Teadusraha viimine haridusministeeriumi rahakotti tähendab seda, et ülejärgmisest aastast ei toimu enam kultuuriministeeriumis loovuurimuste taotlusvooru ning muuseumite teadusprojektide rahastamiseks kultuuriministeeriumil teaduse- ja arenduse raha oma eelarves enam ei ole.

Valitsuse otsuse taga on haridusminister Kristina Kallase ettepanek, et ministeeriumite teadus- ja arendusraha liiguks edaspidi läbi haridus- ja teadusministeeriumi strateegiliste uuringute programmi.

Määruse seletuskirjast selgub, et kuigi raha liigub formaalselt HTM-i eelarve kaudu, säilitab kultuuriministeerium oma isikliku "kvoodi" ja otsustusõiguse, et toetada just oma haldusala, sealhulgas muuseumide, strateegilisi eesmärke ja teadusprojekte. Vaatamata sellele on teadusraha vangerdus HTM-i alla tekitanud pahameelt eelkõige Eesti muuseumites, kes on olnud nende vahendite ühed peamised kasutajad.

"See on uskumatult halb uudis ja täiesti lootusetus sõnastuses. Eesti Kunstimuuseumile oli see teadusrahastus viimastel aastatel ülioluline, kogu sisukam osa näituse- ja trükiseprogrammist on sealt tuge saanud. Et nüüd peaks uuesti nihverdama ennast kõrgkoolide hõlma alla ja veenma, et ka näituseformaat ja loovuurimus on teadus," kirjutas Kumu direktor Kadi Polli sotsiaalmeedias.

Mariann Raisma, Tartu Ülikooli muuseumi direktor, pole samuti plaaniga rahul, kuid loodab siiski, et kultuuriministeeriumi haldusalale tehakse teadusraha jaotamisel erisus.

"Ma siiski väga loodan, et see otsus ei ole lõplik. Meil tuleb nüüd kuu lõpus korraline muuseuminõukogu koosolek, kus kohtume kultuuriministriga, ja loodan väga, et seda otsust on võimalik kuidagi ikkagi ümber pöörata," lausus Raisma ERR-ile.

Raisma sõnul oleks määruse jõustumine Eesti muuseumitele ikkagi väga halb uudis: kardetakse, et tulevikus see väga vajalik raha muuseumite vaates kaob. Üheks suureks murekohaks on see, et uues rahastuses on ühe projekti minimaalne toetussumma päris suur – 150 000 eurot aastas 2–4-aastase projektiperioodi juures – kuid muuseumid vajavad hoopis suurusjärgu võrra väiksemaid rahasüste.

"Mida ma selle rahastuse puhul veel esile tooksin, ja mis oli väga hea, oli see, et sealt jagatavad summad pole olnud väga suured – me ei jaganud sadu tuhandeid, vaid pigem võimaldavad need summad teha väiksemaid projekte. Muuseumitele sobib see just hästi. Loomulikult ka kogusumma ei olnud väga suur, aga see on muuseumitele kindlasti olnud väga-väga oluline," rääkis Raisma ERR-ile.

"Meil tehti mitmeid väga olulisi teadus- ja uurimisprojekte, mis aitasid muuseumitel ja teadusasutustel koostöös arendada teemasid, millele muidu finantsressurssi poleks olnud," lausus Raisma.

Viivian Jõemets: kaotame paindlikkuses ja kõik projektid ei jätku

Ka kultuuriministeeriumi teadusnõunikku Viivian Jõemetsa muudavad mitmed aspektid uue rahajaotuse korra juures murelikuks. Ta mainib samuti, et programm nõuab kultuurivalla praeguse võimekuse kohta liiga suuri projekte.

"Uute reeglitega nõutav  aastane 150 000-eurone eelarve ühe projekti kohta – mis teeb kahe aasta peale kokku vähemalt 300 000 eurot – on muuseumi kohta ebamõistlikult suur. Meie üleriigilise tegevusväljaga teadustöö kohustusega muuseumite ja rahvusraamatukogu praegused projektid jäävad ikkagi 40 000 kuni 70 000 euro vahele, sõltuvalt sellest, kas tegu on suure või väikese muuseumiga," sõnas Jõemets.

Teadusvõimekuse kasvatamine sellises mahus võtab Jõemetsa sõnul aega, see ei toimu ühe aastaga. "Kultuurivaldkonnas ei ole nii suure eelarvega projekte mitmetes olulistes teemavaldkondades võimalik kohe ehitada," lisas ta.

"Teine mure on selles, et kultuuriministeeriumi kogu valdkondlik teadusraha on ligikaudu 800 000 eurot. Kui jagame seda väiksematele rühmadele, saab iga muuseum midagi arendada – tegevused ja areng toimuvad. Kui anname aga kolmele projektile üle kogu haldusala väga suure summa, mis siis ülejäänud olulistest uurimissundadest saab?" arutles Jõemets.

"Kuhu kukuvad need teemad, mida oleme siin seni üles ehitanud, et näiteks kunstimuuseumi teadustöö ja muusikapärandi uurimine edeneks? Strateegiliste uuringute määruse valguses pole selge, kuidas me sellises olukorras oma valdkondi arendame," lisas ta.

Jõemets märkis, et praegu on teisigi lahtisi küsimusi: näiteks kui mingile suunale ei tule ühtegi taotlust, sest pakkujaid lihtsalt ei ole, siis ei ole selgust, kuhu see raha HTM-i eelarves läheb. "Aga kui need vahendid oleks kultuuriministeeriumi eelarves, saaksime selle teistele olulistele  tegevustele paindlikult ümber jagada," lisas ta.

Jõemets rõhutas, et valitsuse otsus suunata valdkondlik teaduseelarve strateegiliste uuringute programmi puudutab kõiki ministeeriume ning kultuuriministeerium sai võrreldes teiste ministeeriumidega ühe aasta ajapikendust.

"Ma loodan, et lähiajal tehakse valdkondliku teadusrahastuse reformi õnnestumistest või kitsaskohtadest kokkuvõte ning vaadatakse üle selle plussid ja miinused. Võib-olla tahab uus valitsus sellele otsusele uuesti otsa vaadata. Täna on selline valdkondliku teadusraha suunamine kultuuriministeeriumi eelarvest haridus- ja teadusministeeriumi eelarvesse muidugi istuva valitsuse kehtiv otsus," sõnas Jõemets.

Oma ametikoha kadumise pärast Jõemets kartma ei pea.

"Minu ametikoht kultuuriministeeriumis selle reformi raames ei kao. Ka praegu korraldab kultuuriministeeriumi teadusprogrammide taotlusvoore Eesti teadusagentuur kultuuriministri määruste alusel ja selles osas olulist muutust ei ole. Muutub ainult see, kuhu ja kui paindlikult me saame valdkondliku teaduseelarve vahendeid suunata ja töötada tuleb haridus- ja teadusministri määruse alusel," ütles ta.

"Kõik kultuuriministeeriumi praegused teadustegevused selle määruse valguses jätkuda ei saa," võttis Jõemets teema kokku.