinevad sündmused ja olukorrad, millel on potentsiaali valijaid ühes või teises suunas tõugata. Mitte ainult mõistusega, vaid ka emotsioonidega. See, mida välja öeldakse, ei pea ühtima sellega, mille üle see võitlus käib. Võib-olla me ei taha, et demokraatia nii toimiks, aga reaalsus on tihti just selline.

Panused on suured, sest valijate mälu ja tähelepanu võib kiiresti muutuda ning koos sellega ka see, mis on oluline ja mis on ebaoluline. Suuremad muutused on lähiminevikus tulnud pigem sellistest teguritest, mis ei ole kellegi kontrolli all, kuid alati proovitakse ka ise sündmusi ja konteksti vastavalt vormida.

Tuletagem meelde kasvõi koroonakriisi, mille varjus said üleöö võimalikuks inimeste vabadusi piiravad meetmed, mis igas teises olukorras oleks esile kutsunud üldsuse palju suurema jõulise pahameele. Inimeste tähelepanu oli mujal. Või tuletagem meelde Ukraina sõja algust, mis viis valijatel kiiresti meelest selle, kui rahulolematud nad selleks hetkeks olid toonase Kaja Kallase valitsuse ja Reformierakonna energia- ja koroonapoliitikaga.

Praegugi käib võitlus selle üle, et valijate mälu ja tähelepanu kas hoida või muuta. Opositsioon tahab, et valijad mitte mingil juhul ei unustaks eelmistel valimistel toimunut ehk murtud lubadusi ja oma tegelike poliitiliste kavatsuste varjamist. Et valijad ei unustaks Kaja Kallase idavedude skandaali või ka praegust mürsuhangete skandaali. Seda, kui pettunud nad viimased kolm aastat praegustes valitsuserakondades on olnud.

Valitsus ise tahab tähelepanu kõigelt sellelt võimalikult palju ja kiiresti kõrvale juhtida. See ei ole veel õnnestunud, aga võib kindel olla, et üritatakse iga hinna eest. Kogemus näitab, et hirm töötab sageli väga hästi. Eelmisedki valimised otsustas suuresti hirm, sõjahirm ning hirm teistsuguse valitsuse ees, mida väga efektiivselt suudeti osas valijates tekitada. Kui see töötas korra, siis kindlasti tekib mõte, et võib-olla see töötab uuesti.

Tuleme nüüd tagasi valitsuse umbusaldamise ja valitsuse vahetamise juurde. Kõik erakonnad käituvad omakasupüüdlikult, see on loomulik ja normaalne ning nii peabki olema. Demokraatia sünnib sellest, mis ja kuidas toimub erakondade vahel. See on süsteemi tasandil esilekerkiv nähtus, mitte süsteemi komponentide omadus. Oluline on see, et süsteem oleks disainitud nii, et omakasupüüdlikkust ei oleks võimalik kinnistada süsteemi tasandile.

Tähelepanu juhtimise ja hoidmise perspektiivist ei peaks mitte ükski opositsioonierakond praegu tahtma valitsuses olla, sest see ei ole nende huvides. See vabastaks Reformierakonna valitsemise raskest koormast ning võimaldaks neil enne valimisi opositsioonierakonna positsioonis kosuda. Lubaks valijatel unustada, mille pärast neile praegune valitsus ei meeldi.

Valitsusse minekuga paneks opositsioon ennast enne valimisi oluliselt keerulisemasse olukorda. Ei saa ju kellelegi toetust lihtsalt kinkida. Kui Ukraina sõja alguse erandlik taustsüsteem välja arvata, siis on Reformierakond valijate silmis viimasel ajal olnud pigem nõrk valitsuses olles ja on kõrget toetust nautinud pigem opositsioonierakonnana.

Umbusalduse küsimuse rõhutamine juhib tähelepanu sellele, et me peame kuni valimisteni, isegi kui see ei meeldi, leppima selle ebapopulaarse valitsusega. Et Eestis puudub hetkel võimalus mõne muu valitsuse moodustamiseks, kuna võimude jaotus riigikogus on just selline nagu ta on. Et Eesti poliitilises süsteemis puudub korraliste valimiste kõrval mehhanism, mis tõsiselt rappa jooksnud süsteemi tagasi rajale aitaks. See juhib valijate tähelepanu süsteemi võimalikele puudustele.

Samuti ei ole ühegi opositsioonierakonna huvides praegu mingi erakondade ülese või apoliitilise vahevalitsuse loomine, mis meid valimisteni valitseks. Ikka samal põhjusel. See vahevalitsus oleks potentsiaalselt midagi, mis päästaks Reformierakonna ja vabastaks nad oma praegusest keerulisest rollist.

Naljaga pooleks võiks öelda, et Reformierakond ise ja mitte opositsioon peaks olema see, kes vahevalitsuse idee peale mõtleb, kuid sellega peaksid nad korraks muidugi ise tunnistama, et nad ei saa valitsemisega hakkama, ja loomulikult oleks sellel oma negatiivne mõju.

Ühesõnaga, järgmised viis kuud ei tasu Eesti poliitika mõnesid silmapaistvamaid kontuure liiga sõna-sõnalt võtta. See, mida otseselt öeldakse, on loomulikult oluline, aga tihti käib jutt paralleelselt hoopis millestki muust. Sõnad võivad olla ka selleks, et tähelepanu suunata, et panna unustama või mäletama.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.