Anonüümsete doonorite lapsi on Eestis sündinud vähemalt 500, kui mitte üle tuhande, sest täpset arvu ei tea keegi - ei terviseamet, ravimiamet, tervise arengu instituut ega kõigi kolme eest vastutav sotsiaalministeerium, kirjutab Eesti Päevaleht.

Samas püsib oht, et kui tulevikus peaksid elukaaslaseks osutuma inimesed, kelle üks bioloogiline vanem on anonüümne doonor, puudub neil sisuliselt igasugune võimalus kontrollida, ega nad juhuslikult poolõde ja poolvend pole.

Lehe väitel võib see olla üpris tõenäoline, sest ühe doonori lapsed on enam-vähem samas vanuses.

Mitmes Eestist rahvaarvult suuremas riigis, näiteks Soomes ja Ühendkuningriigis, on loodud vastavad registrid.

Eestist ainult veidi väiksema rahvaarvuga Islandil, kus on elanikke umbes 332 000, ei kasutatagi kunstlikuks viljastamiseks saareriigi enda doonorite sugurakke, vaid ostetakse sisse Taani spermapangast ning seda just põhjusel, et muidu oleks lähisugulastevahelise tahtmatu verepilastuse oht väikse rahvaarvu tõttu liiga suur.

Seetõttu pole Islandil spermapanka ega vastavat registrit, kuid isegi välismaalt sisse ostetud sperma puhul jälgitakse seal hoolega, et sama doonori spermat ei antaks üle kolmele naisele.

Eestis, kus on lubatud kasutada eestlastest sugurakudoonoreid, võib ligi 20 aastat kehtinud seaduse järgi ühelt doonorilt võetud sugurakke kasutada kuni kuue eri naisest sündiva lapse eostamiseks.

Kliinikuid, kus osutatakse kunstliku viljastamise teenust, on Eestis viis ning mitu neist võtab ka ise sugurakudoonoreid vastu. Kuigi iga kliinik peab oma tegemiste üle täpset arvet pidama, ei vaheta asutused omavahel neid andmeid.

Sotsiaalministeeriumi tervisesüsteemi arendamise osakonna nõunik Ingrid Ots-Vaik tõdes, et on analüüsinud võimalusi luua tervise infosüsteemi alla rakkude, kudede, elundite ja vere doonorluse infosüsteemi, kuid raha puuduse tõttu selle arendus peatati.

Ta lisas, et riikliku registri loomine on ka juriidiliselt väga keerukas ja selle potentsiaalsete kasutajate hulk üsna marginaalne.