Taludes tehakse teatrit mujalgi: Vargamäel Tammsaare talumuuseumis või Kurgjal C.R. Jakobosoni kunagises kodutalus. Ka Kitzbergi tubamuuseum Maie talus Mulgimaal on olnud seotud harrastusteatriga. Samuti on etendusi välja toodud Viimsi ja Eesti vabaõhumuuseumites.

Need paigad mõjuvad juba eos museaalselt, on kanoniseeritud rahvuskultuurilised mälupaigad, kus etenduskohaga käib kaasa kirjaniku, ajaloo ja rahvusliku enesetajuga suhestumise ootus.

Saueaugule jõudes on tunne teistsugune: see ei ole talumuuseum, vaid privaatne maakodu, mille avalikkus tekib ajutiselt teatrietenduse ajaks. Siin ei pea lavastus suhestuma ühegi ametliku kaanoniga.

Võib-olla just sellest sünnibki see vabaduse õhustik, millest lavastaja ja näitekirjanik Priit Põldma on Saueaugu puhul rääkinud või see eriline kohavaim, mille kohta kadunud Aleksander Eelmaa on öelnud, et see aitab siin alati kaasa: "leiab mingi nõksu, kuidas võimendada seda, mida inimesed hästi teevad."

Ehk on see paik ka lavastuste kaasautori Madis Kõivu mõttes, kes ütles, et koht on vaimne olend. Ajaloo ja ajalikkuse mõõde, mida Kõiv vähem väärtustas kui kohalikkust, ongi siin äkki vähem esil kui talumuuseumides tehtud lavastustes.

Teine Saueauguga seotud märksõna, mida ka eile Saueaugul toimunud juubelikonverentsi esinejad korduvalt kasutasid, on unenäolisus, mis võib olla seotud mainitud ajatusetundega, aga ka talulaudast ehitatud teatrisaali ning maastikuga, mis mõnedes lavastustes lahtiste laudauste vahelt kaasa mängib, unenäolist piiride lahustumise tunnet saali tuues.

Ivar Põllu võrdles hiljuti suveteatrit turismiga. Saueaugu lööb sellesse teooriasse väikese, aga sügava augu. Siin käimise kohta on paljud öelnud, et ei tunne end turisti, vaid külalisena.

Selle teatripaiga saamise lugu ise, nii nagu Margus Kasterpalu on seda intervjuudes selgitanud, räägib ennekõike koju naasmisest. Ja see koju naasmise idee teeb Saueaugust midagi teistsugust kui teatriturismi sihtkoha.

Võiks ju urgitsedes küsida, kas Saueaugu talu ja selle omaniku jutt teatritalu pidamisest kui talupidamise erivormist pole mitte pastoraalne turundusnipp, ja ega see teatritalu siin ei loorita maaelu tegelikku viletsust. "Ainult parsil elab luule, ainult vommil sigib suur idee," kraaksatas Eduard Vilde "Pisuhännas" konjunkturistlik kirjanikuhakatis Ludwig Sander.

Saueaugu kogemus sisaldab kindlasti ka eluvõõrast pastoraalset veetlust: siia sõitmine, taluõuele sisenemine, laudaatmosfäär ja hernesupp võivad käivitada kujutluse tähenduslikumast, sotsiaalselt soojemast ja materiaalselt külluslikumast maaelust kui see tegelikult on.

Pastoraal on kujutamisviis, milles maaelu, loodus või "lihtne elu" seatakse vastandusse linna, võimu, ajaloo või üldse keeruka ühiskonnaeluga. Pastoraalne idüll on eluvõõras ja sageli ebaõiglust varjav lihtsustus. Linnainimene sõidab korra kunstlikult üles puhvitud maaruumi ja naaseb sealt teadmisega, et maal on kõik korras. Ja valib edasi poliitikuid, kes ääremaast ei hooli.

Mulle jäi silma, kuidas Kasterpalu seostas ühes Maalehe intervjuus renoveerimistöid ja lavastuse proove, oli tänulik, et näitlejad on valmis ehitustööde keskel ebamugavusi taluma.

Mäletan, et ühe külastuse ajal selgitas võõrustaja publikule, mis tal talu taastamisel parasjagu pooleli on.

Selline kohatine loome- ja remondiprotsessi ebamugav üheaegsus tundub Saueaugu mõistmiseks oluline ja see remondiprotsess on rõhutatult kohal ka praegu, seda temaatilise fotonäituse kujul.

Kui pastoraalne idüll kipub maaelu estetiseerima, siis Saueaugu remondireaalaus tuletab meelde, et talu ei ole ainult vaatepilt, vaid ka töö ja pideva lagunemisohu paik. Ses mõttes hoiab Saueaugu antipastoraalse tundlikkuse poole: ta ei varja töö ja materiaalse vaeva ega ka maaelu hüljatuse-viletsuse olemasolu, vaid on lubanud sellel saada teatrikogemuse ja teatri saamisloo osaks.

Teater ei tee talust paradiisi, aga ta muudab nähtavaks, et ka ikka veel amortiseerunud Eesti maakeskkonda saab lugeda teisiti: mitte ainult kaduva maaelu sümptomina, vaid ühe taastatava, kunagi katkenud suhte uue algusena.

Saueaugu annab maakogukonda midagi ka tagasi - parandab midagi selles kohas laieamalt, anna mingi tähtsuse, täidetuse ja tähenduse tunde. Võib-olla õlitab ka kogukonnas naabritevahelisi suhteid. Miks muidu arvestavad naabrid etenduste andmise vajadustega põllutööde graafiku sättimisel?

Tavapärasest suveteatrikultuurist tundub Saueauku eristavat ka see, et siin ei tehta asju ainult selle järgi, mida publik januneb, vaid ka selle järgi, mis tegijates endis heliseb. See ei tähenda publiku eiramist, vaid teistsugust häälestust. Saueugu tundub olevat paik, kus saab prooviperioodil otsida midagi enda seest, mitte ainult täita suvist kultuuriturgu.

Avalike kommentaaride põhjal näib, et teatritegijad ei tule siia ruumi vormima, vaid lasevad paigal end häälestada. Kunagi oli siin ka teiste teatrite külalisetendusi, aga Kasterpalu on öelnud, et sellele kohale on omasem olnud residentuuriloogika. Residentuuridki kipuvad enamasti olema ühekordsed, aga Saueaugul on tekkinud loojatega sügavam ja kestvam side.

Külaliseks olemise tunne on minu jaoks muutnud Saueaugu kultuurikogemuse eetikat. Külalise positsioon on turistist või ka lihtsalt vaataja omast erinev. Vaatajale on ligipääs korraldatud vaatamiseks; külaline on vastu võetud.

Vaataja võib suveteatri turistina lavaruumi vaadata distantsilt, külaline peab tajuma ka seda, et ta on kellegi juures. Külastamisel ja külas olemisel on vahe ja siin tuleb see esile. See külas olemisega seotud pehme kohmetus, tänulikkus ja tähelepanelikkus on olnud mu jaoks eristav osa saueaugulikust kultuurikogemusest.

Linnades kasutatakse kultuuri samuti lagunevate paikade taastamiseks, seda nimetatakse gentrifikatsiooniks. Saueaugu puhul pole gentrifikatsioon päris täpne mõiste.

Linnas tähendab see sageli hüljatud ruumi muutumist uue keskklassi, tarbimiskultuuri ja kinnisvarahuvi objektiks. Kultuur on seal siirdeprotsessi üks etapp. Saueaugu arenguloogika on olnud teine. Siin ei tõrjuta arengule jalgu jäänud maksujõuetuid asukaid välja ega muudeta kohta kultuuri abil trendikaks, vaid n-ö põliselanikule kodusemaks.

Täpsem oleks rääkida kultuurilisest koha taastamisest: lagunevat pärandruumi väärindatakse kodutunde ja kunsti koosmõjus. Ja nii tekkiv tähendus on laiem kui teatrikunstiline ning väljendub enamas kui lavastustes.

Kuigi Saueaugu kohta ei saa öelda, et siin tehtaks otseselt sotsiaalset või poliitilist teatrit, on selle teatritalu tekkimine ja olemasolu ise tugev ruumipoliitiline märk.

Kasterpalu teatritegemise kui talupidamise viisi käsitlus ujub vastuvoolu sellele, milleks maaelu on olnud sageli taandatud, millisena Tammsaaregi seda kujutas: kui tootmiskeskkonna, kinnisvara või tarastatud-kraavitatud eraomandina.

Tammsaare kirjeldab muu hulgas eestlase tungi tõmmata oma maaomandi ümber piire. "Tões ja õiguses" naabrid üksteist külla ei kutsu, lapsed ja noored küll rikuvad seda tabu nagu lapsed ikka.

Ka see üks harv Vargamäe vanema põlvkonna vaheline naabrilembuse stseen, see koht, kus Oru Pearu tunnistab endale, et on Krõõta armunud, on seotud piiride kaitsmisega - ühe lõhutud taraga, mille august Krõõda sead Oru Pearu rukkisse pääsesid.

Saueaugu pöörab eestlase tarastamisfetiši omal kombel ümber.

See talu on taastatud justkui piiride perioodilise rituaalse lahustamise eeldusel. Eraomand ei kao, kuid ta avaneb sündmuse ajaks külalislahkeks ühisruumiks.

Kui vaheajal süüakse hernesuppi, mida teeb Kasterpalu õde Marju, siis ka see nihutab sündmuse tavapärasest kultuurikorralduse registrist perekondliku võõrustamise registrisse.

Teine fetiš, mida Saueaugu ravib ja millele eilsel konverentsil viitas Linnateatri endine direktor Raivo Põldma, on üldine arengu- ja kasvufetiš, mis on olnud omane ka peavoolu kultuuriasutustele. Kogu aeg on vaja kasvada, suuremat saali, pöördlava, ägedamat valgusparki, black boxi-. Saueaugu on tõestanud, et saab ka teisiti ning et ka kasvult pisikene kunstiline ettevõtmine võib olla suur.

Etenduste arvu ja saali väiksust vaadates ei tohiks Saueaugu teoorias üldse eksisteeridagi. Aga näe, õitseb ja juba veerandsada aastat.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.