Tegelikult vaid nentisin ühes natuke teisele teemale keskendunud arutelus, et naisi on arvamusmeedias proportsionaalselt vähe näha, ent nii mõnigi (mees)toimetaja on sedastust tõlgendanud süüdistusena või värvinud selle lausa vandenõuteooriaks.

Õigupoolest – nagu kirjutab näiteks Postimehe arvamustoimetaja Marti Aavik või nagu on minevikus väljendanud ka ERRi arutelusaadete külaliskoosseisu eest vastutajad – on olukorras süüdi ikkagi naised ise, sest nad keelduvad oma arvamust avaldamast. Naised ei pidavat end kas piisavalt targaks, ei julgevat või saavat muul põhjusel sõna võtta; mehed aga lendavat peale kohe, kui vähegi võimalust pakutakse.

Nii ongi näiteks Eesti tõsimeedia arvamuskülgede sooline pilt selline, kus naiste osakaal on üsna stabiilselt umbes 20 protsenti, kõikudes sõltuvalt (trüki)väljaandest.

Naised avaldavad oma mõtteid siiski oluliselt sagedamini, kui need ümmarguselt viiendik kordadest, mis pealavadele ehk leheveergudele (või ka teleekraanidele) jõuavad. Nagu tõi välja Sigrid Solnik, on tasakaalutusega probleeme eelkõige traditsioonilisel meedial, samas kui alternatiivsetes kanalites, st erinevatel sotsiaalmeedia külgedel Facebookist Twitterini ja tavablogidest videokanaliteni on naissoost sõnavõtjate osakaal oluliselt suurem. Ka näiteks augustikuisel suurel mõttepeol Paides üles astunud panelistidest moodustasid arvamusfestivali veebilehel rippunud andmete järgi umbes 39 protsenti naised.

Ehk teisisõnu näib, et kui arvamusväli ja mõttevahetused on n-ö traditsioonilisest ajakirjandusest vabade tavakodanike käes, on teistsugune sooline pilt kui mitte igapäevane, siis ometi vägagi võimalik!

Julge hundi rin(na)d on kommentaare täis

Seega alust väita, et naised ei julge või ei soovi oma arvamust avaldada, tegelikult ei ole. Mingil põhjusel peljatakse või keeldutakse arvamusega esinemast aga just teatud meediumites. Võib-olla tuleks probleemiga maadlevatel (või seda eiravatel) toimetajatel endale esitada senisest natuke avaram küsimus: mis on portaalides, saadetes või ka senistes naisarvajate leidmise viisides valesti, et viimased aina ütlevad, et ei taha/saa/söanda pakutud ruumis sõna võtta, kui arvamusfestivalil leidis oma mõtete avalikuks väljendamiseks tahtmise ja võimaluse proportsionaalselt oluliselt rohkem naisi kui meediaveergudelt meile harilikult vastu vaatab?

Jah, arvesse tuleb hakata võtma laiemat pilti kui konkreetse arvamustoimetuse töö naisautorite otsimisel või nendele osalemisettepanekute tegemisel – alustades naiste stereotüüpilistest igapäevarollidest tulenevate võimalike takistustega (st valdavalt kodu- ja ühiskondlike kohustuste hulgaga) avalikuks arvamiseks vajaliku aja leidmisel ning lõpetades portaalide virtuaalselt ebaturvaliste keskkondadega, kus naisautorite artiklite kommentaariumites käib sageli pehmekoeline sooline või lausa seksuaalne ahistamine (mis aeg-ajalt ka autorite e-postkastidesse jõuab).

Selle kõrvale ja ümber mahub veel näiteks sotsiaalne sooline kasvatus, mis suunab naisi konflikte (st ka debatte) vältima ja/või tegema ainult suurepäraseid sooritusi, aga ka ajakirjanike endi poolt nendes samades portaalides liigsageli jõustatav objektifitseerimine, kus keskendutakse nii sõnas kui pildis naiste välimusele ja seksuaalsusele; kus õnnetusse sattunud isiku sugu millegipärast eraldi rõhutatakse juhul, kui tegu oli naisega ja eriti, kui ta oli autoroolis; kus meeste mõtteavalduste ja tegude regulaarse ja arvuka kajastamise vahel võib naisi valdavalt leida vaid illustratiivsetel (ja stereotüüpe kinnistavatel) fotodel – hingamispaus! – ja nii edasi.

Kirjuta nagu mees

On kerge öelda, et parasjagu päevakajalistel ehk valdavalt nn kõvadel teemadel pole sõna võtvaid naisi väga leida, kui teemad on soostereotüüpiliselt olulisteks ja ebaolulisteks lahterdatud ehk teisisõnu valdkonnad, kus naised on enamuses, saavad traditsiooniliselt vähem meediaruumi. Raskem on öelda, et naiste paremaks kaasamiseks plaanitakse edaspidi regulaarset tähelepanu suunata ka naisi rohkem puudutavatele valdkondadele ning tegeleda ka naisautorite süstemaatilise (!) leidmisega „meeste“ teemade kajastamiseks.

On kerge (naisautorile) öelda – seni, kuni trükiveergudel on eelistatud nimetatud „päevakajalised kõvateemad“ –, et kuigi lehes me sinu pakutud tükile ruumi ei leia, siis portaalis võime selle avaldada iga kell, kui paralleelselt tähendab see ka seda, et autor oma tüki eest tasu ei saa ning ta võib otsustada mõni teine kord oma tekste mujale pakkuda (kui üldse). Raskem on kogu kollektiiviga astuda strateegilisi, sealjuures eelarvelisi samme, et ka nn pehmoartiklid tasustatud saaksid või – nagu juba viidatud – sagedamini trükki jõuaksid.

On kerge öelda, et naine ei tulnud arvamussaate külaliseks või keeldus artikli kirjutamisest, kui toimetus pole enda jaoks läbi mõelnud, kas naiseksperdil võib sotsiaalsest soost tulenevalt olla teistsuguse paindlikkusega ajaraam kui meeseksperdil. Raskem on muuta arvamustoimetuse töötsüklit selliselt, et nende võimalike takistustega varakult arvestada ja selle asemel, et püüda naiseksperte toimetuse töörütmiga kohandada, hoopis ise naisarvajate elutsükliga paremini kohaneda.

On kerge vihjata: käitu ja kirjuta rohkem nagu mees ja meil ei ole sinu vastu mitte midagi! Raskem on ära tunda ja teadvustada süstemaatilisi probleeme – eriti enda sees – ning nende vastu võidelda.

Suured muutused mistahes (elu)valdkonnas võtavad loomulikult aega ning usun, et keegi ei ootagi arvamusmeedia kohest ja lausa joonlaua täpsusega järgi sätitud soolist tasakaalu. Suured muutused tähendavad sageli ka suuri ebamugavusi, muu hulgas vajadust teha veel rohkem kui lihtsalt „pisut rohkem“ ning vajadust ka ise muutuda – mõnikord päris palju.

Suured muutused nende suurte ebamugavuste kiuste aga suuresti õnnestuvad, kui mõtteviisist „(vist) nagu peaks, aga eriti ei viitsi“, saab mõtteviis „Teeme ära!“ ning ebamugavusi nähakse lõpptulemuse saavutamise vajaliku kaasnähuna.

Mistahes valdkonna soolist kihistumist ei ole võimalik vähendada, öeldes: „Meie uksed on kõigile valla, me ju isegi kutsume neid eraldi sisse, aga nad lihtsalt ei tule!“, kui keskkond tervikuna ei soodusta alaesindatud sugupoole osalemist.

Lahtisest uksest ei piisa, kui ukseni jõudmiseks tuleb joosta korralikul takistusribal ning uksest sisenemise järel ootab sind suure tõenäosusega ees (virtuaalne) trikoovoor artikli kommentaariumis, ole sa siis nii hea ekspert kui tahes. Muutuse saavutamiseks tuleb senisel mugavalt oma lahtisele uksele osutajal leida lahendused nii takistusriba kaotamiseks (või vähemalt selle kergemaks ületamiseks) kui ka trikoovooru kõrvaldamiseks.

Küsimus on, kas uksele osutajate mõtteviis on „vist nagu peaks, aga eriti ei viitsi“ või „Teeme ära!“

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.