Digividinad, e-keskkonnad või uuendatud õpik ei ole peamised, mida koolis täna vaja läheb. Uusi vahendeid suudetakse vaevu mõtestatult kasutusele võtta, sest noort, teotahtelist õpetajaskonda, kes uuele õppesisule ka uue vormi annaks, ei tule peale. Õpetajaameti autoriteet kahaneb koolides nii, et seal ei taheta töötada, tugev ühiskondlik vastus sellele aga puudub.

Eestis valitseb kohene ja karjuv vajadus mitme steroidisüsti järele, millega haridusse Eeskujusid tuua. Nad peavad olema seksikad, juhtimisvõimelised, muutumisvajadusi tajuvad, eksperimenteerivad, improviseerivad, väsimatud. Vajadusel peavad nad lavale lendama ja kitarrid võimendi vastu puruks peksma, kuni inimesed nende kõrval harjumuse ja tüdimuse unest ärkama ning kaasa töötama hakkavad.

Nüüd kirjeldan ainult selliseid muutusi, mis teeksid õpetajakutse staari vääriliseks.

Koormus

Õpetaja töö ühik on endiselt "tund" ja neid tunde on ropult. Ühinen Mihkel Kanguri mõttega, et probleem ei ole ainult õpetaja absoluutses töötasus, vaid kontakttunni ja töötasu suhtes. Üle 22 kontakttunniga õpetaja ei suuda enamasti teha muud kui õpikut ümber jutustada. Inimene, kes jaksab olla klassile eeskuju, peab pühenduma ühele kontakttunnile vähemalt kahekordselt. See peab kajastuma rahas.

Kohe tekib probleem: kui kontakttunni hind tõuseb, aga kontakttundide hulk nädalas väheneb, ei ole meil piisavalt inimesi, kes "tunnid ära annaks". Aga ma tuletan meile meelde, et täna ei tulegi keegi õpetajaametit õppima ja me taastoodame lõksus istudes seda õpetajate puudust. Kas praegused kulutused õpetajaameti turundusele saavad eales mingit vilja kanda, kui selle ameti reaalsus on endiselt ebaatraktiivne, koormav ja nüristav?

Vähem tunde nädalas sama tasu eest tähendaks rohkem võimalusi iseennast selles ametis teostada, pakkudes praktilisi, aeganõudvaid, mõtestatud tegevusi. Nii antakse õpetajale võimalus teenida seda, mille järele ta eelkõige kooli tuli – õpilaste siirast tänu. See ahvatleb staari.

Ühiskondlik aktiivsus ja kõrvaltegevused

Olles ainult õpetaja, ei kaasa õpetaja piisavalt elulist sisendit mujalt ühiskonnast, ettevõtlusest, teadusest. Me ei võta ju ka täiskasvanutena eriti tõsiselt juhtimise koolitajat, kes ise juhtimiskogemust ei oma.

Mina jään alati tegutsema mõne MTÜ või erialaühenduse juures, suhtlema ülikooli töötajatega nende töö asjus, harrastama enda õppeainega seotud hobisid, kasvõi intervjueerima spetsialiste mõne portaali jaoks. See on baas, millelt ma üldse saan väita, et ma tean, mida ma õpetan – ma olen alati natuke "näpud sees" ka kooliväliselt. Õpetamine on selle tulemusel rohkem elus, kuna sisaldab minu enda värskeid ja isiklikke kogemusi.

Aga igasuguse lisaaktiivsuse premeerimine on olematu. Põhjendatult tekib tunne, et ma olen kõigi selliste kohustustega koolile koorem. Õpetaja võtab selle tööandja ja enese kiuste kanda, kuigi kokkupuude koolivälise maailmaga võiks olla just soovitud olukord. Staar peab tundma seda, et ta on originaal, mitte kaver.

Autoriteet ja sidusus

Koolis lahvatab pidevalt olukordi, kus tuleb kavandada vastukäiku puberteediealiste ülbusele ja vastupidi. Sellises olukorras tekib tervetes klassikomplektides niivõrd halb kliima, et õppimise tulemuslikkus kahaneb vahel kordades. Peab tekkima kultuur, milles õpilane vastutab õpetaja institutsiooni räige ründamise eest samamoodi nagu sõjaväes vastutatakse auastme institutsiooni ründamise eest. Mitte et karistus oleks sama, vaid piir peab olema sama range. Ainult nii saab üldse tekkida vastastikune austus.

Selleks peame me üksteist tundma õppima ja teadma, kes on selle sisseharjutatud klassiruumimaski taga. Koostööle ärgitavad välilaagri formaadis sündmused, mis kestavad katkematult päevi, panevad inimesed üksteise loomulikku isikupära märkama. Õppelaagrite käigus saab ka külalisesinejate kaudu "aineid" õpetada, ja palju praktilisemalt. Lõkkeõhtutel saadakse üksteist tundma. Korralduslikult on sellest palju tüli, sest süsteem ei ole disainitud selleks, et õpetaja õpilastega koostööürituse tarbeks päevadeks ära kaob. Kuid olen proovinud ega unusta kunagi.

Veel üks võimalus on paindlikum lähenemine õppekava täitmisele, et õpetaja saaks näiteks endale südamelähedase huviga seotud valikainet õpetada. Selle käigus täituks praktiliselt ka paljud ainekavas sätestatud õpitulemused ning seos eluga oleks tihedam. Õpetaja väljendab soovi korral pigem ennast, mitte õppekava koostajaid. See on staari kütus.

Jõuetus muutuste ees

Teie abiga, armsad koolitöötajad, saaksime genereerida veel kümme käiku, mis kutsuks haridusse staare. Mida me teeme kõigi nende ettepanekutega? Ütleme, et raha ja inimesi ei ole? Ma ei ole ise ka analüüsinud nende plaanide mahukust, kuid väidan, et muutus ei saa enam olla ainult mugav ja tagasihoidlik. 

Praegune kriis seisneb selles, et viiendik Eesti koolidest vajab koheselt matemaatika õpetajat, teda leidmata, ning mõned koolid jätavad tervele kooliastmetele mõne loodusaine päriselt ka õpetamata. Kirjutatakse ka sellest, et lapsevanemad peaks ammu tänavatel olema. Peaksidki.

Statistika üle on kisatud küll. Aga isegi kui mingi imeline lahendus on "vaid" viie aasta kaugusel, kannatame me ikkagi tänasesse seisu lastud haridussüsteemi tagajärgede all vähemalt paar kümnendit. Sellele, mis siit sünnib, ei ehita üles ühtegi suurt edulugu, mida erakonnad valimistel visioneerida üritavad. Nüüd on vajalik prioriteetide seadmine. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.