Keerulise ja küllaltki mittemidagiütleva nimega koondmäärus muudab Euroopa Liidus 15 õigusakti eri valdkondadest – see on osa Euroopa Liidu mitmeaastase eelarve läbivaatamisest ja täpsustamisest.

Põllumajanduses puudutab see omakorda nelja peamist õigusakti: oktoobris sündinud kokkuleppega tulevad muutused otsetoetuste, maaelu arengu, ühise turukorralduse ja horisontaalsesse määrusse. Maaeluministeeriumi põllumajandus- ja maaelupoliitika asekantsleri Marko Gorbani sõnul on tegu küll üsna detailsete, kuid samas oluliste ja eluliste parandustega, mis peaksid muutma lihtsamaks ka Eesti põllumeeste tegemised.

Otsetoetused

Kui põllumehed soovivad saada otsetoetust ehk sisuliselt püsivat sissetulekut, tuleb neil teha läbi suur bürokraatia kadalipp ja täita erisuguseid nõudeid. Üheks neist on rohestamise nõue, mida põllumehed peavad kõige keerulisemaks elemendiks Euroopa ühises põllumajanduspoliitikas. Näiteks peab tootja jätma viis protsenti oma põllumajandusmaast ökoloogiliste fookusalade alla. Selleks on erinevaid võimalusi, näiteks võivad nad oma maale jätta maastikuelemente - põlluservi, hekke, kivihunnikuid –, mida nad ei hari, või kasvatada seal näiteks lämmastikku siduvaid kultuure.

Samuti on otsetoetuste saamiseks kohustus kultuure mitmekesistada. See tähendab, et kui põllumehel on 10-30 hektarit maad, peab ta seal kasvatama vähemalt kaht kultuuri. Üle 30-hektarisel maal tuleb kasvatada vähemalt kolme kultuuri, kusjuures nendegi puhul on peensusteni paika pandud, mitu protsenti iga kultuur põllumaast moodustada võib.

Need nõuded muutuvad uue määrusega lihtsamaks. Näiteks pikenes nende kultuuride loetelu, mille kasvatamine läheb ökoloogilise fookusalana arvesse. Kui põllumehel on üle teatud ulatuse rohumaad, ei pea ta kultuuride mitmekesistamise ja ökoloogilise fookusala nõudeid täitma – kui varem oli see võimalus teatud maani piiratud, siis nüüd kehtib see ka üle 30 hektari suurustele maadele, kus varem seda võimalust polnud.

Seni oli liikmesriikidel rohestamise raames kohustuslik säilitada teatud osa põllumajandusmaast püsirohumaana. Üldpõhimõte on see, et kui maalapp pole üle viie aasta külvikorras olnud, saab liikmeriik selle maa defineerida püsirohumaana. Kui liikmesriik ei pea püsirohumaa suhtarvust kinni - näiteks on maa vahepeal üles küntud või seda muul otstarbel kasutama hakatud –, siis tuleb minna n-ö tootja tasandile ja nõuda tootjatelt püsirohumaa tagasi rajamist, selgitas Gorban. Värske kokkuleppega saavad liikmeriigid edaspidi võimaluse püsirohumaad vabamalt defineerida – see laseb asekantsleri kinnitusel võtta igal riigil arvesse enda maa olusid ja eripärasid.

Seni said otsetoetusi vaid aktiivsed tootjad. "Aktiivne tootja" on seejuures konkreetne definitsioon, mille järgi peab tootja sissetulekust moodustama teatud osa otsetoetused või tema tegevuses peab olema oluline osa põllumajandustegevusel – sellega on Gorbani sõnul seni kaasnenud väga bürokraatlik kontroll. Nüüd muutub aktiivse tootja definitsiooni kasutamine liikmesriikidele vabatahtlikuks.

Muudatusi tehti ka noorte põllumajandustootjate skeemis. Seni said noored tootjad taotleda otsetoetuste lisamakset viieaastase perioodi ulatuses, millest oli välja arvatud tegevuse alustamise ja toetuse taotlemise vahele jääv aeg. Nüüd saavad aga kõik noore põllumajandustootja definitsioonile vastavad põllumehed taotleda viieks aastaks toetust, mis on tavatoetusest kõrgem – vahemikus 25-50 protsenti otsetoetuse maksest.

Maaelu arengu määrus

Maaelu arengu suurimad muudatused puudutavad riskijuhtimist, mille on Eesti toonud päevakorda eesistujana ning millest kirjutas suvel ka ERRi portaal. Vajadust riskijuhtimismeetmete uuendamise järele iseloomustab vast kõige paremini see, kuidas muutlikest ilmaoludest ja ootamatutest turumuutustest tekkinud kriiside arv üha kasvab: Eesti on elanud üle väga raskeid aegu piima- ja lihasektoris ning praegu on vesise sügise tõttu äärmiselt keerulises olukorras Balti riikide teraviljakasvatajad, kes pidid Euroopa Komisjonist küsima suisa erakorralist toetust.

Seni pole Eesti aga riskijuhtimismeetmeid maaelu arengukavas ette näinud, kuna tingimused pole olnud kuigi kutsuvad. Seda ilmestab omakorda asjaolu, et ELi 28st liikmesriigist kasutab riskijuhtimismeetmeid ainult 12 riiki.

Üks võimalik vahend riskijuhtimismeetmete pikast loetelust on sissetuleku stabiliseerimine. Varem toimis meede niimoodi, et kui põllumehe sissetulek langes näiteks kehval vilja-aastal üle 30 protsendi, siis 70 protsenti sissetuleku langusest oli võimalik kompenseerida. Konks seisnes selles, et meede töötas vaid sektoriüleselt, see tähendab et lisaks riigile oleksid pidanud panustama sellesse fondi, millest toetust jagatakse, kõikide tootmisalade põllumehed.

Kuna põllumajandussektorid on väga erinevad ja kriisid tulevad samuti erinevatel aegadel, pole põllumeestel olnud motivatsiooni ühisesse fondi panustada. Nüüd saab aga hakata sissetuleku stabiliseerimise vahendit kasutama ka sektorispetsiifiliselt. Lihtsustatult öeldes saavad näiteks seakasvatajad teha oma fondi, piimatootjad oma fondi ja teraviljakasvatajad oma fondi ning teavad, et nad kindlustavad iseenda ja oma sektori seljatagust.

Kindlustuse ja sektorispetsiifilise sissetuleku stabiliseerimise vahendi puhul vähendati ka lävendit, millest alates kompensatsiooni saab maksta – seni oli see 30 protsenti, kuid nüüd vähendati seda kahe instrumendi puhul 20 protsendile. Gorban avaldas lootust, et nende muudatuste valguses võtab ehk ka Eesti riik koos põllumeestega edaspidi riskijuhtimismeetmed kasutusele.

Lihtsamaks muutus ka tagastatava toetuste saamine, kuna finantsinstrumentidelt võeti ära hulk piiranguid, mis kehtisid investeeringutoetustele. Näiteks pole võimalik saada investeeringutoetust loomade ostule, mis on tootjate jaoks oluline. Finantsinstrumentide raames on see nüüd võimalik. Samuti laienesid käibekapitali kasutamise võimalused. Eesti rakendab finantsinstrumente sel perioodil esimest korda ning Gorbani hinnangul on nende paindlikumaks muutumine kindlasti tootjatele abiks.

Ühine turukorraldus

Turukorralduse määruse võtmesõna on pisut kantseliitlikuna kõlav tootjate positsiooni parandamine tarneahelas. Praegu on häda selles, et näiteks piima tootmisest kuni selle poelettidele jõudmiseni on just tootjad kõige haavatavamas olukorras. Neid on kõige rohkem, nad on kõige killustatum ahela lüli ja üksinda pole neil võimalik paremate müügitingimuste osas läbi rääkida.

Teatud sektorites olid Euroopa Liidus juba varem erisused ette nähtud, näiteks oli piimandussektori tootjaorganisatsioonidel õigus rääkida piima kokkuostjatega oma liikmete nimel läbi lepingutingimusi. See võimalus tekkis nüüd ka teistele põllumajandussektoritele ning õiguste ring laienes samuti: näiteks võivad tootjaorganisatsioonid leppida kokkuostjaga kokku toodangu väärtuse jagamise klauslites ning nõuda kirjalikke lepinguid.

Eesti põllumehi see muudatus praegu kuigi palju ei puuduta, kuna siin lihtsalt pole selliseid tootjaorganisatsioone, kes võiksid lepingute osas läbirääkimisi pidada. Niisiis peavad kõigepealt sellised ühendused tekkima, et õigusi üldse kasutada saaks.

Horisontaalne määrus

Horisontaalse määruse muudatused on eelkõige olulised väiketootjate jaoks, kes ei pea enam toetuste taotlemisel deklareerima põldusid, millele nad parasjagu toetust ei küsi.

Kui põllumees taotleb toetust, kuid rikub seejuures põllumajanduspoliitika eeskirju, peavad liikmesriigid selle toetuse tagasi nõudma. Gorbani sõnul võib aga väikeste summade puhul olla nende tagasinõudmise kulu suurem kui tagasinõutav summa ise. Seepärast oli riikidel õigus väikeste summade puhul – 100 kuni 150 eurot – õigus jätta need tagasi nõudmata. Nüüd said riigid õiguse tõsta seda lävendit 250 euroni.