"See, et venelased lihtsalt tulid ja parkisid oma satelliidi sinna mõnekümne meetri kaugusele, on pretsedenditu. Ja see on ka üliohtlik," ütles Kadastik kolmapäeval "Vikerhommikus".

Ta selgitas, et kuna satelliitide liikumiskiirus on väga suur, võib nii väikese distantsi korral väga kergesti toimuda nende vahel kokkupõrge: "Nii lähedal olles, kui sa teed väikest korrektsioonimanöövrit, siis alla 0,1 sekundi tõukurite ajaline erinevus võib olla piisav, et orbiit muutuks paarkümmend meetrit. Ja see tähendab seda, et tekibki kokkupõrge. Nii et see on igal juhul ülimalt riskantne tegevus ja see oli igal juhul provokatsioon."

Kadastiku sõnul oli rünnaku alla sattunud Soome kosmosefirma Iceeye ehitatud radarsatelliit mõeldud maa jälgimiseks ning kuna see kasutab radarspektrit, siis on selle eelis, et ta suudab mõõta ja jälgida maa peal toimuvat nii pimedas kui ka läbi pilvede, andes peaaegu et iga ilmaga ülevaate sellest, mis maa peal toimub.

"Kuna ta resolutsioon on päris hea, 20 sentimeetri kandis, siis see tähendab seda, et ta on võimeline sõidukeid ja erinevaid objekte päris hästi ära tuvastama. Ja eks peamine huviobjekt venelastele ongi selles, et Iceeye on üks nendest, mille andmeid antakse regulaarselt Ukrainale piirialadel toimuva kohta. Ehk siis see on võimeline mitu korda tunnis seda piirkonda üles pildistama ja näitama, kus mingisugused objektid liiguvad," kirjeldas ta.

Venemaa saatis aga Kadastiku sõnul Iceeye lähedale oma satelliidi Kosmos 2612, mis mõnede allikate andmeil iga kord, kui Soome radarsatelliit püüdis sellest eemalduda, uuesti Soome satelliidi lähistele end manööverdas.

"Nii et selles mõttes see ei olnud kuidagiviisi juhuslik tegevus. Sest juhuslikke lähikohtumisi toimub ka kogu aeg, eriti nüüd, kui neid satelliite seal nii palju on. Aga selline tahtlik orbiitide korrigeerimine, et järjest lähemale jõuda ja siis sinna juurde peaaegu null-erinevusega kiirusega parkida. Noh, mis selle tegevuse täpne mõte oli?" rääkis Kadastik.

Tema hinnangul võiks üks motiiv olla spionaaž, aga selle tõenäosus oleks väike, kuna see on üsna hästi teada, kuidas radarsatelliidid töötavad.

"Pigem oli see selleks, et metalne objekt radari läheduses häirib tööd ehk siis teatud sagedusalades ei ole võimalik tööd teha, see hajutab [radarisignaali] nii tugevalt ära, müra on nii suur. /---/ Võib-olla viibiski see seal Iceeye juures mingil perioodil selleks, et varjata näiteksteatud Vene üksuste liikumist," arutles Kadastik.

"Ja teine variant ongi lihtsalt selline muskli näitamine, klassikaline venelaste malaka printsiip. Et ma tulen malakaga sulle kukla juurde ja vaatan, kas sa reageerid!? Mina loeks, et see on igal juhul hübriidrünnak, küsimus on lihtsalt selles, et kuhu tasemele me selle klassifitseerime," tõdes ta.

Seega oli Kadastiku hinnangul tegemist Venemaa järjekordse eskalatsiooniga, aga seekord uues domeenis ning selline tegevus nõuaks NATO-lt vastust. Seda enam, et ehkki Soome ettevõtte loodud satelliit, on Iceeye USA alamettevõtte poolt litsenseeritud ja välja lastud.

"Kosmosedomeenis nii tugev eskalatsioon on, ma ütleks, on siiski väga kõrge eskalatsioon, just nimelt selle võimaliku mõjukuse pärast. Mina loodaks küll, et NATO-lt siin mingisugune reaktsioon järgneb. Sest venelased teevad seda, mida nad tavapäraselt teevad – nad üritavad provotseerida ilma, et oleks tohutuid kaasnevaid mõjusid," rääkis ta. "Sest klassikaline NATO handbook (vastutegevusi kirjeldav käsiraamat - toim.) sisaldab ikkagi mõjude baasil vastuseid. Ja kui mõjusid nagu ei olnud, siis on küsitav, mis see vastus on," tõdes ta.

Kadastik selgitas, et kosmoses toimuv on suhteliselt hästi reguleeritud 1967. aastast pärit nn välikosmose lepinguga (Outer Space Treaty), sest kosmoses toimuv mõjutab kõiki osapooli, seal ei ole piire, kuna kõik satelliidid üldjuhul, mis ei ole geostatsionaarsed, liiguvad üle kogu maa ning seetõttu tuleb seal reegleid jälgida, et koos hakkama saada.

"Klassikaliselt loetakse igasugune lähenemine mõne kilomeetri kaugusele asjaks , mis peab olema tugevalt koordineeritud kõigi osapooltega, et vältida kokkupõrget. Sest kokkupõrge kosmoses ei ole selline kokkupõrge nagu kahe auto vahel. Kosmosekokkupõrge on päris dramaatiliste tagajärgedega ja seetõttu seda [liiklust] väga tugevalt koordineeritakse – korrektiivseid liigutusi tehakse juba kümneid või sadu kilomeetreid enne," rääkis ta.

"Sest kõige hullem ongi kokkupõrke efekt, Kessleri sündroom, mis sealt võib vabaneda," ütles Kadastik.

Ta meenutas Hollywoodi filmi Gravitatsioon (Gravity, 2013), kus on hästi näidatud, mida tähendab kosmoses suur hulk kiiresti liikuvaid objekte: "See on see, mis võib juhtuda, kui kaks kosmoselaeva omavahel kokku põrkavad: kahest objektist saab järsku paar tuhat objekti. Nad hajuvad orbiidi peale laiali, nende orbitaalkiirused on 27 000 kilomeetrit tunnis ja kui sa tuled natukenegi ristuva suuna all, siis see on ikkagi korralik kuulipildujatuli, mis sust läbi käib."