Erkki Sapp: tootmisviiside üle vaieldes jääb varju osa energiasüsteemist

Eesti energiadebatt kordab aastast aastasse küsimust, et milline tootmisviis toodab kõige odavama elektri. Tuuleparke seatakse vastamisi tuumajaamaga, päikeseparke juhitavate võimsustega ja võitja on nagu ilu vaataja silmades. Küsimus on mugav, sest sellele näib olevat lihtne vastus. Häda on selles, et lihtsa vastuse hind selgub alles aastate pärast, kirjutab Erkki Sapp.
Lihtsate vastuste külgetõmmet aitab mõista teadmine, et üle kolmveerandi Eesti elanikest peab enda sõnul elektrituru ja energiasüsteemi toimimisest arusaamist raskeks (Eleringi ja Norstati küsitluse andmed, suvi 2026). Seega on loomulik otsida ja ka pakkuda ühest tehnoloogiast või ühest otsusest lahendust kõigile küsimustele. Tootmisviiside üle vaieldes jääb siiski varju suur osa energiasüsteemist.
Elekter jõuab Eesti kodude ja ettevõteteni süsteemi kaudu, mis peab toimima nii tavapärastes tingimustes kui ka keerulisematel hetkedel. Tarbimine võib külmade ilmadega märkimisväärselt kasvada. Osa tootmisvõimsusi võib olla ajutiselt rivist väljas. Ühendused naaberriikidega võivad vajada hooldust või remonti. Samal ajal peab elektrisüsteem igal sekundil säilitama tasakaalu tootmise ja tarbimise vahel.
Seetõttu kuuluvad energia kogumaksumuse hulka lisaks tootmisele ka võrgud, reservid, tasakaalustamisteenused, ühendused naaberriikidega ning muu taristu, mis aitab tagada elektri kättesaadavuse igal ajahetkel.
Tarbijate ootused kinnitavad sedasama tervikpilti. Energeetika kõige olulisemate teemade seas nimetas 54 protsenti vastanutest elektri taskukohasust ja 51 protsenti hinna stabiilsust. Neile järgnesid Eesti energiasõltumatus 46 ja kriisideks valmisolek 40 protsendiga. Tarbija ootab seega korraga mõistlikku hinda, prognoositavust ja kindlust, et elekter on olemas ka siis, kui olud muutuvad keeruliseks.
Sarnast tervikpilti ja loogikat järgitakse muudeski valdkondades. Näiteks ei hinnata transpordisüsteemi, sidevõrgu või kaitsevõimekuse väärtust ainult rajamiskulu järgi. Otsuste tegemisel vaadatakse kogu elukaare jooksul tekkivaid kulusid ja saadavat kasu. Odav soetus, mis nõuab hiljem väga kallist ülalpidamist, lükkab osa hinnast lihtsalt tulevikku. Energeetikas on samamoodi oluline mõista kogu süsteemi toimimist, mitte ainult selle üksikuid osi.
Erinevatel tootmisviisidel on energiasüsteemis erinev roll. Ühed võivad vähendada tootmiskulusid, teised toetada süsteemi töökindlust või pakkuda paindlikkust olukordades, kus tootmine ja tarbimine kiiresti muutuvad. Samuti arenevad pidevalt tehnoloogiad, mis võimaldavad tootmisüksustel ja salvestitel osaleda süsteemi tasakaalustamises. Seetõttu ei pruugi üksnes üksiku tehnoloogia maksumuse võrdlemine anda terviklikku pilti selle mõjust lõpptarbijale.
Teame näiteks, et tugeva tuulega ajal umbes 1000 megavatti tuuletoodangut Balti riikides vähendab reservide hankimise kulusid kolme riigi peale kokku umbes 155 000 eurot päevas. Seda kinnitavad Eleringi andmed alates mullu novembrist.
Erinevaid tegureid, mis lõpphinda mõjutavad, on aga väga palju. Seni ei ole Eestis olnud laialdaselt kasutatud terviklikku ja võrreldavat analüüsi, mis hindaks erinevaid arenguteid samadel alustel ning võtaks arvesse kogu energiasüsteemi kulusid ja mõju varustuskindlusele.
Eesti inimesed mõistavad hästi, et soovitud töökindlusel on hind. Ligi 80 protsenti Eesti täiskasvanud elanikest nõustub, et energiasüsteemi töökindluse tagamine nõuab pidevaid investeeringuid. Kuid milline investeeringute ja tootmisvõimsuste kombinatsioon annab soovitud töökindluse võimalikult konkurentsivõimelise kogukuluga? Vastus pole vaataja silmades, vaid tuleb välja arvutada.
Just sellise ülesande on Elering riigilt saanud. Eelseisvatel kuudel valmivad Taltechiga koostöös Euroopa arenguteed ja Eesti energeetika võimalikud stsenaariumid, mida Elering hakkab läbi arvutama ja võrdlema. Võtame analüüsimisel tootmise kõrval arvesse võrku, reserve, tasakaalustamist ja Eesti seotust Euroopa energiaturuga.
Tegemist on pikaajalise tööga, mille tulemusi on oodata 2027. aasta lõpuks. Selle eesmärk ei ole määrata võitjat ega kaotajat erinevate tehnoloogiate vahel. Vaja on näha, millise muutuse lõpphinnas ja millised mõjud toob iga valik kaasa energiasüsteemile tervikuna.
See on oluline ka usalduse seisukohalt. Praegu leiab vaid veerand elanikest, et Eesti energiasüsteemi arendamisel arvestatakse piisavalt tarbijate huvidega. Suurte energiaotsuste puhul peab seetõttu olema võimalik näidata mitte ainult seda, mida ehitatakse, vaid ka seda, kes maksab, kui palju maksab, millal maksab ja mida selle raha eest saadakse. Nii on võimalik pidada sisulisemat arutelu ka keerulistel teemadel.
Lähiaastate energiavalikud kujundavad Eesti majanduse kulubaasi aastakümneteks. Seetõttu on mõistlik enne tehnoloogiliste eelistuste üle vaidlema asumist kokku leppida mõõdupuus. Lõpuks on ju oluline see, et tulemuseks on energiasüsteem, mis annab Eesti inimestele ja ettevõtetele võimalikult konkurentsivõimelise hinna ja peab vastu ka keerulistes oludes.
Toimetaja: Kaupo Meiel




