Kolm sabotööri, kes läksid 15. augusti öösel süütama kaitsetööstusettevõtet Milrem Robotics, istusid kahtlustatavatena juba paar päeva hiljem Läti politsei arestimaja kambrites. Kuidas see kiire tabamine võimalikuks sai? Vastust kuulevad võib-olla Sisekaitseakadeemia kadetid jälitustegevuse kursusel, aga sedagi kümne või enama aasta pärast.

Uurimistoimingud käivad. Kas ja millise riigi või organisatsiooni huvi on Eesti-vastase sabotaaži taga, selgitame välja. Aga siinkohal läheb mõte vägisi Hando Runneli luuletuseni "Jälle":

"Jälle uluvad tuuled, jälle möirgavad marud.

Jälle tulevad idast põdrakarjad ja karud."

Eesti tugevus seisneb avatud ühiskonnas, demokraatlikus riigikorralduses ja õigusriikluses. Need tugevused võivad aga osutuda võimaluste aknaks neile, kellele meie selline olemine on pinnuks silmas.

Eesti geopoliitilise asukoha tõttu mõjutavad meie sisejulgeolekut (ja riigi julgeolekuseisundit tervikuna) enim just välised tegurid ja arengud, olgu need poliitilised, sotsiaalmajanduslikud või tehnoloogilised ning välised ohustajad, vaenulikud võõrriigid ja piiriülese tegevusulatusega mitteriiklikud ühendused.

Vaenulike võõrriikide hulgas on Euroopa julgeoleku peamine ohustaja Venemaa ja kaudselt ka teda toetavad režiimid. Teiste seas näeme vägivaldseid äärmus- ja terrorirühmitusi, samuti rahvusvahelisi kuritegelikke ühendusi ja võrgustikke. Iga ohustaja kasutab enda eesmärkide saavutamiseks varjatud mittesõjalisi meetodeid, püüdes ära kasutada avatud ühiskondade ja demokraatliku elukorralduse haavatavusi. Või siis julgeoleku- ja õiguskaitseasutuste piiratud võimalusi.

Riigi ja ühiskonna julgeolekut ohustab seejuures nii otsene vaenulik tegevus kui ka meie endi haavatavuste tõttu realiseeruv ebasoovitav mõju või väline sõltuvus.

Kui vaenulikul välisriigil on meie territooriumil võimalik riskivabalt koguda luureinfot, mõjutada meie ühiskonda või konkreetseid sihtrühmi ning valmistada ette positsioone, mida kasutada kriisi esilekutsumiseks või sõjalise operatsiooni toetamiseks, siis on loodud eeldused edasiseks eskalatsiooniks.

Maandamata strateegiliste haavatavuste korral võib kahjustav mõju julgeolekule avalduda ka hiilivalt, järguti.

Sõltuvalt konkreetsetest riskidest ja mõjuvaldkonnast, võivad tagajärjeks olla näiteks riigi sisemise suveräänsuse või meie rahvusriikluse kahjustamine, ühiskonna lõhestumine, radikaliseerumise ja vägivaldse äärmusluse levik, riigivastaste hoiakute võimendumine mõnes ühiskonnagrupis, majandusliku või energiasõltuvuse süvenemine riskiriikidest. Need kõik on ohud, mida sõjalise kaitse võime ei maanda ega tõrju.

Venemaa viib oma mittesõjalist vaenutegevust ellu juba enne, kui kriis on tajutav või agressioon nähtav, st ajal, mida meie mõistame rahuajana. Teiste riikide ja ühiskondade kahjustamine ning nõrgestamine mittesõjaliste ja hübriidsete meetoditega on osa Venemaa välispoliitilisest doktriinist, mille lahutamatud mängijad on tema agressiivsed eriteenistused.

Venemaa esmaeesmärk ei ole territooriumi vallutamine, vaid soov kujundada olukord, kus teise riigi otsustus- ja vastupanuvõime on juba enne kriisi nõrgenenud või riik on loovutanud olulise osa oma enesemääramisest. Sellise strateegia vastu ei piisa üksnes tugevast kaitseväest, vajalik on riigi võime riske maandada ning ohustavaid tegevusi varakult avastada ja tõkestada.

Kokkuvõtlikult eeldab riigi julgeoleku tagamine nii riskide strateegilist maandamist kui ka piisavaid operatiivsed võimekusi. Esimene neist on ühiskonna ja institutsioonide haavatavuste vähendamine. See eesmärk vajab järjekindlaid poliitikameetmeid, mis omavad laia ühiskondlikku, riigiülest mõju ja peavad maandama ka nn hiilivaid ohte meie julgeolekule ja suveräänsusele.

Haavatavuste vähendamise strateegia tähendab riskide hindamist, poliitikakujundamist ja ühiskonna kaasatust viisil, mis suurendab vastupidavust mistahes rünnetele, ühiskonda kahjustavale mõjule ja välistele sõltuvustele.

Vastupidavaid ühiskondi iseloomustab samade põhiväärtuste jagamine, riigisisene usaldus, kodanike vabatahtlik panustamine ning võime erinevate kriisidega toime tulla ja neist taastuda.

Näidetena Eesti haavatavuste vähendamise otsustest saab tuua ülemineku eestikeelsele haridusele, viisapiirangud ja kinnisvara soetamise kitsendused agressorriikide kodanikele või ka näiteks ajakohaste toimepidevus- ja turbenõuete kehtestamise riigi elutähtsatele teenustele või digitaalse teenuse osutajatele.

Paljud riigi haavatavuste vähendamise meetmed toetavad pikas perspektiivis otseselt sisejulgeolekut ja meie põhiseaduses sõnastatud sisemise rahu põhimõtet.

Teine julgeoleku hoidmise eeldus on võimekus vaenulik tegevus tuvastada ja tõkestada mistahes ajal, nii sõjalistes kui ka mittesõjalistes domeenides. Just siin algab sisejulgeoleku tagamise strateegiline roll, milleks on riigi püsimise ja toimimise kaitsmine.

Sisejulgeolekuasutuste ülesanne on kindlustada, et vaenulikud riigid, nende eriteenistused või äärmusrühmitused ei saaks Eestis tegutseda viisil, mis ohustab meie põhiseaduslikku korda või kogu ühiskonna turvalisust. Selle vastutuse peamised kandjad on kaitsepolitseiamet ning politsei- ja piirivalveamet (PPA).

Siseministeeriumi kantsler Tarmo Miilits kirjutas hiljuti vabadusest, mis kõlab sellele, kes kuuleb teda. Ta rõhutas täpselt, et juba siia jõudnud ohte ööpäevaringselt tõrjuv sisekaitse on Eesti turvalisuse ja julgeoleku viimane rindejoon enne seda, kui kaitsevägi peab harjutusväljadelt päriselt lahingusse minema.

Vastuluure, piirivalve ja migratsioonijärelevalve, vaenuliku mõjutustegevuse, terrorismi või sabotaaži ennetamine ja tõkestamine on riigi julgeoleku tagamise proaktiivsed tegevused. Nende eesmärk on tõhusalt reageerida juba toimepandud õigusrikkumistele, kuid mis veelgi olulisem, avastada ja tõrjuda Eesti julgeolekut ohustavat tegevust enne, kui sellest kujuneb laiem kriis. Nende võimete jätkuv olemasolu eeldab aga ajakohaseid õiguslikke volitusi, tehnoloogilisi võimalusi ja piisavad ressursse.

Need kaks peamist tegevussuunda, haavatavuste vähendamine ja valmidus erinevaid ründeid ära hoida või tõkestada, täiendavad teineteist ning loovad keskkonna, kus Eesti vastu tegutsemine muutub meie ohustajate jaoks keeruliseks, kulukaks ja vähetulemuslikuks.

Milrem Roboticsi saboteerimise juhtum ilmestab hästi, miks sisejulgeoleku hoidmiseks on vajalik füüsiline kohalolek ja reageerimine sündmuskohal, aga otse loomulikult ka suutlikkus koguda, töödelda ja õiguspäraselt kasutada julgeoleku seisukohalt vajalikku infot.

Tänapäevastes digiühiskondades sõltub paljude selliste kuritegude avastamine ja tõendamine järjest enam tehnoloogilistest võimetest ja digijälje kasutamisest. Kaitsepolitseiamet nimetas seda siseministrile esitatud esimeses sisejulgeoleku nõuandes tasakaaluks ohtude ennetamise ja andmete kättesaadavuse vahel.

"Julgeoleku- ja õiguskaitseasutustel peavad olema tõhusad tööriistad, et tänases digitaalses ühiskonnas kaitsta nii julgeolekut kui ka digitõendeid kasutades avastada ja tõendada toimepandud kuritegusid," kirjutas kapo oma nõuandes. Muidugi tähendab see andmetele juurdepääsu, aga ka seda, et andmete kasutamine ja järelevalve on proportsionaalselt paigas.

Ohtudele vastav ja tegutsemist võimaldav õigusruum on kriitiline osa sisejulgeoleku tagamise võimest. Kui riik suudab ohte õigel ajal märgata ja neile reageerida, on võimalik säilitada ühiskonna turvalisus ning samal ajal tagada inimeste vabadused ja demokraatliku süsteemi toimimine. Demokraatlik riik muutub tugevamaks siis, kui ta suudab ennetada ohte õiguspäraselt ja proportsionaalselt.

Uskuge või mitte, aga Eesti sisejulgeolekuasutuste võimete ajakohasena hoidmine ei ole siseministeeriumi, kapo või PPA ametkondlik huvi, nii nagu riigikaitse arendamine ei ole kaitseministeeriumi või kaitseväe ametkondlik huvi. See kõik on strateegiline investeering Eesti riigi püsimisse ja meie suveräänsusse.

Sarnaselt sõjalisele riigikaitsele vajab ka sisejulgeoleku võimearendus stabiilset ja prognoositavat rahastust, mis võimaldab kaasaja nõuetele ja ohupildile vastavaid arendusi, väga heade inimeste tööle kutsumist, personali pidevat koolitust, tulevikku vaatavaid tehnoloogiaid ja veel palju muud.

Sõjaline riigikaitse ja sisejulgeolek pole konkurendid, vaid on partnerid, mis täiendavad teineteist. Üks valmistab riiki ette sõjaliseks kriisiks, teine aitab teha kõik selleks, et vaenulik tegevus ei saaks riigisiseselt kriisiks kasvada. Tugev kaitsevägi ilma kindla sisejulgeolekuta jätab vastasele võimaluse tegutseda meie vastu seal, kus relvi ei kasutata. Samamoodi ei piisa üksnes sisejulgeoleku tugevdamisest ilma usutava sõjalise heidutuse ja kaitsevõimeta. Eesti vajab mõlemat.