Ukraina armee on viimaste teadete järgi Donetski oblastis Lõmani suunal üle 100 ruutkilomeetri territooriumi tagasi võitnud. Mida me saame sealt välja lugeda – kas rinne on nüüd lõplikult stabiliseeritud või saame rääkida ka mingisugusest initsiatiivist?

Kindlasti saame rinde ja teatud lõikude osas initsiatiivist rääkida, aga põhiliselt loeme sealt välja ikkagi seda, et Putin ei ole oma strateegilisi eesmärke muutnud. Aga ta ei ole neid ka suutnud saavutada. Teine asi, mille me sealt välja loeme, on see, et ukrainlased on operatsiooni väga korralikult ette valmistanud, suutnud hoida salastatust ja korraldanud ilusa klassikalise manööversõja.

Seal on ka näha, kuidas nad on integreerinud kõik relvaliigid ja uued droonivõimed, mis annavad nii õhukatet kui ka toetavad maismaaoperatsioonidel manöövrit.

Ukrainlased on ala tagasi võitnud, aga ega ka vaenlane pole maganud.

Kui venelased leiavad nõrga koha, siis nad liiguvad seal edasi. See on seesama infiltratsioonitaktika, mida nad on kasutanud, aga just operatsiooni Vivaldi osas ütleksin, et see on erakordselt hästi läbi viidud.

Vaatasin, et kogu see tagasi võetud territoorium läheneb võrrelduna juba kahele Tallinnale. See on ikkagi tükk maad.

Ta on tegelikult päris suur maa-ala. Sellest ei saa muidugi teha järeldust, et nüüd hakkab rinne liikuma kogu pikkuses, seda ilmselt mitte. Rinne on loksunud ühele ja teisele poole, aga märgiline on ikkagi see, et enam ei ole ainult venelaste edu, vaid ka ukrainlased on väga tublisti tegutsenud.

3. armeekorpus on praktiliselt crème de la crème Ukraina armees, koosnedes kõikidest vajalikest väeliikidest ja eriüksuslastest ning nagu te ütlesite, kõik droonid ja elektroonika on neil väga tipptasemel. Neil on olemas ka sarkastiline huumor: Vivaldi neli aastaaega on läbi, kuid muusika jätkub.

See on väga hea kirjeldus. Nad võiksid sinna ka viienda aastaaja võtta, et ikkagi edasi liiguda. Aga crème à la crème ja need võimed, mis neil on – eriti tuleks esile tuua nende võimet juhtida. See on hoopis teistmoodi ja teistel alustel kui Vene juhtimine.

Sel nädalal oli Ukrainas tõsiseid tõrkeid militaarsatelliitsidega. Kui suure tagasilöögi see ikkagi Ukrainale militaarvaatest annab?

Eks ta ikka on, sest see tagab läbimõeldud, ajakohase ja katkematu juhtimisside. Kui seal tekivad tõrked, siis pead operatsiooni ümber vaatama, alternatiive otsima või mõne operatsiooni lausa ära jätma.

Aidake seda lahti selgitada: Starshieldi süsteem ei töötanud seadmetel, mis liikusid kiiremini kui 160 kilomeetrit tunnis. See tähendab, et selle seadmega ei saagi siis midagi teha?

Ikka saab, aga siin on lihtsalt see nõrkus, et oleme sõltuvad kellegi teise antud sidesüsteemidest või võimetest. Ma arvan, et siin on meile ja ka NATO Euroopa liitlastele õppimist küllaga: me ei saa olla sõltuvad ainult ameeriklaste, või isegi ühe ameeriklase tahtest. Peame seda väga tõsiselt võtma ja hakkama endale alternatiive välja töötama.

Kuigi Donald Trump väidab piltlikult öeldes käsi piiblil, et tema pole käsku andnud ja Elon Musk ei tea asjast midagi. Aga kui aeglasemalt kui 160 kilomeetrit tunnis see ühendus veel toimis, tähendab see näiteks, et püüdurdrooni sa sellega ei kasuta?

Ei kasuta jah.

Mis tähendab tegelikult ju otsest täiendavat ohtu inimeste eludele?

See tõlgitakse inimeludesse tõepoolest. See ei tähenda muidugi seda, et ukrainlastel poleks endal välja töötatud võrgustikke ja alternatiivseid variante. Aga täpne ja ajakohane informatsioon on erakordselt tähtis. See ei ole lihtsalt informatsioon, vaid luureinformatsioon on operatsioonides edukas olemiseks erakordselt tähtis.

Trumpi ja Zelenski suhted tunduvad selleks korraks üsna sassis olevat. Saame näha, kas pärast valimisi muutub või mitte. Aga ähvardus, et Ukraina võiks jääda ilma luureandmetest, oleks ikkagi üsna katastroofaalne?

Ma seda katastroofaalseks ei nimetaks, aga see oleks tõsine tagasilöök. Jälle, meil on alternatiive. See, mida ameeriklased annavad, on loomulikult väga väärtuslik. Selle infokogu juures on eriti tähtis see, et tegemist on läbitöödeldud ja õigeaegse luureinformatsiooniga, mis annab eelhoiatuse.

Siin on meil endalgi õppida: meil ei ole sellist luksust, et meil oleks palju aega ja suur territoorium, millega kaubelda – ukrainlastel on vähemalt natukene territooriumi. Me ei tohi teha ühtegi sellist otsust, mis hakkaks häirima meie lühikest või pikka eelhoiatust. See on õppetund, mida peame teadma.

Teine õppetund, mida ukrainlastelt peaksime väga tõsiselt õppima, on see, et luureinformatsioonil on väärtus ainult sel juhul, kui seda kasutatakse. Kui seda kasutatakse ainult uudishimu rahuldamiseks, siis pole sellest mingisugust tolku.

Peame õppima ka seda, et informatsioon tõlgitakse tegudeks ja võimeteks. Ma väidan, et Euroopa partnerid suudavad seda mõningal määral asendada või alternatiivset pilti anda. Tõsi ta on, et kui ameeriklaste luureinfo ära kaob, on tagasilöök tõsiselt tunnetatav.

Kui te juba natuke suuremat pilti vaatasite, siis mulle tundub, et lääne ajakirjandusväljaanded on viimase poole aasta jooksul hakanud avastama, et Eesti on Venemaa naaber ja meil on Narva. Sellest muudkui kirjutatakse, mida meie oleme 30 aastat rääkinud. Kuidas teile tundub, millises faasis Venemaa täna NATO-vastases tegevuses on? Mõni kasutab pehmet väljendit "hübriid", aga mis see õige väljend oleks?

Ükski konflikt ei ole ilma hübriidita. Konfliktis ei otsita kunagi võrdsust, vaid alati ebavõrdsust. Kui me räägime infost, siis see on mugav mõtlemine, et meil on Narva ja küll nad seal madistavad. Mõni isegi sooviks, et see nii oleks. Aga geograafiline piiririik ei tähenda, et oleme ainuke eesliiniriik.

Eesliiniriigiks on kõik lääneriigid. Kui vaatame täna näiteks raudteeintsidente, siis ainuüksi septembrikuus oli Hollandis 260 suuremat ja väiksemat raudteeintsidenti. See tähendab, et eesliiniriikide mõiste ei ole enam geograafiline, vaid mõjupõhine.

Te kasutate mõistet "varikonflikt". Kas see praegu juba käib?

See ei ole minu mõte, aga mulle see meeldib, sest hästi paljud mõttekojad on hakanud seda nii käsitlema. Varikonflikt loomulikult käib. Venemaa tahab murda lääne poliitilist tahet. Ta tahab, et lääne elanikkond väsiks sellest sõjast ja nad sekkuvad kindlasti ka erinevatesse valimistesse. Aga valimiskampaania on üks asi ja riigi valitsemine on teine asi.

Ukraina merevägi korraldas rünnaku Voroneži oblasti lennuväljale ja väidetavalt sai pihta kuuele Su-34M lennukile. Kui see peaks tõele vastama ja satelliidipildid seal ju olid, pole see üldse paha ju?

See on hea tulemus, nad võiksid seda rohkem korrata. Jälle, Ukraina kauglöögid on oluliselt efektiivsemaks muutunud. Venemaa eelis oli nende suur territoorium ja strateegiline sügavus. Tal on see eelis jätkuvalt olemas, aga see ei tähenda enam, et ta oleks haavamatu.

Venelaste dilemma on see, et Ukraina on suutnud viia oma võimed ja tegevuse oma liitlaste territooriumile, kes ei ole otsesed konfliktiosalised. Seetõttu unustataksegi ära, et räägitakse küll hübriidist, aga hübriidsõda viiakse ellu asümmeetriliste meetmetega.

Venemaa kaotused on järjest suurenenud. Bloomberg informeerib, et väidetavalt kaotati septembrikuuga üle 50 000 sõduri. Kas nad lõpuks peavad ikkagi mingis vormis mobilisatsiooni tegema?

Karta on, et nad peavad mobiliseerima, aga me peame seda väga tõsiselt jälgima, sest see ei ole ainult inimeste kokkuajamine. See tähendab seda, et see mõjutab Venemaa majandust, mis on juba täna sõjaajamajandus, aga läheb siis üle mobilisatsioonimajanduseks. See raskendab nende finantsseisu.

Me peame ka jälgima, millised on ühiskondlikud reaktsioonid. Kuigi arvata, et Venemaa ühiskond tõuseks mobilisatsiooni vastu, ma ei usu. Samas käisin ma just Armeenias ja seal on vene migrantide osakaal väga palju tõusnud. Nad siiski lahkuvad igaks juhuks oma riigist, et hoiduda mobilisatsioonist.