9. oktoobril kogunesid Miami lähistel golfiklubis USA presidendi erisaadikud Steve Witkoff ja Jared Kushner, Ukraina kõrged julgeolekuametnikud ning Prantsusmaa, Saksamaa ja Ühendkuningriigi julgeolekunõunikud. Laua taga olid ka Euroopa Komisjoni ja NATO esindajad. Kuus tundi arutati, kuidas lõpetada Ukraina sõda, millised julgeolekugarantiid Ukrainale anda ning milliseks peaks kujunema Ukraina ja Euroopa julgeolekukorraldus pärast sõda.

Samal ajal toimus president Donald Trumpi telefonikõne Vladimir Putiniga, mille järel teatas Trump otsusest lubada Venemaal taas müüa maailmaturule suures mahus diislikütust ning valmidusest leevendada Venemaa kütusele kehtestatud sanktsioone.

Need uudised peaksid panema meid tõsiselt mõtlema. Elame väga ohtlikel aegadel, mil USA ja Venemaa otsivad võimalust lõpetada Ukraina sõda endale sobivatel tingimustel. Meie jaoks on reaalne oht, et see kokkulepe sõlmitakse üle meie peade ja et Euroopa uus julgeolekukord pannakse paika kusagil Miami golfiklubis kitsas ringis.

Putini eesmärgid pole muutunud. Ta soovib Euroopat, kus riikide tuleviku üle otsustavad suurriigid ning vaba koostöö asemel valitsevad impeeriumid ja mõjusfäärid. Ukraina allutamine oleks selle visiooni oluline etapp, kuid mitte lõppeesmärk. Pole põhjust arvata, et Moskva oleks oma nõudmisi vähendanud. Pigem püütakse kõnelustel saavutada seda, mida sõjalise jõuga pole suudetud.

Kõik põhiküsimused on endiselt lahtised. Kuidas sõda lõpeb? Millistel tingimustel sünnib rahu? Kas see tagab Ukraina, aga ka meie julgeoleku, vabaduse ja võimalused majanduslikuks arenguks? Vastused neile küsimustele määravad Euroopa tuleviku aastakümneteks. Seepärast on nende otsuste juurde pääsemine ja nende mõjutamine Eesti julgeoleku ja heaolu kõige kaalukam küsimus.

Ka Brüsselis, kus meil on oma koht ja sõnaõigus, tuleb osata rääkida nii, et meid kuulataks, kuid olukord on veelgi keerulisem. Nagu Miami kohtumine näitas, ei sünni Euroopa tulevikku kujundavad otsused sugugi alati ühistes institutsioonides. Olulised arutelud võivad toimuda kitsas ringis, ka ilma meieta, kuigi kaalul on otseselt meie tulevik.

Eesti ei saa piirduda teiste otsuste tagantjärele kommenteerimisega, peame suutma end murda ka neisse aruteludesse, kuhu meid automaatselt ei kutsuta, ning tegema seda nii, et meie seisukohtadel oleks tegelik kaal.

See nõuab poliitilist juhtimist, veenvust ja julgust. Peaminister peab suutma rahvusvahelist arvamust kujundada, mitte üksnes kohtumistel osaleda. Kui suurriigid hakkavad Euroopa tuleviku üle väikeses ringis aru pidama, siis kas Eesti peaminister suudab Washingtoni, Pariisi või Berliini selliste küsimuste puhul mõjutada?

Kaja Kallase ajal oli Eesti mõju suurem kui meie rahvaarv või majandus eeldaks. Kallas ehitas isiklikke suhteid Euroopa liidritega, helistas neile otse ja osales aktiivselt aruteludes, milles kujundati Euroopa Ukraina-poliitikat. Ta ei piirdunud Eesti seisukohtade esitamisega, vaid püüdis mõjutada ka teiste riikide otsuseid.

Kristen Michali peaministriajal ajal on see ambitsioon kadunud. Michali puhul on raske nimetada mõnd olulist Euroopa julgeolekupoliitilist arutelu, kus ta oleks suutnud veenvalt eestvedaja rolli võtta. Michali valitsus on end vabatahtlikult asetanud väljapoole Euroopa välispoliitika kujundajate ringi.

On avalik saladus, et Michal piirdub Euroopa Liidu Ülemkogul Eesti ametlike jutupunktide ettelugemisega, selle asemel et püüda aktiivselt kujundada teiste riikide seisukohti. Kui Kaja Kallas vahetas sõnumeid Emmanuel Macroniga, siis Michali puhul ei ole samasugust aktiivset isiklikku võrgustikku ega mõju rahvusvahelisel areenil näha. Ometi on just sellist suutlikkust Eestil praegu hädasti vaja. Me ei vaja peaministrit, kes otsuseid kommenteerib, vaid liidrit, kes otsuseid kujundab.

Sõnadele annab kaalu eelkõige eeskuju. Eesti oli Ukraina sõjalise abistamise eestkõneleja, kellel oli moraalne õigus teistelt rohkem nõuda, sest tegime ise. Nüüd on meie abi korraldamist varjutanud segadused, skandaalid ja küsimused läbipaistvuse kohta. See ei ole viis, kuidas rahvusvahelist usaldust ja mõjuvõimu kasvatada. Pigem tuleb senise eeskuju asemel teiste ees piinlikkust tunda.

Eesti tulevikku ei kindlusta eestikeelsed kommentaarid sotsiaalmeedias ega jõulised avaldused kodusele publikule. Selleks on vaja teadmisi, suhteid, läbimõeldud ettepanekuid ja julgust öelda välja ka ebamugavaid tõdesid, aga ennekõike oskust veenda teisi ning valmisolekut oma sõnu tegudega kinnitada.

Keskerakonnal ja Isamaal puudub plaan, kuidas Eesti mõju maailmas kasvatada. Mihhail Kõlvart on öelnud, et Ukraina tuleviku otsustab Ameerika ja Euroopal pole selle üle mõju. Sellise apaatsusega ei saa Eesti leppida. Isamaa ja Urmas Reinsalu pakuvad jõulisi loosungeid, kuid ainult sellest Eesti eest seismiseks ei piisa.

Eesti ei saa jääda ootama, et keegi suurtest meid otsustamise juurde kutsub. Väikesed ja keskmised Euroopa riigid peavad ise rohkem kokku hoidma, looma uusi liite ja leidma ühiseid huvisid, mille nimel koos tegutseda. See kehtib nii julgeoleku kui ka majanduse kohta. Mida rohkem suudame oma huve teiste riikidega ühendada, seda suurem on meie võimalus ennast kuuldavaks teha.

Selleks peavad Eestit esindama inimesed, kellel on selleks vajalik ettevalmistus, teadmised, oskused ja rahvusvaheline võrgustik, aga ka tahe ja julgus kujundada Euroopa tulevikku. Inimesed, kes tunnevad otsustajaid ja otsustusprotsesse ning kes ei lähe kohtumisele jutupunkte ette lugema, vaid arutelu kujundama.

Eesti tulevik sõltub sellest, kas oleme oluliste otsuste juures või kuuleme neist tagantjärele. Kaalul ei ole Eesti rahvusvaheline prestiiž, vaid meie julgeolek, heaolu ja vabadus. Me ei saa endale lubada, et meie tuleviku üle otsustatakse ilma meieta. Eesti peab olema otsustajate lauas.