Erinevates riikides on kodus kukkunud eaka aitamiseks erinevad lahendused. Aga ühine nimetaja nende juures on see, et lahendus on riiklikult reguleeritud, osapoolte vahel on tehtud selge kokkulepe ning see, et eakale pakub abi tihti vastav teenusepakkuja, mitte esmajärjekorras politsei või kiirabi.

Eestis on erasektorist vastava teenuse sisseostmisel eelkõige probleemiks meie hõre asustus ja omavalitsuste väiksus. Sotsiaalministeerium viis läbi vastava analüüsi, mille järgi igasse maakonda või väiksemasse omavalitsusse ööpäevaringse koduse turvahäireteenuse loomine oleks ebamõistlikult kallis, arvestades ka kukkumiste arvu.

Mainitud analüüs tõi välja ka veel ühe olulise kitsaskoha: kukkumiste info, eriti korduvate kukkumiste info ei jõua häirekeskusest kohalikku omavalitsusse (KOV). Häirekeskuse andmetel pea 40 protsenti registreeritud juhtumitest korduvad. Siin oleks oluline koht ennetuseks, sest kui kukkumiste info jõuaks KOV-ni, oleks võimalik omavalitsuse sotsiaalosakonnal inimesega suhelda ja aidata järgnevaid kukkumisi ennetada.

Ministeeriumi analüüs toob välja, et omavalitsusse võiks saata korduvate kukkumiste info, aga ma tegelikult ei näe põhjust, miks peaks piirduma ainult korduvatega. Tõenäosus, et eakas kukub jälle, on üpris suur ja infot kukkumiste ennetuseks tasuks jagada kõigiga. Samuti ei muudaks see vajalikku IT-arendust kallimaks, võib-olla hoopis soodsamaks.

Uuringud on näidanud, et eakatel on kukkumised seotud üldise kehalise võimekuse vähenemisega (lihasjõu ja tasakaalu vähenemine), krooniliste haiguste, aga ka koduse keskkonnaga.

Näiteks koduses keskkonnas võivad olla probleemiks lahtised või kortsus vaibad, libedad põrandad, halb valgustus (nt öösel tualetti minnes), põrandal olevad juhtmed, lemmikloomade mänguasjad või madal mööbel, käsipuude puudumine sanitaarruumides või treppidel, ebasobivad (libedad, ilma kannataguse toeta) jalanõud või liiga pikad riided, kuhu võib takerduda. Lisanduvad riskitegurid trepikojas või hoovis.

Kokkuvõttes tuleks esimese asjana välja ehitada lihtne lahendus, kuidas kukkumiste info edastada häirekeskusest omavalitsustele. See aitaks kukkumiste hulka vähendada, mis oleks väga oluline, kuigi vaid osaline lahenduse probleemile.

Kuidas siis lahendada abi pakkumist kukkunud eakale? Põhimõtteliselt on õige, et sellega ei peaks tegelema politsei või pääste. Lahendus võib olla kombineeritud abi kogukondliku vabatahtliku struktuuriga.

Meil toimib hästi vabatahtliku pääste süsteem. Riik on loonud selge õigusruumi ja struktuuri, mis on selle ülesanne, mida tuleb teha, et saada vabatahtlikuks päästjaks ja kuidas see koos riiklike struktuuridega toimib.

Sarnaselt vabatahtlikule päästele võiks organiseerida ka vabatahtliku koduse turvahäireteenuse ehk nn kodupääste. Riik reguleeriks, mis eeldustel inimene kodupääste osutajaks saab ehk milline koolitus tuleb läbida ja kuidas abivajadused nendeni jõuaks.

Kodupääste poole võiks olla võimalus pöörduda otse, näiteks saaks seda teha lähedased, kes ei saa ise kiirelt appi minna, või läbi häirekeskuse. Reguleerida tuleks see, kuidas ja millistel tingimustel saaksid automaatsed kodumonitooringu lahendused edastada abivajaduse infot häirekeskusele või otse kodupäästele.

Kodupääste reageerimisel võiks olla ka väike omaosalus sarnaselt kiirabi teenustasule või visiiditasule arsti juures.

Arusaadavalt nõuab selline lahendus rahastust, aga väikese omaosalusega vabatahtliku kogukondliku kodupääste kulud oleksid kordades väiksemad, kui nõuaks eraldi üleriigilise lisastruktuuri loomine. Kodupäästele ei peaks soetama eraldi sõiduvahendeid, vabatahtlik võiks väljakutsele minna oma sõiduvahendiga.

Samuti saaks politsei nõnda keskenduda oma põhitegevusele ja vabatahtlikud päästjad saaksid soovi korral katta ka kodupääste osa, mis tõhustaks vabatahtlikku päästesüsteemi. Vabatahtlik päästja on niikuinii graafikujärgselt valves, kodupääste oleks lisategevuse ja ka väike lisateenistus.

Igasse omavalitsusse tõenäoliselt kodupäästet koheselt ei teki, seal peab riik jätkama teenusepakkumist politsei abiga. Mis ei tohiks olla probleem, kuna praegugi otsustab häirekeskus, milline ressurss on reageerimiseks kõige lähemal ja sobilikum.

Mugavusel on hind ja kui me ei soovi hirmkallist teenust kõrgemate maksudega kinni maksta, tuleb leida nutikad lahendused, kuidas kukkumisi ennetada ja kaasata kogukondi lahenduste leidmisel. Sellisel lähenemisel on ka laiem kasu, kuna väheneb inimeste abitus, paraneb kogukondlik sidusus ja kasvab piirkondade võime kriisiolukorras paremini hakkama saada.