See arvamus pidi esiti olema humoorikas ninanips tuure koguva valimiskampaania ning täiskasvanud meeste verbaalse rusikavõitluse pihta. See arvamus pidi pilkavalt küsima, kas talve lõpus valitav parlament saabki koosnema näitlejatest, aja- ja ilukirjanikest, tipp- ja täppsportlastest, erru läinud juhtidest ja ärimeestest. See arvamus pidi ironiseerima, (mitme)millised on ühe ühiskonnahuvilise kõige lihtsamad teed poliitikasse. Siis muutus see kõik hoobilt tähtsusetuks.

Esmaspäeva pärastlõuna tõi sekundiga ja massiivse lainena tagasi emotsioonid, mille tundmiseks klassi ees õpetajana seistes polnud tegelikult aega. Mu peast jooksid üksteise järel läbi mitmed tuttavate kirjeldatud juhtumid, eriti värvikalt aga ise kogetud olukorrad, mille puhul ma polnud toona ega ole praegugi sisimas kindel, kas lugesin välja paisatud sõnu õigesti või olid need vaid enesekehtestamisena mõeldud mustad naljad.

Agressiivne argipäev

Olin enne õpetajaametisse astumist kuulnud lugusid lastest, kes klassiruumis mööblit lennutavad. Seetõttu ei tundunudki erakordne, kui ühes tunnis tõusis püsti mu tööjuhiste ja -meetodite peale pahane poiss, kes haaras tooli ja tegi sellega ähvardava liigutuse, justkui tahaks istet minu suunas visata. Olin selleks hetkeks seisnud teismeliste ees vaid vaevalt mõne nädala.

Kui mõni aeg hiljem lugesin ühe noormehe julget arutelu vägivalla vaatamise nautimisest ja teise noormehe söakat mõtisklust minu söötmisest kaladele, kalkuleerisin pikalt, kas kirjutajad ootavad minult vaid mingisugust tugevat ja emotsionaalset reaktsiooni või tuleks nende sõnade taga tingimata midagi tõsist näha.

Oma teiseks õpetaja-aastaks olin harjunud, et mu õpilaste hulgas oli vähemalt kolm poissi, kes erinevate vihikute servadele tulirelvi joonistasid, ning kui paar noormeest poolnaljatleval toonil vihjasid, et peaksin õhtuti tänaval ettevaatlikum olema, andsin vaid kergelt kerkinud kulmul mõista, et öeldu polnud väga naljakas.

Agressiivsusest – või vihjetest sellele – oli saanud osa minu koolielu igapäevast.

Mulle näib, et tihti jäävad eelkirjeldatud olukorrad esiti õpetajate või õpilaste enda teada ning alles oluliselt hiljem jagatakse juhtumeid kui humoorikaid läbielamisi „aga tead, mis meil ükskord koolis juhtus?“. Mina hoidsin kogetu suuresti endale, sest mulle näis, et rääkimine kõlaks algaja õpetaja ülemäärase tundlikkusena. Õpilased olid aeg-ajalt täheldanud, et kuuldust-nähtust kõnelemine on võrdne kaebamisega või kardetakse öeldu pärast kelleltki noomida saada. Ka on (kooli)elutempo enamasti nii kiire, et üha uute tegevuste peale tulles lüüakse situatsioonidele käega ning loodetakse, et küll need lõpuks ise lahenevad.

Koolitulistamine näis siiski kauge ja võimatu ning mu tööd saatis usk, et kõik õpilased on tegelikult ilusad ja head. Ometi peatusin kriisiõppuste eel hädaolukorra lahendamise plaani lugedes koolitulistamise peatükil millegipärast alati pikemalt kui teistel osadel – tahtsin olla tingimata valmis olukorraks, mil koridorides kõlav hädasignaal vihjab, et klassiuksest väljumise asemel tuleks end koos õpilastega hoopis ruumi lukustada.

Salaja kogunenud vimm

Täna neelab kogu ühiskond meedia kaudu üha uusi infopiisakesi, püüdes leida vastust küsimustele „kes on süüdi?“ ja „miks?“. Lugedes noormehe selgitust, kuidas tema ning õpetaja vahel oli konflikt (õpetaja olnud poisi suhtes liiga range), saab igaühest omamoodi ekspert: oleme ju kõik koolis käinud, rangemate ja leebemate õpetajatega õppinud, kahtlaselt vaikse või hoopis häirivalt lärmaka klassikaaslasega ühes ruumis istunud või hoopis ise too klassikaaslane olnud.

Konflikt on küll ehmatav kolesõna, ent ebakõlad on loomulik osa (kooli)elu argipäevast. Iga õpilane on individuaalsete iseloomujoonte ja eelistustega, iga õpetaja on isiksus oma kiiksude ja kääksudega. Tahes-tahtmata need iseloomud ja väärtushinnangud aeg-ajalt põrkuvad, eriti kui vähemalt üks osapooltest on teismeeas. Neid konflikte kaotada pole võimalik, küll aga on võimalik õpetada noori mistahes lahkhelisid tõhusamalt lahendama.

Mängu tulevad lapse kogemus tülidest oma perekonnas, õpetaja ja klassikaaslaste oskus, aga ka aeg situatsioone märgata ning kogu koolipere omavaheliste suhete kvaliteet, kooli õhkkond.

Kuidas lahendatakse perekonnas väiksemad või suuremad hõõrumised? Kas need jäetakse tuha alla hõõguma või leitakse veel enne voodisse heitmist ühine aeg, et asjad läbi rääkida? Kas lahenduse leidmiseks lööb keegi rusika lauale ning ütleb, kuidas miski on, või jõutakse arutluse teel kõiki rahuldava kokkuleppeni? Kas laps saab oma vaatenurgast rääkida siis, kui kana pissib, või tohib ta ka muul ajal sõna võtta? Ja kuidas nendele vaadetele reageeritakse?

Veel enam – kas arusaamatuste lahendamisel tehakse poistele ja tüdrukutele erinevaid ettekirjutusi? Mallid „halad nagu eit“, „mehed ei nuta“ ning „poisid jäävad poisteks“ suruvad kasvavad noormehed kitsastesse raamidesse, kus murekurtmine ning oma emotsioonide ohutu väljanutmine on poisile kohatu, aga rusikatega rääkimine sootunnuste alusel välja vabandatav. Koolitulistajad on olnud pea eranditult meessoost.

Uurimine on osutanud, et Viljandi noormees polnud enda ja õpetaja vahelisest konfliktist kellelegi isegi rääkinud…

Hea lugeja, kuigi pime talv on ees ning tahtmine veel rohkem iseendasse tõmbuda on karusele põhjamaalasele iseloomulik, tehkem kokkulepe, et räägime edaspidi üksteisega poole rohkem. Saades küsimusele „Kuidas koolis läks?“ vastuseks „Hästi!“, küsigem lapselt (või õpetajana töötavalt pereliikmelt), mis tal möödunud päevast kõige eredamalt meeles on. Tundes soovi abikaasale sõneluse käigus mühatada „Kõik on korras!“, rääkigem siiski südamelt ära – ja kuulakem seejärel, mis ka kaaslasel meile öelda on. Hilisõhtul töölt koju kolleegi kohta vihast Facebooki-postitust kirjutama kiirustades kaalutlegem, ehk on targem avaliku salvamise asemel teise osapoolega silmast silma vestelda.

Asjata pole laulu sisse pandud hoiatust, et ükskord lahvatab vimm, mis kogunenud salaja. Pahatihti on vimm põhjustatud lihtsatest möödarääkimistest, argistest arusaamatutest, inimlikest eksimustest, mis oleks lahendatavad, kui kas või üks osalistest jutuotsa lahti teeks.

Tõstame ükskord ometi selle vaikides ärakannatamise oma rahvusspordialade hulgast välja ning räägime asjadest, mis meid painavad.