Kui eestlased mõtlevad eesistumisest, tulevad neile ilmselt silme ette tumedates ülikondades naised ja mehed, kes sõidavad sireenide saatel arutama Brexitit, rändekriisi ja euroala majanduskasvu – abstraktseid teemasid, mis tunduvad olulised, kuid mitte kuigi käega katsutavad. Tegelikult käsitletakse eesistumisel ka tunduvalt maalähedasemaid teemasid, näiteks võetakse sel nädalal arutlusele muldade tulevik.

Iga päev hävineb Euroopas hinnanguliselt kolm ruutkilomeetrit mulda ning suurem osa maailma mullavarudest on rahuldavas, halvas või väga halvas seisus ning üldjuhul olukord üha halveneb, kirjutas maaeluministeeriumi põllumajanduskeskkonna büroo peaspetsialist Madli Karjatse Maablogis.

Aastaks 2050 on prognoositud maailma rahvaarv üheksa miljardit, kelle jaoks on vaja toota senisest 70 protsenti enam toitu, niisiis kasvab üha enam ka surve muldadele. "Kui te täna õhtul magama lähete, siis on päeva jooksul hävinenud maailmas kahe Tallinna pindala jagu muldasid," sõnas ministeeriumi põllumajandus- ja maaelupoliitika asekantsler Marko Gorban justkui möödaminnes kurjakuulutava tõsiasja.

Üldiselt Eesti teadlased ja põllumehed olukorda nii dramaatiliselt siiski ei vaata ja arvavad, et seesugused numbrid on pigem hea tähelepanu püüdmise nipp, andmata probleemi olemusest adekvaatset arusaama. Põllumajandajatele omase ratsionaalsusega tõdevad nad, et Eesti on muldade majandamise osas heas olukorras, kuid see ei tähenda, et poleks põhjust muretseda – kui praegu ei muretse, pole meiegi muldade püsimine jätkusuutlik.

Uusarendused viljakatel muldadel

Eesti üheks halvimaks muldade hävitamise praktikaks on neile ehitamine. "See on muldade põhimõtteliselt igavesest ajast igaveseks kasutusest välja minek, sest sinna, kuhu hooned juba on peale rajatud, pole praktiliselt võimalik isegi parema tahtmise korral uuesti põllumaad rajada," möönis maaeluministeeriumi kantsler Illar Lemetti. "Keegi ei ütle, et uut maanteed ei tohi ehitada, aga kui me vaatame, kui keeruliselt seda vahel on tehtud…" tõi ta näiteks Mäo liiklussõlme. "Kas tõesti ainus lahendus oli tohutute ringide ehitamine? See kõik toimus ju väärtuslikul, väga viljakal põllumajandusmaal."

Ka Maaülikooli mullateaduse professor Alar Astover peab just ehitamist muldade kahjustamise kõige lõplikumaks ja halvemaks versiooniks: "Viimase 15 aastaga on suur ehitusbuum ja kinnisvaraarendus suure osa oma halvast tööst ära teinud," möönis ta. Üheks ilmekaimaks näiteks on uued elamu- ja tööstusrajoonid Tartu ümbruses, mis on rajatud suuresti parimatele põllumuldadele. "Kaks kilomeetrit eemal, teises linna ääres oleks hulgaliselt maad, mis oleks põllu- või metsamajanduseks oluliselt kehvema kvaliteediga, aga sinna kinnisvaraarendus ei trügi," märkis Astover.

Maakasutus ja selle planeerimine on kohalike omavalitsuste otsustada ning neile pole antud kohustuslikke suuniseid, kuidas võtta arenduste puhul arvesse mulla kvaliteeti. Seda probleemi üritab lahendada maaeluministeeriumi väärtusliku põllumajandusmaa eelnõu. Möödunud kinnisvarabuumi arvestades on see Astoveri sõnul pisut tagantjärele tarkus, ent tuleviku tarvis kiiduväärne ettevõtmine.

Siduvaid kokkuleppeid muldade säilitamiseks ei leia just kuigi paljudest riikidest, samas kui kasutussurve muldadele üha suureneb. Näiteks on Euroopa Liidus erinevaid direktiive vee, õhu ja elurikkuse kaitseks, kuid mullakaitse direktiivi pole õnnestunud siiani vastu võtta, olgugi et see oli pikalt arutusel. Astover selgitas, et mulda peetakse sageli puutumatuks eraomandiks ja piirkondlikuks probleemiks, kuhu ühiskond laiemalt ei peaks sekkuma: "Me saame aru et õhk, vesi ja atmosfäär on justkui laiem ja ühisvara, aga kui me võtame mulda puhtalt eraomandina, siis me ei arvesta üldse sellega, et kõik, mis mullas toimub, mõjutab nii otseselt kui kaudselt ka õhu ja vee kvaliteeti ja elurikkust."

Kliimamuutuste tuules

Ometi on Euroopa Liidu liikmesriikidel muldadega küllaga probleeme – osa neist seesuguste direktiividega lahendada ei saagi, kuna need sõltuvad kliimamuutusest. Näiteks on Lõuna-Euroopas probleemiks sademete puudus, mis viib kõrbestumise ja taimkatte hävinemiseni, mis omakorda muudab maa põllumajandusele kõlbmatuks.

Euroopa paljudes piirkondades on suurimaks ohuks muldade erosioon vee või tuule mõjul. Vee-erosiooni esineb teatud määral ka Eestis, eelkõige Lõuna-Eesti kallakulistel aladel, kus tugevad sajud uhuvad näiteks mööda vagusid voolates muldadest minema kõige viljakama materjali. Õige maakasutusega saab aga seda vältida.

Muld on paratamatult muutuvatest ilmastikuoludest mõjutatud, kuid samas toimib see ka ise kliimamuutuse reguleerijana. Kliimamuutuse põhjuseks on liiga suur süsinikdioksiidi heide atmosfääri. Muld seevastu talletab süsinikku: mullas asub 75 protsenti maismaa süsinikust, mis on salvestatud orgaanilise ainena. Kui muldasid liiga intensiivselt kasutada, siis vabaneb see süsinik atmosfääri ning suureneb kasvuhooneefekt. Kui muldasid otstarbekalt kasutada ja mullaviljakust suurendada, suureneb ka mulla süsinikuvaru ja väheneb süsinikuheide.

Eestis on palju turvasmuldi, mis sisaldavad eriti suures koguses süsinikku ja mille intensiivne majandamine võib suurendada süsiniku heidet atmosfääri, niisiis on äärmiselt oluline hoida mulla orgaanilise aine seisundit tasakaalus.  Omamoodi probleemsed on põllumajandusettevõtted, mis on spetsialiseerunud üksnes taimekasvatusele ning kellel pole orgaanilisi väetisi, kuna sel juhul ei pruugigi mulla süsinikuvarud piisavalt taastuda, selgitas Lemetti.

Kantsleri sõnul näitavad aga Põllumajandusuuringute keskuse üleriigilised seireandmed, et orgaanilise aine varu pole Eesti muldades aastate jooksul oluliselt muutunud ning ka praegu saab meie muldade puhul rääkida seega jätkusuutlikust majandamisest.

Seireandmed näitavad ka seda, et enamikus Eesti muldadest on pestitsiidijäägid – näiteks 2015. aastal olid 80st võetud mullaproovist kõikides taimekaitsevahendite jäägid. Lemetti selgitas, et taimekaitsevahendite kasutamisel jääb paratamatult vähemalt mingiks perioodiks ka jääke muldadesse. "See on üks küsimus, millega tegeleda tuleb, aga õnneks analüüsid näitavad, et taimekaitsevahendite jääke on siiski justnimelt jääkidena, mitte sellistes kogustes, mis lubatud piire ületaksid," selgitas kantsler. Ta tõi välja, et Eesti on Euroopas toiduainete puhtuses Soome järel teisel kohal, seega pole meil põhjust muretsemiseks.

Laiemas plaanis tuleb aga arvestada, et taimekaitsevahendite jäägid mõjutavad muldade bioloogilist mitmekesisust ning sellest enamgi toiduahela järgmisi lülisid. "Kui taimekaitsevahendite jäägid või muud saasteained, raskmetallid peaksid toiduahelas edasi jõudma, siis nad kontsentreeruvad toiduahela järgmistes astmetes veelgi rohkem. Raskmetallid kontsentreeruvad, minnes toiduahelas taimest edasi loomani ja edasi inimeseni, kes tarbib loomset toitu, ja samamoodi kontsentreeruvad need probleemid," rääkis Lemetti.

Tulevik on täppisviljelus ja infotehnoloogia

Taimekaitsevahendite jääke, orgaanilise aine sisaldust ja muud informatsiooni sisaldavatel mullaandmetel on hädavajalik ja üha kasvav roll muldade mõistlikus majandamises. Ühest küljest on riiklik muldade seire vajalik selleks, et näha suurt pilti – meie panust kliimamuutusse, muldade majandamise jätkusuutlikkust ning vajalikke poliitikaid. Teisalt on see vajalik praktilise teadmisena põllumeestele.

Eestis kogub mullaandmeid Põllumajandusuuringute keskus ning riiklikku mullaseiret koordineerib keskkonnaministeerium. Seire käigus võetakse mullaproove ja analüüsitakse orgaanilise aine sisaldust, toiteelementide sisaldust ning tehakse üleriigilisi kokkuvõtteid. Mulla omadused, näiteks lõimis ja happesus on salvestatud digitaalsele mullakaardile, mis on kättesaadavad ka põllumeestele. Neid andmeid kasutavad põllumehed ka oma igapäevatöös, et näha näiteks, milliseid toitaineid muld vajab ning millist agritehnoloogiat kasutada.

2015 oli rahvusvaheline mulla-aasta, mispuhul valmis muuhulgas Eesti mullastikust pusle. Autor: Anette Parksepp/ERR

Astoveri sõnul muutub kogu põllumajandus ja mullainfo kasutamine üha infotehnoloogiakesksemaks. Juba pikka aega on on võimalik kasutada GPS-tehnoloogiat, kaugseiret ja sensoreid, mis mõõdavad taime või mulla seisundit. Andmete kogumine muutub aga üha massiivsemaks ning põllumajandus on sarnaselt teiste eluvaldkondadega jõudmas suurandmete ajastusse, mis nõuab uusi teadmisi, et teha paremaid otsuseid. "Täppisviljelus ja infotehnoloogia on tulevikupõllumajandus ning mullainfo moodustab seal kindlasti keskse osa," kinnitas Astover.

Kuigi põllumehed jälgivad tihtipeale mullaandmeid, siis infotehnoloogia pole Astoveri hinnangul praegu veel kuigi laialt levinud – pigem on see üksikute edumeelsemate ettevõtete pärusmaa, kus üritatakse andmeid ja kaasaegseid tehnoloogiaid terviklikult ära kasutada ja tööle panna. Professori sõnul ei pruugi praegu olemasolevad süsteemid veel nii terviklikult toimidagi, et üksikud ettevõtted saaksid nende rakendamisega hakkama – kõigepealt peab terviklik lähenemine tekkima teaduse, riigisektori ja erasektori koostöös, et tuleviku põllumajanduse rakendusi võiks laiemalt kasutusele võtta.

Saab ka mullata?

Lisaks andmete kättesaadavusele toovad teadus ja tehnoloogia üha uusi viise muldade paremaks majandamiseks. Kui mulla orgaanilisele koostisele ja toitainetele on juba kaua tähelepanu pööratud, siis üha enam mõeldakse ka elusosa peale – bakteritele, putukatele, vihmaussidele. "Mulla elustik on hästi kirju ja ega täpselt ei teatagi kogu seda kasu, mis taimedel ja mulla elustikul omavahel on," rääkis Lemetti. Mulla elustik on taimede jaoks väga oluline: nad kobestavad mulda, nende elutegevuse tagajärjel võivad teatud toitained paremini vabaneda, nende sümbioosis võidakse siduda õhulämmastikku ja nii edasi. "Neid vastastikku kasulikke seoseid õpitakse järjest rohkem tundma, kuidas mõned bakteriliigid aitavad näiteks taimedel mingites oludes ka põuaga paremini toime tulla," tõi kantsler välja.

Tegelikult tuntakse juba ammu ka taimekasvatusviise, mille jaoks pole mulda vajagi – näiteks võib taimi kasvatada hüdropooniliselt ehk toitainelahusega vees, kruusas, kivivillas ning kas või kookospähkli kooretükkides. Või siis aeropooniliselt, riputades taimed pimedasse kinnisesse anumasse ja piserdades juurtele toitelahust.

Astoveri sõnul on tehnoloogilised võimalused tõepoolest olemas, kuid need ei saa päriselt asendada traditsioonilist põllumajandust. "Me võime kasvuhoonetes kasvatada kurki ja tomatit niimoodi, et need mullaga üldse kokku ei puutu, aga kui me seda tomatit maitseme, mis on kivivilla peal toitelahuses kasvanud, siis me tunneme maitsevahet," võrdles professor toitelahuse taimi mullas kasvanud aiasaadustega. "Mullas on tõenäoliselt ka asju, mida me ei oska alati mõõta või seletada, mis annavad meie söögi maitsele või mõnikord ka selle tervislikkusele lisandväärtust.“

Astover tunnistas, et seesugune põllumajandus ei saa ka toidukoguste poolest rahuldada üha kasvava inimkonna toiduvajadusi ning Eestis on mullavabad lahendused jäänud nišitoodeteks, piirdudes aiandusega ehk näiteks tomatite ja kurkide kasvatusega. "Sajal ruutmeetril võib saada arvestatava tomatisaagi, aga sajal ruutmeetril teravilja kasvatamine ei rahulda kindlasti üksiku pere aastast vajadust," kinnitas ta.

Ning lõppudelõpuks ei ole muld ka üksnes tootmisvahend. "Muld loob sobilikud tingimused kõrgemate taimede jaoks, parkide ja haljalasalade jaoks. Me saame golfi mängida, lilleilu nautida ja kõike seda – muld loob ka kultuurilist ja emotsionaalset keskkonda," loetles Astover. Lisaks on muld elukeskkond tohutult paljudele organismidele ja elurikkusele. "Öeldakse, et umbes veerand kogu maailma elurikkusest paiknebki mullas – see bakterite-seente maailm, mida me palja silmaga ei näe, ongi tegelikult kõige mitmekesisemalt mullas koos."

Kõrgetasemeline konverents "Jätkusuutlik toidutootmine: muldade perspektiiv" toimub eesistumise raames 5. oktoobril Tallinnas.