Mittetulundusühendus Freedom House on pikalt jälginud demokraatia, vabaduste ja inimõiguste olukorda maailmas. Vabade riikide nimistus kuulub Soome saja punktiga sajast vabade riikide etteotsa. Samasse seltskonda kuulub 96 punktiga ka Eesti.

Üldreegli järgi on vabad riigid, kus valitseb demokraatia, aga demokraatiaga on lood kehvapoolsed. Tegemist on ilmse taandarenguga ja demokraatia tervis olla praegu samasugune, nagu see oli aastal 1978. Üha tugevamat konkurentsi pakub oma leviala laiendav autokraatia.

Maailma riikidest loetakse praegu 92 autokraatiateks, kus elab 74 protsenti globaalsest elanikkonnast ehk umbes kuus miljardit inimest. Demokraatia sildi taha mahub 87 riiki ja 29 neist on liberaalsed demokraatiad. Ülejäänud 58 on valimisdemokraatiad, ehk toimuvad küll valimised, kuid need on pahatihti kontrollitud.

Liberaalsetes demokraatiates elab seitse protsenti ja valimisdemokraatiates 17 protsenti maailma elanikkonnast. Seega kuuluvad nii Soome kui ka Eesti globaalses plaanis vähemuse hulka.

Põhjuseid demokraatia taandumisele on toodud mitmeid, kuid üks on kindlasti Hiina kui autokraatia arengu edukus. Paljud riigid, eriti globaalses lõunas, näevad seda järgimist vääriva eeskujuna. Demokraatiatest omakorda tasub ära märkida USA kui kõige kiiremini Donald Trumpi võimu ajal demokraatiat murendanud maa.

On kuidas on, kuid demokraatia tervise pärast tasub muret tunda ja selle eest jõudumööda hoolitseda. Demokraatia on ilmselt üks neid nähtusi, mille puudumist tunneb kõige teravamalt siis, kui seda enam ei ole.

Seekordse jutu aluseks on Soome välispoliitika instituudi koostatud ülevaade demokraatia tervisest Soomes ja kasutan ka raporti ilmumise järel selle üle toimunud arutelu. Jutt on soome keeles, kuid ingliskeelne sissejuhatus annab mitmed pidepunktid.

Põhjanaabrite neli ülikooli ja välispoliitika instituut uurisid liberaalse demokraatia kerksust riigis. Meenutame, et liberaalne demokraatia on poliitiline kord, milles on esindusdemokraatia ja vabad ausad valimised, mis liituvad kodaniku- ja inimõiguste kaitse, sõltumatu kohtusüsteemi ja põhiseaduslike piirangutega nii valitsuse kui ka valimiste tulemusel kujunenud enamuse võimukasutusele. Enamusel on nimelt võim valitseda, aga see võim ei ole piiramatu. Õigusriiki, kodanike vabadusi ja demokraatliku protsessi jätkuvust tuleb kaitsta ka enamuse võimu eest.

Uuringus esitati kolmele kodanikerühmale kümme väidet, mida paluti kas toetada või mitte viie tugevusastmega skaalal. Need kolm sihtrühma olid lihtkodanikud, poliitikud ja ametnikud.

Lühidalt kokku võttes luges keskmiste vastuste alusel demokraatiat toimivaks 53 protsenti lihtkodanikest, 62 protsenti poliitikutest ja 72 protsenti ametnikest. Suurema osa väidete puhul olidki kõige kriitilisemad lihtkodanikud ja kõige positiivsemad ametnikud. Tegemist olla esimese korraga Soomes, mil demokraatia tervist hinnati eri osaalade kaupa. Demokraatiaga rahulolu on hinnatud ka varem, kuid reeglina piirduti siis lihtküsimusega, et kas olete rahul demokraatia toimimisega Soomes. Ja üldiselt on rahulolu tase olnud suhteliselt stabiilselt kõrge, umbes 70 protsenti.

Nüüdses küsimuses ulatus vastuste keskmisena sellele tasemele vaid ametnike arvamus. Ehk, nagu ka arutelus märgiti, on tegemist ilmse taandarenguga ja seda just lihtkodanike seas.

Kuna sarnane uuring oleks huvitav ka Eesti puhul, tasub meelde jätta soomlaste töö puhul esitatud kriitika. Kõigepealt arvati, et oleks tasunud küsida ka üldiselt, kas loete demokraatiat vajalikuks või mitte. Nimelt olla täheldatud, et eriti noorte meeste seas leidub üha enam neid, kelle arvates võib demokraatia põhimõtted ka kõrvale jätta, kui sellest eesmärgi saavutamiseks kasu on.

Märgiti ära ka ajakirjanduse ja ajakirjanike puudumine nii küsitletavates rühmades kui ka teemades. Kasulik oleks olnud ka pärida küsitletavate erakondlikku eelistust ja seda, kas inimene üldse valimistel käib.

Ajakirjanduse ja ka õigussüsteemi olukord on üldse terav teema, eriti arvestades Ungari ja Poola kogemusi. Kui meedia ja kohtusüsteem võimu poolt sunniviisil oma kontrolli alla võetakse, on seda hiljem õigusriigi põhimõtteid järgides väga raske tagasi pöörata, nagu mainitud riikide näide ka kinnitab.

Eraldi teema on nii Soomes kui ka Eestis see, kuivõrd ametnikel ja poliitikutel on kujunenud oludes võimalus ja vabadus oma arvamust avaldada. Niisiis on oht, et ametkondades või ka poliitilistes ringkondades on vaid ühe inimese või kitsa ringi arvamus ja vale arvamus, jutt on seega sõnavabaduse järgimisest ka ametnikkonna ja poliitikute puhul.

Kui poliitiku puhul on võimalus lihtsalt erakonnast lahkuda, siis karjääriredelil ülespoole pürgival ametnikul võib tekkida valmisolek vaikida, selle asemel et midagi kriitilist või nii-öelda õigest arvamusest erinevat välja öelda.

Taas uuringu juurde tulles on näha, et kõige suurem üksmeel, õigemini vastuseis ilmnes väitele, et suured valimiseelsed rahaannetused ei juhi poliitilisi otsuseid. Kõik kolm rühma olid üksmeelselt kriitilised, nad ei uskunud seda. Kriitilisema poole peale jäid ka vastused väitele, et valimised võitnud poliitikud püüavad leida kompromisse muude erakondadega.

Positiivselt olid kõigi arvamused väga sarnased hinnangus valimiste vabadusele ja häältelugemisele ilma valskuseta. Üldiselt toetati tugevalt ka väidet, et kõigil kodanikel on Soomes samad poliitilised ja juriidilised õigused. Kõige suuremat erinevust põhjustas väide, et ametnikud ei kasuta oma positsiooni isikliku kasu saamiseks. Selgelt kõige kriitilisemad olid lihtkodanikud ja nõustusid mõistetavalt ametnikud, poliitikud jäid nende kahe vahe peale.

Vanuse, soo ja hariduse mõjust nii palju, et mehed on demokraatia toimivuse osas positiivsemad kui naised. Haritud inimesed olid positiivsemad kui vähem haritud. Vanus vastuseid praktiliselt ei mõjutanud.

Inimeste arusaam poliitilise süsteemi toimivusest on demokraatia stabiilsuse seisukohalt tähtis ja seetõttu oleks tore, kui ka meil midagi sellist tehtaks lisaks Põhimõtte Koja demokraatia tugevdamise raportile.