Ja nii püüab suur osa inimestest end vaimse pinnase külge ankurdada, kes kuidas oskab. Paljud kasutavad selleks dogmasid, tõestuseta tõeks peetavaid, muutuvaid tingimusi arvestamata järgitavaid. Dogma on nagu maasse löödud vai, millest kinni hoides on uue teabe ja selle poolt muudetava tegelikkuse tuultes võimalik samasse kohta püsima jääda.

Küsimata, kas see koht, kus ollakse, on ikka parim võimalik. Ning kas see, kuhu vaiast lahti lastes sattuda võidakse, on ikka nii kole kui vaimusilmas tundub.

Kusjuures dogmad ei pea olema hiiglaslikud, religioossete mõõtmete või ideoloogilise kaaluga. On ka hulk argielu dogmasid, igaühel oma.

Kes on silmini veendunud, et vana aja ilukirja õpetamine 21. sajandi koolides on meie inimtaimede sisemise distsipliini jaoks hädavajalik ning ilma selleta läheb noorus lõplikult hukka. Kelle jaoks on mõeldamatu, et rulatamise või trikiratturluse võiks päriselt spordialade hulka liigitada. Kes tunnistab ainult täisteraleiba; kes peab ainult „Mu isamaa on minu armu“ tõeliseks Eesti hümniks; kelle jaoks on koer iga kell kassist targem, kelle jaoks vastupidi.

Ja nagu päris tuule käes, on ka vaimsetel maastikel nii, et mida tugevamini uue teabe tuuled puhuvad, seda kõvemini haaratakse dogmapostist kinni.

Paradoksaalselt on just tänapäev dogmade tõotatud aeg, olgugi, et 21. sajandil on saadaval enim faktilist, teaduslikult tõestatud informatsiooni kui kunagi varem. Põhjusi on mitu ning inimeste sisseehitatud sõltuvus tunnetest ja tähelepanust pole sugugi vähimate hulgas.

Teadus, poliitika, kultuur, filosoofia – kõik on juba küllastatud, Suureks Tegijaks on keeruline saada. Seega haarab ka nii mõnigi nende valdkondade professionaal tähelepanu saavutamiseks õlekõrrest ja hakkab lihtsalt silmatorkamise nimel vastuvoolu ujuma. Nii aga on dogmaatikutel lõpuks võimalik igale uuele teabele digitaalse Suure Paugu järgses maailmas kusagilt mingi vastuväide guugeldada.

Ja lõpuks pole tõde mitte absoluutne – ega isegi enam suhteline –, vaid absoluutselt suhteline ning see loob omakorda sellise vaimse tuulekeerise, et dogmapostile on veelgi enam nõudlust.

Suurt ei aita kaasa ka asjaolu, et evolutsiooniliselt on meie tundeelu veel paljuski küttide-korilaste tasandil ning seega on eelhäälestuseta analüüsi, loogiliste järelduste ja sünteesini jõudmine tihtipeale piinarikkalt aeglane protsess, sisaldades pigem juhuslikke õnnestumisi kui laialdast edasiminekut.

Sest oh kui lihtne on uskuda end teadvat ja kui raske on teada end uskuvat…

Mida siis teha? Kas anda alla ja möönda, et me olemegi mõistetud võib-olla veel üht apokalüpsist läbima, sest me ei oska endast võitu saada?

Aga kui prooviks mõelda sellele, et need tuule käes sinna-tänna paisatavad lumehelbed pole parim samastumisobjekt? Need on ajutud ja tahtetud kübemed, meie ju siiski pole.

Äkki võtaks õppust mõnest linnuliigist. Näiteks kotkastest. Nendest uhketest ja uljastest lindudest, kes teavad hästi, et püüd tormituules paigal püsida oleks arulage tegevus.

Seega nad ei püsi – aga samas ei lase nad ka tuulel ennast suvaliselt pillutada. Nad kasutavad õhuvooge ära, et nende najal kergemini ja kaugemale edasi lennata.

Mis siis, kui lubaks uue aasta puhul, et proovime sedasama – siis, kui mõni uue teabe iil mõne meie dogma kõigi nelja tuule poole tahab lennutada? •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.