Vanity Fair avaldas katkendi ajakirjanik Matthew Cole peagi ilmuvast raamatust "Princes and Thieves: Jared Kushner and Mohamed bin Zayed's Secret Plot to Remake the Middle East" (e.k. Printsid ja vargad: Jared Kushneri ja Mohamed bin Zayedi salaplaan Lähis-Ida ümberkujundamiseks), milles autor esitab väiteid Trumpi väimehe võimalike ebaseaduslike tehingute kohta välisriikide autoritaarsete juhtidega. Artikli keskmes on ligikaudu kahe miljardi dollari liikumine pangakontodel ning küsimus, kas Pärsia lahe riigid püüdsid raha abil mõjutada USA välispoliitikat.

Loo algus ulatub 2017. aastasse, kui Hollandi kaitseluure- ja julgeolekuteenistus MIVD sai ligipääsu Vene sõjaväeluure GRU häkkerite andmetele. Nende hulgas olid ligipääs Kushneri iPhone'ile. Hollandi luurajad suutsid telefoni kasutamist jälgida ja nägid, kuidas Kushner logis sisse Dubais asuva pangaga seotud kontole. Sellele oli Aserbaidžaani panga kaudu laekunud sadu miljoneid dollareid.

Artikli kohaselt põimusid Kushneri, AÜE valitseja Mohamed bin Zayedi (MBZ) ja Saudi Araabia kroonprintsi Mohammed bin Salmani (MBS) huvid Trumpi esimese ametiaja (2017-21) alguses. MBS soovis kindlustada oma positsiooni kroonprintsina, MBZ tahtis nurjata president Barack Obama administratsiooni sõlmitud Iraani tuumaleppe ning Kushner püüdis saavutada Iisraelile vastuvõetavat kokkulepet palestiinlastega.

Samal ajal seisis Kushnerite perefirma silmitsi Manhattanil asuva 666 Fifth Avenue büroohoone miljardi dollari suuruse laenu tagasimaksmisega.

Artikli järgi arutasid MBZ ja MBS algul Kushneriga üle kümne miljardi dollari suuruse fondi loomist, millega toetada Trumpi administratsiooni välispoliitilisi eesmärke ja muu hulgas rahastada Trumpi lubatud piirimüüri Mehhiko piiril. Plaan ei teostunud kavandatud kujul. Selle asemel liikus vähemalt kahe miljardi dollari ulatuses raha vähemalt kahele Kushneriga seotud pangakontole.

Esimene konto, mida autor nimetab Alpha kontoks, asus AÜE suurimas pangas First Abu Dhabi Bank. Selle kaudu liikus alates 2017. aastast ligikaudu 750 miljonit dollarit. Konto kuulus formaalselt AÜE valitsuse rahastatud heategevusorganisatsioonile Watani Al Emarat Foundation, kuid Kushneril oli sellele juurdepääs. Artikli allikate väitel kasutati organisatsiooni heategevuslikku staatust Lähis-Idas ja Aafrikas korraldatud salajaste sõjaliste ja luureoperatsioonide, sealhulgas relvahangete, rahastamise varjamiseks.

Watani fondi juhtis Dherar Belhoul Al Falasi, kes oli MBZ lähedane sõber. First Dubai Banki juhib aga Tahnoon bin Zayed Al Nahyan, MBZ vend. Lisaks mäkis Cole oma artiklis, et Tahnoon juhib ka fondi nimega Lunate, mis on üks suurimaid osanikke Kushneri vastuolulises erakapitalifirmas Affinity Partners.

Raha saadeti sellele kontole ühe Aserbaidžaani panga kaudu. Sealsed pangad vahetavad väljakujunenud, kuid avalikkusele vähe tuntud tava kohaselt Saudi Araabia riaale või emiraatide dirhameid samaväärseks summaks USA dollarites, küsides selle eest kuue kuni seitsme protsendi suurust teenustasu. Raha liikumine Aserbaidžaani pankade kaudu muudab selle päritolu raskemini jälgitavaks.

Teise, Beta kontona nimetatud skeemi raames liikus 2018. aasta kevadeks artikli andmetel AÜE-st Aserbaidžaani kaudu Iisraeli ligikaudu miljard dollarit. Raha paigutati Iisraeli keskpanka, kuigi autorile teadaolevalt ei halda keskpank eraisikute kontosid. Väidetavalt olevat seda soovitanud Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahu.

Erinevalt poliitilisest salajasest rahafondist viitas Kushneri tegevus sellel kontol, et raha oli mõeldud tema isiklikuks kasutamiseks. Rahale juurdepääsu saamine oli keeruline, mistõttu edastas Kushner taotlused raha vabastamiseks Netanyahule toonase USA suursaadiku David M. Friedmani kaudu. Seejärel liigutas ta raha Küprosel asuva konto kaudu. Endine diplomaat eitas igasugust seotust skeemiga ja väitis, et selliseid kontosid pole olemas ega ole ka kunagi olnud. Kushneri võimalikku rolli ja raha tegelikku kasutamist pole artiklis siiski lõplikult tõendatud.

Lisaks kandis AÜE salaja raha veel ühele Iisraeli keskpanga kontole, mis oli seotud Iisraeli ja AÜE salajase kaitsekoostööga. Seda kavatseti kasutada n-ö mustadeks päevadeks mõeldud kaitsefondina juhuks, kui Iraan peaks ründama. Kushner aitas väidetavalt pidada läbirääkimisi kokkuleppe üle, mille kohaselt Iisrael aitaks AÜE-d Iraani ulatusliku sõjalise rünnaku korral.

Cole tõstatas oma artiklis küsimuse võimalike huvide konfliktide ja seaduserikkumiste kohta. Kushner oli sel ajal USA valitsuse ametnik, kellel oli kohustus avaldada oma finantshuvid ja kontod, millele tal oli juurdepääs. Kushner aga ei teatanud USA maksuametile oma juurdepääsust nendele kontodele, mis võis tähendada föderaalseaduse rikkumist.

Kushner jättis väidetavalt ka deklareerimata, et tegutses välisriigi valitsuse esindajana, kuigi välisriikide juhid olid talle kokkuvõttes andnud ligikaudu kaks miljardit dollarit. Kui ta pakkus raha eest midagi vastu – isegi üksnes vestlusi oma äiaga (president Trumpiga - toim.) –, võis ta olla rikkunud USA altkäemaksuvastaseid seadusi ja välisriikide esindajate tegevust reguleerivaid õigusnorme.

Neli Trumpi administratsiooni kõrget ametnikku – sealhulgas kaks riikliku julgeoleku nõunikku, Valge Maja personaliülem ja Luure Keskagentuuri (CIA) endine direktor – ütlesid Cole'ile, et nad ei teadnud, et president oleks andnud Kushnerile loa kasutada välisriigi valitsusele kuuluvat pangakontot.

Kushneri esindajad lükkasid süüdistused tagasi. Tema advokaat kinnitas, et Kushner ei rikkunud Valges Majas töötades seadusi ning et tema suhtlus välisriikide juhtidega oli kooskõlastatud presidendiga ja teenis USA huve. Advokaat eitas ka Kushneri seost väidetavate pangakontode ja Watani fondiga.

Väidetavalt ei ole Vanity Fairis toodud juhtum kaugeltki esimene kord, kui Kushnerit on süüdistatud Trumpi teenistuses oma isiklike huvide eelistamises. Ta kasutas Venemaaga peetud rahuläbirääkimisi selleks, et kavandada oma äripartneritele kasulikku, miljarditesse dollaritesse ulatuvat tehingut; investeeris ettevõttesse, mis sai Iisraeli jätkuvast sõjalisest kampaaniast Gazas märkimisväärset kasu; ning kasutas erisaadiku ametit võimalusena püüda kaasata rahastajaid Lähis-Ida välisriikide valitsuste ja üksikisikute seast, kommenteeris Cole'i artiklit vahendanud USA väljaanne The New Republic.