Eesti Konverentsibüroo (EKB) andmetel on mitmekümne rahvusvahelise erialakonverentsi korraldajad viimastel aastatel kaalunud Tallinna, kuid siia nad lõpuks ei jõudnud. Nende konverentside osalejate arv jääb valdavalt 1000 ja 3500 vahele, suurimad ulatuvad üle 7000. Kokku ligi 60 000 delegaati ja hinnanguliselt 65,5 miljonit eurot.

Nendest konverentsidest on pea kõik üle tuhande osalejaga ja nende puhul ei tulnud ükski praegune Tallinna saal kõne allagi.

Konsultatsioonifirma Gaining Edge'i info põhjal on rahvusvaheliste konverentside sihtkoha valiku kriteerium number üks konverentsipaikade mahutavus ja sobivus sündmusele, oluline on ka hotellipakkumus.

Tallinn langeb välja vajalike saalide puudumise tõttu. Enamasti ei vajata mitte ühe suurt ruumi vaid lisaks suurele saalile selle läheduses väiksemaid ruume töörühmadeks, näituse-, võrgustumise ja toitlustusalasid. Selline ruumivajadus on ka põhjus miks kavandatav suurhall ei asenda vajadust konverentsikeskuse järele, Eestile on tarvis mõlemat.

Tallinn on Põhja- ja Baltimaade regioonis ainus pealinn, kus puudub rahvusvahelistele nõuetele vastav suurem multifunktsionaalne konverentsi- ja messikeskus. Samal ajal korraldab näiteks 245 000 elanikuga Tampere ligi 900 sündmust aastas, Vilniuse LITEXPO 1300, Riias on olemas ATTA Center.

Mida üks konverents hotellile tähendab

Võtame näiteks 2000 delegaadiga sündmuse, kus iga delegaat ööbib keskmiselt neli ööd. Rahvusvahelise erialakonverentsi delegaatidest ligikaudu 85 protsenti saabub välismaalt ja vajab hotellituba, osa jagab tuba kolleegi või kaaslasega.

Tulemus on 5900 toaööd ehk ligi 1480 tuba igal ööl. Tallinna hotelliturul, kus tubasid on üle 7100, tähendab see 21 protsenti kogu toavarust korraga.

Suurte konverentsihotellide kõrval täituvad ka keskmised ja väiksemad hotellid, mis muidu madalhooajal on kas pool tühjad või sootuks suletud. Ühe sellise ürituse toatulu on madalhooajal ligikaudu 470 000 eurot. Delegaatide otsene kulutus Eestis on ligikaudu 2,1 miljonit eurot, millest maksudesse jõuab ligi 540 000 eurot.

Rahvusvahelisi erialakonverentse planeeritakse kolm kuni viis aastat ette ja reeglina välditakse suvekuid.

Vaatame, mis juhtuks, kui Eesti Konverentsibüroo prognoos täitub ja keskus toob Tallinna 18 000 täiendavat ärituristi aastas, ligikaudu kaheksa suurt rahvusvahelist konverentsi, täitumuse kasv 2,5 protsendipunkti.

Kaks ja pool protsendipunkti täitumust ei kõla suure numbrina, aga see tähendab 26 600 toaööd lisaks nendel kuudel, mil täitumus on aasta madalaim ja hotellimajanduses on paar punkti talvist täitumust sageli see vahe, mis määrab, kas aasta lõpeb kahjumis või kasumis.

Veelgi olulisem konverentsinõudlus ei tule turule samamoodi nagu puhkuseturismi nõudlus. Madalhooajal täidab hotell viimaseid tube tavaliselt hinda alla lastes. Konverentsi toablokk saabub aga lepingujärgse hinnaga, mis reeglina ületab seda taset, millega hotell jaanuaris muidu tuba müüb.

Lisaks on konverentsid pikalt ette teada. Puhkusereisija broneerib kaks nädalat ette, suurem rahvusvaheline konverents kaks kuni viis aastat. Hotell, mille ülejärgmise aasta veebruaris on linnas kaks suurt konverentsi, saab planeerida tööjõudu, renoveerimisgraafikut ja hinnastamist hoopis teisiti kui hotell, kes vaatab igale talvele murega.

Tööjõud ja investeerimisvõime

Nüüd jõuame kahe probleemini, mille üle majutussektor aastaid kurdab ja mida hooajalisus otseselt toidab.

Esimene on tööjõud. Turismi pikk vaade nimetab hooajalisusest tulenevat tööjõu voolavust majutuse ja toitlustuse üheks põhiliseks kitsaskohaks ning seab eesmärgiks tõsta sektori lisandväärtuse töötaja kohta 21 839 eurolt 48 000 euroni. Ühtlasem aastaring on selle eelduseks, kuna aastaringne nõudlus võimaldab hoida püsivat meeskonda, investeerida väljaõppesse ja maksta konkurentsivõimelist palka. Hooajaline maja ei saa seda teha, ükskõik kui hea tahtmine tal on.

Teine on majutusvõimekus ise. Tallinna strateegiakeskuse analüüsi järgi on linnal 2040. aastaks vaja 1400–2200 lisatuba, et prognoositavat ööbimismahtu teenindada. Uut hotelli aga ei rajata nõudlusprofiili peale, investeeringu tasuvus arvutatakse aastate, mitte kolme kuu peale.

Toitlustus ja ülejäänud linn

Konverentsidelegaat erineb keskmisest külastajast eelkõige selle poolest, kui kauaks ta jääb. Rahvusvaheline konverentsidelegaat kulutab Eestis teadaolevalt umbes 1045 eurot reisi kohta, keskmine välisturist piiriuuringu järgi 316 eurot. Ööpäeva kohta on vahe tagasihoidlikum, kuid delegaatidest kaks kolmandikku viibib siin kolm kuni kuus ööd ja 25–40 protsenti pikendab külastust puhkuseks, keskmine välisturist jääb 2,6 ööks.

Piiriuuringu järgi kulutab välisturist toitlustusele keskmiselt 34 eurot ööpäevas. Korraldaja ostetud kohvipausid, lõunad, vastuvõtud ja galaõhtusöögid tulevad sellele lisaks. EISA hinnangul teenivad kohalikud ettevõtted sündmuse toimumise ajal üle 40 protsendi lisatulu.

Erinevalt mitmest muust külastajasegmendist jääb konverentsidelegaat linna, ta ööbib hotellis, sööb restoranis, kasutab transporti ja ostab kohalikest poodidest. EISA andmetel soovib 60 protsenti konverentside välisdelegaatidest tulevikus naasta puhkusekülastajatena.

Linnahall

EKB hindab, et Tallinna Linnahall asub sobivas asukohas ja sinna oleks ka võimalik rajada enam kui 3000 istekohaga peasaal, modulaarne konverentsiala enam kui 7000 delegaadile ja üle 10 000 ruutmeetri näitusepinda. Lisaks konverentsidele annaks sellise sündmuspaiga olemasolu võimaluse võõrustada ka messe, kultuuriüritusi ja muid rahvusvahelisi sündmusi, mis täidavad linna hotelle ja restorane külalistega.

Keskuse ärimudeli toimimise eelduseks on rahvusvahelise pädevusega operaator, kes sündmusi aktiivselt kaasab. Ja konverentsikeskus üksi Eesti turismi hooajalisust ära ei lahenda. Tallinn kuulub piirkonda, kus roteerub ligikaudu 2750 rahvusvahelist konverentsi ja messi 500–4000 delegaadiga aastas, nõudlust ei ole vaja seega tekitada.

Turismi pikk vaade 2025–2035 nimetab multifunktsionaalse konverentsikeskuse olemasolu eraldi jälgitava näitajana. 69 protsenti Eesti välisööbimistest toimub Tallinnas, mistõttu on Tallinna madalhooaeg ühtlasi Eesti madalhooaeg.

Majutus- ja toitlustussektorile on aastaid seatud eesmärgiks kasvatada lisandväärtust, pikendada külastusi ja vähendada hooajalisust, kuid neid kolme ei ole võimalik korraga saavutada ilma taristuta, kus mitmepäevaseid rahvusvahelisi konverentse pidada saab.