Raskelt sündinud kliimalepped: Euroopa püüab rohkem siduda ja vähem heita ({{commentsTotal}})

LULUCF püüab piirata n-ö matemaatilist süsinikuheidet.
LULUCF püüab piirata n-ö matemaatilist süsinikuheidet. Autor/allikas: Valery Hache/AFP/Scanpix

Eesti saavutas oktoobris eesistujana kokkuleppe kahes keerulises kliimaeelnõus, mis seavad piirangud kasvuhoonegaaside heitkogustele ning aitavad Euroopa keskkonnanõukogu sõnul astuda sammu lähemale Pariisi kliimaleppe täitmisele. Samas on need tekitanud muret metsarikastes riikides nagu Eesti.

Viimasel nädalal on palju tähelepanu pälvinud lähetatud töötajate direktiiv, mis on löönud Euroopa Liidu riigid eri leeridesse ning muutnud kokkuleppele jõudmise äärmiselt valuliseks muuhulgas Eestile eesistujana. Selliseid keerukaid läbirääkimisi on eesistumise jooksul olnud ja lahendatud aga veel. Näiteks on liikmesriigid enam kui aasta aega arutanud kaht kliimapaketti kuuluvat eelnõu, mille osas leidsid keskkonnaministrid oktoobris lõpuks kompromissi.

Esimene kokkulepe sündis jagatud kohustuse määruses, mis seab piirangud kasvuhoonegaaside heitele aastail 2021-2030 – seda transpordis, põllumajanduses, jäätmekäitluses, tööstuslikes protsessides ja väikesemahulises energiatootmises. Eelnõu eesmärk on jõuda Pariisi kliimaleppe täitmiseni, milleks peab EL vähendama 2030. aastaks kasvuhoonegaaside heidet võrreldes 1990. aastaga 40 protsenti.

Jagatud kohustuste määrus seab igale liikmesriigile konkreetse arvu, milleni nad peavad 2030. aastaks jõudma. Eesti peab näiteks võrreldes 2005. aastaga vähendama oma süsiniku heitekogust 13 protsenti. Praegu koostab keskkonnaministeerium koos riigikantselei ja teiste ministeeriumidega analüüsi, millistes sektorites ja milliste vahenditega oleks kõige kulutõhusam seda teha.

Rikkamad riigid vähendavad rohkem

Ka praegu kehtivad kõikides sektorites heite piirmäärad, järgmisel perioodil muutuvad need aga karmimaks. Iga liikmesriik saab ise valida, millistes sektorites ja milliste vahenditega ta heidet vähendab. Kliimanõunik Birgit Aru loetles, et Eestil aitavad eesmärki saavutada ühest küljest Euroopa Liidu poliitikad ja ülemaailmsed trendid, näiteks vähem kütusekulukad autod, jagamismajandus ja ringmajandus.

Samas tuleb otsida ka Eesti-siseselt heite vähendamise võimalusi. Lahendusteks võivad kliimanõuniku sõnul olla näiteks hoonete energiatõhususe jätkuv toetamine ja võimalusel suurendamine, ühistranspordi toetamine ja isikliku sõiduauto kasutamise vähendamine. Määrus puudutab ka põllumajandust, kuid seal on Aru sõnul Eestis väga keeruline heidet vähendada, niisiis räägitakse pigem heitekasvu piiramisest tõhusama väetamise ja erinevate põllumajandusvõtetega.

Riikide heite vähendamise eesmärgid on pandud paika arvestades nende suhtelist jõukust ehk SKP näitajat inimese kohta. Kõige rikkamad riigid Luksemburg ja Rootsi peavad 2030. aastaks vähendama oma süsinikuheidet 40 protsenti. Kõige vaesem riik Bulgaaria peab vähendama null protsenti ehk hoidma heidet 2005. aasta tasemel.

Kuigi Eesti ei saanud eesistujana oma seisukohta kaitsta, oli ministeerium enne eesistumist eelnõu läbi analüüsinud ja riigi seisukoha kujundanud. "Meie sõnum ja analüüside tulemused näitasid ka, et kui Eesti jätkab ainult tänaste meetmete ja poliitikatega, siis me neid eesmärke ei täida. Igal juhul tuleb tulevikku vaadata kriitiliselt, et mida nendes sektorites saab teha," tõdes Aru, kelle sõnul pooldas Eesti üldjoontes Komisjoni esitatud ettepanekut.

Vaesematel riikidel lihtsam

Läbirääkimised osutusid keeruliseks, kuna osa liikmesriike olid väga ambitsioonikad ja soovisid eelnõus ette nähtud piiranguid veelgi karmistada, samas kui teised riigid leidsid, et heite vähendamise eesmärgid on liiga karmid ja piiravad. Kuna lõppotsuse võtsid liikmesriigid vastu ühehäälselt, leiavad kliimavaldkonnaga seotud ametnikud, et ka Eesti huvid said sisuliselt siiski esindatud.

Eesti Euroopa Liidu alalise esinduse pressiesindaja Annikky Lamp arvas, et eesmärgi täitmine võib osutuda keeruliseks pigem rikaste riikide jaoks, kel on juba olnud üsna ambitsioonikas kliimapoliitika, kuid kes peavad nüüd kõige enam heidet vähendama. "Nende numbrid on päris karmid," tõdes ta.

"Paljud lääneriigid ongi juba ära kasutanud nii-öelda low hanging fruits või sellised odavamad meetmed," nõustus Aru. "Iga uus meede, iga tonni vähendamine on neil juba kallim kui näiteks Ida- ja Kesk-Euroopas."

See, mis riigid peale pikale veninud vaidlusi lõpuks keskpõrandale kokku tõi, oli eesistuja välja pakutud kompromisslahendus: heiteühikute tagavarareserv 115 miljoni tonni CO2 väärtuses. See on kasulik eelkõige Euroopa Liidu keskmisest vaesematele riikidele. Juhul, kui nad ei suuda oma heitekoguste vähendamise eesmärki täita, saavad nad perioodi lõpus reservist tasuta ühikuid taotleda.

Kuna kliimapaketi lõppeesmärk on Pariisi kliimaleppe täitmine, siis on oluline, et Euroopa Liit tervikuna vähendaks siiski oma süsiniku heitkoguseid. Sellepärast käivitubki ühikute reserv ainult juhul, kui Euroopa Liit tervikuna suudab kasvuhoonegaase ettenähtud koguses vähendada. Samuti on riikidel võimalik reservi kasutada üksnes n-ö varuga ehk siis, kui nad on praegusel perioodil olnud tublid ja heidet nii palju vähendanud, kui neile ette nähtud.

Tasakaal heite ja sidumise vahel

Teine vastuoluline eelnõu, mis leidis oktoobris lahenduse, peitub keerulise, kuid asjaosalistele hästi teada lühendi LULUCF taga: eesti keeles maakasutus, maakasutuse muutus ja metsandus. Eelnõu eesmärgiks on panna paika reeglid, mille järgi arvutada, kui palju toimub erinevates maakasutusviisides süsiniku sidumist või heidet.

Metsanduses tähendab see, et tuleb leida tasakaal metsa istutamise vahel, mis suurendab süsiniku sidumist, ning metsa raiumise vahel, mis suurendab süsiniku heidet. Põllumajanduses tähendab see näiteks tasakaalu maa kasutamises põllumajandusmaana või rohumaana.

LULUCFI keskne põhimõte on no debit rule, mis tähendab, et süsiniku sidumine ja heide peab olema vähemalt tasakaalus ehk null. Liikmesriik võib niisiis siduda süsinikku rohkem kui heidab, kuid kindlasti mitte vastupidi. Eelnõu ise püüabki paika panna, kuidas sidumist ja heidet välja arvutada ning hinnata.

Kuna erinevatel liikmesriikidel on väga erinev taust metsa majandamises, metsa hulgas ja metsa seisukorras, siis saab iga liikmesriik arvutada iseendale võrdlustaseme – ehk konkreetse CO2 hulga, mida ta peab siduma. Selleks on olemas kriteeriumid, mida tuleb arvesse võtta – keerulised mudeliga arvutused.

Kui liikmesriik on võrdlustaseme välja arvutanud, annab ta tulemuse Komisjonile ja teistele liikmesriikidele hindamiseks. Nemad vaatavad, kas kõiki tingimusi on arvesse võetud ning kui kõik riigid kiidavad tulemuse heaks, tekibki igal liikmesriigil võrdlustase, mida ta peab hakkama täitma.

Matemaatiline heide

Kuna võrdlustasemeid pole veel välja arvutatud, vaid see protsess algab alles peale määruse vastu võtmist, on väga keeruline öelda, mida tähendab eelnõu praktikas näiteks Eesti jaoks. Enne määruse vastuvõtmist peab eesistuja leidma kompromissi ka Euroopa Parlamendiga.

Eesti jaoks on mureküsimus olnud eelkõige metsa majandamine, kuivõrd tulevatel aastatel peame hakkama on vananevat metsa senisest rohkem raiuma. Kuigi metsa tervise seisukohast on oluline seda majandada, siis esialgse plaani järgi viiks senisest suurem raiumine Eesti allapoole null-kriteeriumit ja muudaks meid tehniliselt süsiniku emiteerijaks, olgugi et päriselt me rohkem süsinikku ei heida. Praktikas tähendaks see survet raiemahtusid vähendada või taotleda lisakvoote.

"Me praegu ütleme, et kui sa võrdlustaset ei täida, siis sul tekib matemaatiline heide – tegelikult on see lihtsalt sidumise vähenemine," selgitas kliimanõunik Mariina Hiiob probleemi. "Paljudel juhtudel tekitab see ka sellist problemaatikat, et kui sa võrdlustaset ei täida, ei seo nii palju kui sulle ette öeldi ja tekib heide, siis kõigil tekib tunne, et see on heide selles mõttes nagu auto summutist tuleb. Tegelikult on see matemaatiline: me seome vähem, me vähendame seda potentsiaali, kui palju me tegelikult saaksime siduda."

Liikmeriikide seas tekkis terav arutelu, kuna ilmnes kurioosne dilemma, kas metsa saab üldse süsiniku emiteerijana käsitleda.  "Küsimus ongi see, kas sa seod nii palju, kui sa selle võrdlustasemega arvutad, või sa seod sellest vähem, aga metsad on alati sidumise poolel," rääkis Hiiob. "See oligi selline pingeline diskussioon, et kui meie metsad on tegelikult alati sidujad, siis kuidas me neile seda võrdlustaset ikkagi ette paneme?"

Eesti saadikud nõukogu otsust ei toeta

Euroopa Parlament hääletas septembris seadusemuudatuse üle ning Eesti parlamendisaadikutest hääletasid eelnõu vastu kõik peale Indrek Tarandi, kuna leidsid, et keskkonnanõukogu ettepanek oli võrreldes Euroopa Komisjoni esialgse kavaga ambitsioonikam ja metsatööstusele kahjulik.

Parlamendi hääletusel jäi kahest variandist, millest üht toetasid Eesti keskkonnaorganisatsioonid ja teist metsatööstus, napilt peale viimane. Teist lähenemist toetanud Kaja Kallas leidis, et tegu on hea kompromissiga, mida toetavad ka Soome ja Rootsi saadikud.

Ainsa Eesti europarlamendi liikmena nõukogu versiooni pooldanud Indrek Tarand põhjendas Vikerraadiole, et on idelist ja tema arvates peab seadusandja seadma kõrgemaid eesmärke kui tööstuse kitsas vaade.

Soome sai erandi

Eesti-sarnaste riikide jaoks sai läbirääkimiste käigus loodud paindlikkusvõte, et põhjendatud vajaduse korral saaksid riigid rohkem metsa majandada, olgugi et nad seovad sellega vähem süsinikku. Selleks on jällegi loodud reserv, mida on võimalik kasutada juhul, kui Euroopa Liit tervikuna on oma eesmärgi täitnud. Reservi väärtus on 360 miljonit tonni CO2, mis jaguneb liikmesriikide vahel kümne aasta jooksul.

Ainsa riigina erand tehti Soomele kui Euroopa Liidu kõige metsarikkamale riigile. Kuna Soome territooriumist katab mets 65 protsenti, määras nõukogu neile lisaks 10 miljoni tonni CO2 väärtuses lisareservi. "Mida iganes Soomel on vaja oma territooriumil teha, siis paratamatult peab ta mingis osas metsa maha võtma, kas rajada teesid, infrastruktuuri, koole. Sellel hetkel, kui sa ikkagi metsa maha võtad, siis sul on tegemist raadamisega ja sel juhul tekib sul alati heide – mitte enam matemaatiline heide, vaid päris heide," põhjendas Hiiob erandit. Ta selgitas, et tavaliselt tasakaalustatakse raadamist teisest küljest metsastamisega, aga Soomel on seda 65 protsendi metsasuse juures väga raske teha.

Kuna metsarikkaid riike on liidus üle kümne, siis keegi teine sellist erandit ei saanud. Küll aga loodi metsarikastele riikidele kompensatsioonimehhanism, mis võtab arvesse riikide metsasust. Seda tehti ametnike sõnul seepärast, et liikmesriikide eripärasid on muul juhul arvutusmudelis keeruline arvesse võtta: Euroopa Liidu liikmesriikide metsasus varieerub ühest protsendist Maltal kuni 65 protsendini Soomes.

Vana metsa võib raiuda

Läbirääkimiste teiseks tulemuseks oli metsade vanuse struktuuri arvesse võtmine võrdlustaseme arvutamisel. Seega, kui Eesti mets on vananev, kajastub see selles võrdlustasemes, mille järgi tuleb süsiniku heidet ja sidumist arvutada.

Eestimaa Looduse Fond ütles suvel, et metsarikastele riikidele suuremat raiumist lubav erand teeb karuteene kliimale ja metsaelustikule korraga. "On tähtis, et metsade majandamisel eesmärgiga vähendada üha kasvavat süsihappegaasi kontsentratsiooni atmosfääris, oleks rehkendus täpne ja aus," selgitas ELFi juhatuse aseesimees Siim Kuresoo. "Paraku on Eesti asunud eesistujana aktiivselt toetama arvestusmeetodeid, mis võimaldavad tegelikke emissioone peita ning jätavad väära mulje, nagu võiks ulja raiega kliimamuutuste vastu võidelda."

Ka Euroopa Liidu keskkonnaaktivistid on tagavarareserve nimetanud kahepalgeliseks ning on kritiseerinud võimalust ühes valdkonnas kasvuhoonegaase piirates heita rohkem süsinikku mõnes teises valdkonnas. Nad leiavad, et seaduselüngad eelnõus lasevad ELil võrreldes 2005. aastaga vähendada 2030. aastaks kasvuhoonegaaside heidet 23 protsenti, mitte 30 protsenti nagu esialgu plaanitud. See tähendaks, et Euroopa Liit ei suuda Pariisi kliimalepet täita.

Kuna kokkulepe nõukogus on saavutatud, käivad praegu Eesti juhtimisel läbirääkimised Euroopa Parlamendis. Kõige optimistlikuma stsenaariumi järgi võivad kaks eelnõu leida lõpplahenduse juba Eesti eesistumise ajal – vähemalt parlament on selleks soovi avaldanud. See annab lootust, et nad on ka läbirääkimistes paindlikumad. Kliimaeelnõude kolmas osa on kõige kaugemal: see puudutab heitkogustega kauplemise süsteemi, milles oodatakse kokkulepet veel Eesti eesistumise ajal.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: