Spekulatsioonide laviin Venemaa võimaliku peatse rünnaku üle Balti riikide vastu või mujalgi Euroopas kogub hoogu. Üksikuid fakte segatakse soovmõtlemise, halvimate stsenaariumide ja kohati lihtsalt tähelepanu püüdmise vajadusega. Peame olema ettevaatlikud, et mitte langeda vaenlase seatud hirmutamislõksu ohvriks.

Tegelikkus on lihtne, Euroopas käib suur sõda, kuid liitlased jätkavad selle kas ignoreerimist või käsitlevad seda pelgalt piirkondliku territoriaalkonfliktina. Venemaa ei ole oma strateegilisi eesmärke muutnud, nende siht on hävitada Ukraina suveräänsus ja kujundada ümber senine Euroopa julgeolekukord ehk teisisõnu nõrgestada NATO-t ja see lõpuks lammutada.

Ebamugav tõde on see, et oleme teinud liiga vähe, et sundida Kremlit neist eesmärkidest loobuma või teha talle selgeks, et nende elluviimine läheks maksma talumatult kõrget hinda. Selle asemel loome peaaegu eneseteostusliku ennustusena mulje, et Venemaa rünnak NATO vastu on vältimatu. Üksteise võidu pakutakse daatumeid nädalatest aastateni.

Venemaa mõistab, et suudab meid ainuüksi infomõjutuste kaudu segadusse ajada ja halvata. Pidev spekuleerimine Balti riikide, Soome või Poola ümber võib tekitada mulje, et tegemist on eelkõige kahe-kolme Venemaa naaberriigi probleemiga, samal ajal kui ülejäänud Euroopa võib end kuidagi puutumatuna tunda.

Seda eksiarvamust nägime juba Ukraina puhul, kui tekitati lootus, et kui Donbassi probleem kuidagi lahendada, siis saabub rahu. Sama loogikat rakendatakse nüüd NATO idatiiva suhtes. Kui Venemaa saab seal selle, mida ta tahab, siis ehk on kõik teised turvaliselt.

Aga Venemaa strateegia nii ei toimi. Me ei tohiks unustada Moskva 2021. aasta detsembri ultimaatumit, milles nõuti NATO sõjalise taristu tagasiviimist 1997. aasta piiridesse. Venemaa nõudis Ukraina küsimuses kokkuleppe saavutamist ja ka Euroopa julgeolekukorra põhjalikku ümberkujundamist.

Kui Venemaa näeb, et isegi tahtekoalitsiooni liikmed ei ole valmis sõnastama selget strateegilist eesmärki – aidata Ukrainal saavutada võit ja suruda tagasi Venemaa agressioon –, siis miks peaks Kreml uskuma, et meil jätkub otsustavust kaitsta ka NATO-t ennast?

Venemaa kampaania lääne vastu ei pruugi tingimata alata konventsionaalse rünnakuga. See juba käib ammu NATO seestpoolt õõnestamisega, sekkumisega valimistesse, lõhestavate narratiivide võimendamisega, poliitiliste lõhede ärakasutamise ja hirmu külvamisega. Venemaa esimene eesmärk on Ukraina isoleerida, piirates lääne toetust, ning seejärel proovida meie valmisolekut ühtsena artikkel 5 eest seista.

See on sõda, milles Venemaa kasutab lääne vastu mitmedomeenilist rünnet. Selle keskmes on praegu lisaks laialdasele inforündele riiklikult toetatud terroritegevus. Kui tahame sellele sõjale tõsiselt lõppu teha, peame selle tegelikkust tunnistama.

Kõigepealt on vajalik strateegiline selgus: Venemaa ei lõpeta agressioonisõda lihtsalt seetõttu, et me tal palume seda teha, vaid siis, kui jätkuva agressiooni hind muutub talle kõrgemaks kui sellest loodetav kasu. See tähendab, et tahtekoalitsioon peaks vähemalt püüdlema kolme konkreetse eesmärgi poole.

Esiteks vajame Ukraina sõjalise toetuse olulist suurendamist, näiteks vähemalt 0,25 protsenti SKP-st aastas, jätkates samal ajal Ukraina finantssüsteemi toetamist, et aidata katta sõja kulusid mis on hetkel 190 miljonit dollarit päevas.

Teiseks peaksime valmistuma sõjaliseks humanitaarmissiooniks, et kaitsta Ukraina linnu, kogu maailma puudutavat viljaeksporti ja kriitilist strateegilist taristut Venemaa ulatusliku õhuterrori eest. Ja kolmandaks peame avaldama Venemaale otsustavat majanduslikku survet nii, et tema sõjamasin ei suudaks enam praeguses mahus toimida.

Kui me seda ei tee, peame arvestama Venemaa terroriaktide sagenemisega kogu Euroopas. Sihtmärkideks võivad saada kaitsetööstusettevõtted ja nende juhid. Peame olema valmis vale-lipu operatsioonideks, mille puhul Venemaa võib püüda NATO riigis ohvreid põhjustanud rünnakus süü Ukrainale lükata.

Tuleb tunnistada ka teist haavatavust, meie enda poliitilisi lõhesid. Venemaa püüab neid aktiivselt süvendada sekkumise ja infomõjutuste kaudu. Ameerika Ühendriikides, Prantsusmaal ja Saksamaal, aga ka Poolas toimuv näitab, kui oluline on, et meie poliitilised erimeelsused ei muutuks Kremli strateegiliseks kingituseks.

Kõige tähtsam on aga lõpetada alistuv spekulatsioonide laviin stiilis: "Appi, venelased tulevad!" Selline defeatism ehk allaandmise mentaliteet ainult nõrgestab heidutust. Selle asemel, et lõputult spekuleerida, kuhu Venemaa järgmisena rünnata võib, peaksime rääkima ja tegutsema selle nimel, et Venemaa kaotaks tema alustatud agressioonisõja, ning me peame tegema selgeks, et sellisel agressioonil on Venemaad valitsevale diktatuurile tõsised tagajärjed.

Hirm, et otsustav tegutsemine võib kuidagi õõnestada strateegilist stabiilsust, on ise muutumas Venemaa eskalatsiooni tööriistaks. Kui iga samm, mis võiks Ukrainat või Euroopat tugevdada, lükatakse tagasi põhjendusega, et see võib Moskvat provotseerida, saab Venemaa sellest täpselt vale õppetunni, et hirm toimib.

Uut strateegilist stabiilsust ei saa ehitada püsivate Venemaa ähvarduste, lääne kõhkluste ja Ukraina ohverdamise peale. See saab tekkida ainult siis, kui Euroopa julgeolekukorda kaitstakse ja tugevdatakse ning Venemaa on tema algatatud agressioonisõjas lüüa saanud. Me ei pea ennustama Venemaa järgmist rünnakut, meie ülesanne on teha Venemaale selgeks, et agressioon kukub läbi.