Alustame esitatud põhiväitest, mille järgi „NATOs ei ole praegu riike, USA kaasa arvatud, mis oleksid nõus andma Balti riikidele veksli lubadusega nende eest Venemaaga sõtta minna“. Lugedes öeldut tähelepanelikult tuleb nõustuda seal öelduga, sest Eesti kaitsmine ja säilimine on eelkõige meie enda mure. Eestit ei hakkaks keegi tema enda asemel kaitsma, kuid keegi pole ju kunagi arvanudki, et niisuguseid blankoveksleid on võimalik anda.

Just sellega oleme süstemaatiliselt tegelnud – enda globaalkaitselise määratlemisega Läände ning teiseks iseseisva kaitsevõimekuse loomise ja lisamisega. Esimene tähendab riigi ülesehitamist läänemaisel viisil, mille hulka kuulub ka võitlus korruptsiooniga, inimõiguste ja õigusriikluse tagamine, samuti valitsejate hoidmine „maa peal“.

Paljuräägitud kaks protsenti riigikaitseks näitab aga Eesti riigi tõsist kaitsetahet, nagu ka osalemine välismissioonidel, kus me tegelikult kaitseme iseennast. See pole olnud sekkumine võõrastesse sõdadesse, vaid liitlastega ühine korra loomine kaoses, mis ohustab kogu maailma.

NATO lepingu interpreteerimine viisil, nagu seda teeb autor, on lisaks tingimuslikule arutlusele tuleviku üle stiilis „mis oleks, kui...“ tõeline error fundamentalis. Seejuures olles väga kaldu mittelääneliku arusaama poole riikidevahelistest lepingutest.

Viidates kaitsetegevuse alustamisotsuse võimalikule tehnilisele vormistamisprotsessile, kahtleb autor lausa Uskumatu Toomana NATO lepingu kehtimises. Rooma õigusest pärit pacta sunt servanda kinnitab üheselt, et lepingud kuuluvad täitmisele. Sellele vastanduv klientelistlik arusaam ei pea midagi lepingupartnerite võrdsusest ja seega kohustusest sõlmitud lepinguid täita. Sellises maailmas kehtib reegel, mille järgi tugevad võtavad, mida saavad ja nõrgad annavad, mida peavad. Just sedasi kirjeldab autor Eesti ründamisel tekkivat hüpoteetilist olukorda, mil meie senised liitlased meid üksi jätavad.

Nii kumabki kogu arutelust läbi lihtlabane reaalpoliitiline maailmapilt, mille juurde ka praegune Venemaa maksku mis maksab tagasi tulla tahaks. Selle järgi arutatakse kusagil kabinetivaikuses Lääne pealinnades Eesti ja teiste Balti riikide saatust, vahepeal helistatakse Putinile Moskvasse ja siis tuleb otsus. Meil jääb üle vaid sellega nõustuda ka siis, kui see tähendab meie iseseisvuse kadu.

Selline mõttekäik on üdini vale ja selle esitaja poleks justkui üldse midagi kuulnud väärtustest, mis seovad inimesi ja nende ühendusi. Läänemaailma kogu teise maailmasõja järgne areng räägib just sellest ja väärtuspõhisus on suutnud tagada siiani nn kestva rahu. Mitte küll kogu maailmas, kuid igal juhul selles regioonis, kuhu me pärast iseseisvumise taastamist ka poliitiliselt kuulume.

Eesti üks kõige suurematest ohtudest on seetõttu riigi tasemel selge orientatsiooni kaotus, uppumine kõikehävitava nn poliitilise korrektsuse ja relativismi sisse. See tähendab mõnikord udujutu ajamist Eesti oma tee otsimisest suurte mängurite vahel kui ainukesest võimalusest ellujäämiseks. See oleks midagi soometumise taolist, kus ideaaliks on olla n-ö hästitoidetud kirp karu karvades. Euroopa tasandil tähendab see Ameerika ja Euroopa lootusetult lahknevat arusaama maailma toimimisest, pidevat riiu kiskumist USA-ga ja juttu Ameerika imperialistlike huvide keskendumisest Aasiasse.

Hoopis adekvaatsem on alternatiivne arusaam, mille järgi väärtuste tasemel ei saa neid kahte lahutada, mistõttu lahkarvamused on sama närvesöövad kui perekonnatülid. Muu hulgas demonstreerib Põhja-Ameerika ja Euroopa väärtustepõhise ühtsuse kehtivust USA presidendi peatne külaskäik Eestisse.

Kokkuvõtteks võib öelda, et me saame teha ainult seda, mida oleme teinud viimasel enam kui kahekümnel aastal – näidata veenvalt oma kuulumist läänemaailma. Ja teiseks demonstreerida oma reaalset kaitsetahet ja võimekust NATO ja selle liikmesriikide liitlasena. Absoluutset garantiid reaalses maailmas keegi kellelegi anda ei saa. Kuid öeldes piltlikult, tuleb püüda ammendada võimalikkuse piir. Praegu nopime me juba tegelikult vilju sellelt puult, mida oleme suutnud ühiste jõupingutustega kasvatada.