Varem räägiti Gruusiast kui suuresti Euroopa-meelsest riigist ja kiideti igati tema püüdlusi. Eesti riik panustas nii maksumaksja raha kui ka diplomaatide aega, et tuua Gruusia Euroopa liidule lähemale. Nüüd võib öelda, et see investeering oli mõttetu või Eestile lausa eksistentsiaalselt ohtlik, kuivõrd Gruusia aitab Venemaal sanktsioonidest mööda hiilida.

Gruusiat on pärast 2022. aastat korduvalt seostatud sanktsioonide all olevate kaupade reeksportimise ja transiidiga Venemaale. Gruusia valitsuse, parlamendi ja diplomaatide Vene-meelsus on endistest Nõukogude Liidu "vennasvabariikidest" praegu ilmselt üks suurimaid.

Armeenia puhul on olukord vastupidine. Armeenia ei ole aktiivselt välja astunud Venemaa vastu, aga on palju pingeid, mida ei saa unustada ega ka andestada. 

Armeenia ajaloolised suhted Venemaaga on kestnud kaua. Kristliku riigina Taga-Kaukaasias, ümbritsetuna Aserbaidžaanist, Iraanist ja Türgist on Armeenia alati tundnud muret oma eksistentsi pärast. Viimase sajandi jooksul on Armeenia kaotanud suure osa ajaloolisest territooriumist, mis on süvendanud eksistentsiaalset ebakindlust. Selle tulemusel on Armeenia Eestist territooriumi poolest 2,8 korda väiksem riik, elanike arvu poolest siiski 2,2 korda suurem.

Püsima jäämiseks on Armeenia vajanud Venemaad, vähemalt nii on neil seda koolis õpetatud, olgugi, et samal ajal on Venemaa olnud riik, kelle tõttu Armeenia on oma maad kaotanud.

Armeenia viimane suurem kaotus oli Mägi-Karabahh. Kujundlikult võiks olukorda võrrelda lahti lõigatud haavaga. Teame meedia kaudu, et Mägi-Karabahhi armeenia kogukond on ära viidud ja see haav jääb kauaks püsima. Paljud Armeenia inimesed räägivad sellest pisarsilmil, paljudel on saanud seal lähedased surma või kaduma läinud. Kui see, mille nimel võideldi, kaob, muutub nüüd asjatuks ka nende inimeste surm. 

Milline on Venemaa roll? Venemaa lubas tagada piirkonna julgeoleku, kuid Armeenia hinnangul jättis need kohustused täitmata. Maad, kus elasid armeenlased, loovutati Aserbaidžaanile. Midagi sarnast on juhtunud ka varem, Nõukogude Liidu ajal, kui Lääne-Armeenia loovutati Türgile lootuses, et Türgi astub Nõukogude Liitu.

Mägi-Karabahhi tragöödiat võiks võrrelda sellega, kuidas meie põhjanaaber Soome kaotas Karjala. Rahvas oli sunnitud lahkuma kodudest, leidma endale uue elukoha.

Peale selle elab Venemaal suur armeenlaste kogukond. Üldse tasub armeenlaste puhul tähele panna, et väljaspool Armeeniat elab armeenlasi rohkem kui nende riigi sees. Vestlustes nimetavad Venemaa armeenlased Venemaad oma elukohaks, Armeeniat aga koduks. Venemaal elatakse peamiselt äri, töö või õpingute pärast. Ent kuna laiema mobilisatsiooni tõenäosust Venemaal peetakse suureks, on paljud noored armeenlased ka sealt Armeeniasse kolinud.

Armeenias on üha rohkem näha Euroopa-meelsust. Paljude riigiasutuste sildid on armeenia ja inglise keeles, kohati ka vene keeles. Selle taga on Nõukogude Liidu tugev assimileerimispoliitika, vene keelt ja venekeelset haridust peeti intelligentsi tunnuseks. Kuna suur osa Kaukaasia rahvuslikust haritlaskonnast hävitati aastate 1937–1939 repressioonides, täitsid hiljem tekkinud tühimiku vene õpetajad.

Armeena on liikumas selles suunas, millest Gruusia loobus. Selle hulka kuuluvad naiste ja laste õigused ning vähemuste aktsepteerimine, mis on Kaukaasias eriti terav teema. Gruusias kasutatakse seda opositsiooni halvustamiseks ning sellesse diskrimineerimise ja alandamise "sõtta" on kistud ka venemeelne Gruusia ortodoksne kirik.

Tihti vabandatakse Armeenias ühe või teise puudumise või mitteaktsepteerimise pärast, viidates ajaloole ja traditsioonidele, kuid riigi tegevus selle muutmiseks on märgatav. Armeenlased ise räägivad, et naiste roll on nüüd ühiskonnas suurem kui enne ehk suurem kui mõned aastad tagasi.

Ka välisarmeenlased märgivad tunnustavalt, et Jerevan ja kogu Armeenia on viimase paari aasta jooksul muutunud. Selle taga on kindlasti olnud ka Euroopa Liidu toetus ja arengufondid, mida on kasutanud ja osaliselt kasutab ka Gruusia.

Suuremates Armeenia linnades ehitatakse palju uusi kortermaju. Üks põhjus on kindlasti ka Mägi-Karabahhi sõjapõgenikud. Paljud välisarmeenlased soetavad endale vara Armeenias.

Palju on Armeenias tehtud just tänu armeenlaste väliskogukonnale ja selle liikmetele, olgu selleks avalikud alad või uued teed, majad, lasteaiad, haiglad või koolid, köisraudteed või mõni muu projekt. Väliskogukonna liikmed soovivad jäädvustada enda seotust Armeeniaga.

Tänapäeva Armeenial on Euroopa Liidu poole liikudes kindlasti veel palju teha, aga praegune meelsus on siiras ja püüdlik.

Küllap tuleb ka aeg, mil lõigatakse läbi "nabanöör" Venemaaga. Armeenia peaks "puhastama" oma logistika, panganduse ja kaubandusahela, samuti laskma välja viia kõik Vene sõjaväebaasid. See, mida Eesti tegi 1990. aastatel, on Armeenial veel ees. Seni on asi seisnud korruptsiooni, aga ka Venemaa "rahuvalvajaks" olemise soovi ja lubaduse taga.

Armeenia on viimastel aastatel viinud läbi sõjaväereforme ning relvajõudude toimimist moderniseerinud, aga ees seisab veel pikk tee. Riik peab vähendama sõltuvust Venemaast, reformima majandust ja tugevdama institutsioone. Ometi jäi mulle Armeeniast naastes kõige enam meelde inimeste siiras soov kuuluda Euroopasse. Euroopa Liitu nähakse võimaluse, mitte ohuna ning just seetõttu usun, et Armeeniast võib kujuneda üks Euroopa-meelsemaid riike Lõuna-Kaukaasias.