Põllumajandus-kaubanduskoja juhi Roomet Sõrmuse sõnul on ekspordile keskendunud Eesti põllumehed turukõikumistest mõjutatud oluliselt rohkem kui paljude teiste Euroopa riikide tootjad - seda eriti piima- ja teraviljasektoris. See tähendab, et maailmaturu kõikumised jõuavad meie tootjateni väga kiirelt ning näiteks Venemaa turu sulgemine mõjus kõige rängemalt Baltimaadele. "Kaheaastane madalseis piimaturul viis meil karjast välja peaaegu 13-14 protsenti piimalehmadest, mis näitab, et tegelikult me ei olnud selleks kriisiks valmis," ütles koja juht. Seda, et me pole praegu kriisiks piisavalt hästi valmis, tõdeb ka maaeluministeerium EL-i ministrite kohtumiseks valmistatud analüüsis.

Sõrmus rõhutas Eesti eripärana tootjate vähest kontrolli tarneahela erinevate osade üle: "Kui võrrelda näiteks Põhjamaadega, siis seal on väga tugevad põllumeeste omanduses olevad ühistulised toidutööstused, mis pakuvad võimalusi olukorda stabiliseerida. Olukord ongi seni ebastabiilne, kui meie põllumehed on suuresti tooraine tootjad, kes ei kontrolli tervenisti tootmise ja turustamise ahelat."

Ka maaeluministeeriumi põllumajandus- ja maaelupoliitika asekantsler Marko Gorban nõustus, et erinevad kriisid on näidanud, kuidas tootmisahela ülemised lülid, kaubandus ja tööstus, kannavad kõikvõimalikud riskid ahela järgmisele, nõrgemale lülile. "Põllumehi on palju, nad on killustunud ja nende läbirääkimispositsioon on nõrk. Samal ajal on ahela järgmised lülid oluliselt kontsentreeritumad ja saavad jõupositsioonilt kaubelda," selgitas Gorban.

Kui praegu ekspordib Eesti oma toorpiima suuresti Leetu, kus seda töödeldakse, siis see on lisandväärtus, mille võiks toodangule anda juba Eestis, tõi Gorban näite. "Kui tootja astub ahelas järgmise sammu ja hakkab ise oma toodangut väärindama, siis ta juba kontrollibki ahelas mitut lüli ja kui mingisugune kriis on reaalselt käes, siis tal on rohkem hingamisruumi läbi hindade ja kõige muu," rääkis ta.

Ühe riskide maandamise võimalusena näeb ministeerium ühistegevust, mille on Eesti praeguses maaelu arengukavas ka prioriteediks seadnud. Asekantsler tõi sellise koondumise heaks näiteks, kuidas eelmise aasta lõpus ostis Eesti Lihatööstuse ühistu Atrialt ära Vastse-Kuuste töötlemisüksuse ja hakkas ise oma toodangut väärindama.

Ühistegevuse vastu tõrge

"Me oleme püüdnud kõikvõimalikud investeeringumeetmed niimoodi sihtida, et see soodustaks ühistegevust. Projektide hindamisel eelistame ühistulisi projekte, ühistutele on eraldiseisvad pikaajalised programmid, ühistulised töötlemise investeeringud," loetles Gorban. Näiteks andis PRIA E-Piimale 15 miljonit eurot toetust ühistulise töötlemisüksuse loomiseks, et ühendada tootmine, töötlemine ja eksport. Tulemuseks peaks olema senisest võimsam tööstus, võrreldes praeguste väikestega, kel on keeruline ekspordiks luua piisavas koguses tooteid.

Eesti põllumehed pole praegu aga veel kuigi agarad omavahel koostööd tegema. Asekantsleri sõnul pole probleem üksnes Eestis, vaid ka Lätis ja Leedus. "Paljuski on see ajalooline taust – arvestades, millisest ühiskonnamudelist me tuleme, siis kõigil on kollektiivse tegevuse vastu väikene tõrge, aga ma usun, et küll me sellest üle saama."

Innovatsiooniklastrite meetme rahastusega loodud MTÜ Piimaklastri juht Hardi Tamm lisas, et et üheks takistuseks võib olla ka aeg. "Küsimus ei ole selles, et nad ei taha koostööd teha, vaid kui paljude erinevate katusorganisatsioonide kaudu sa jõuad koostööd teha? Sa pead esmalt ikka oma igapäevatöö ära tegema," selgitas Tamm, miks põllumeestel võib olla keeruline mitmes erinevas ettevõtmises osaleda. "Seda näitab ka viimasel aastal toimunud katusorganisatsioonide ühinemine, et vahel tuleb hoopis ühistöö korraldust muuta ja asjad saavad tehtud. Ühistu on tegus, kui osalised jõuavad sinna piisavalt aega panustada, lihtsalt silt ei garanteeri ühtegi tulemust."

Kui koostöö tegemine on pigem kaudne riskide maandamise võimalus, siis Euroopa Liidu ühtses põllumajanduspoliitikas on ette nähtud ka konkreetsed riskijuhtimise meetmed, mida rakendatakse praegu väga vähe – 2014-2020 perioodil panustavad kõik liikmesriigid neile umbes 2,7 miljardit eurot, mis on tervest ühise põllumajanduspoliitika eelarvest vaid 0,4 protsenti. Liikmesriigid saavad seejuures valida kolme meetme vahel: kindlustus, ühisfondid ja sissetulekute stabiliseerimise meede, millest Eesti pole rakendanud ühtegi.

Gorban selgitas, et kuna riik koostas maaelu arengukava aastail 2012-2013, mil põllumajandussektoris polnud veel kriis kätte jõudnud, siis olid riskijuhtimismeetmed koos põllumeestega küll arutlusel, kuid neid ei peetud tol ajal prioriteetseks. Praegu on olukord kardinaalselt teine. Asekantsler rõhutas, et põllumajandussektor peab paratamatult hakkama harjuma tõsiasjaga, et uuel perioodil väheneb ühise põllumajanduspoliitika eelarve ning seetõttu tuleb väheste vahendite paremaks kasutuseks panustada riskijuhtimise meetmetesse. 

Abi tuleb siis, kui olukord on juba väga halb

Ühe võimalusena on Eestis arutlusel olnud sissetulekute stabiliseerimise meetme kehtestamine. See tähendab, et riik loob ühisfondi, kuhu maksavad osa rahast põllumehed ning osa raha panustab riik läbi maaelu arengukava. Kui põllumajandussektorit tabab järjekordne kriis, saab fondist teha väljamakseid, et põllumeeste sissetulekut stabiliseerida. Praeguse süsteemi järgi peab aga põllumehe sissetulek langema väljamaksete jaoks vähemalt 30 protsenti võrreldes viimase kolme või viie aastaga ja sissetuleku langusest saab seejuures kompenseerida saab kuni 70 protsenti.

Sõrmus rõhutas, et 30-protsendiline sissetuleku langus on põllumeeste jaoks järsk ning sel juhul on olukord juba väga halb. Seepärast on praegu Euroopa Liidus arutlusel künnise toomine 20 protsendile, et muuta meedet põllumeestele atraktiivsemaks. "Ega kõik põllumehed kindlasti ei arva, et nad on valmis sellega kaasa minema, aga riigina me peaksime vähemalt pakkuma seda võimalust ja võib-olla tuleb luua ka mingeid kohustuslikke mehhanisme, mis sunniks sellega tegelema," sõnas koja juht.

Teine sissetulekute stabiliseerimise meetme häda on põllumeeste jaoks olnud tõsiasi, et kui saadud toetust ei kasutata ära hiljemalt kolm aastat peale perioodi lõppu ehk praegusel juhul 2023. aastaks, tuleb see Euroopa Liidule tagasi maksta. "Võib juhtuda, et sa paned raha ühisfondi tallele, aga kui kriisi selle aja jooksul reaalselt kätte ei jõua või kui ta jääb väga perioodi lõppu, siis võib juhtuda, et raha jääb reaalselt kasutamata ja tuleb pärast komisjonile tagasi maksta. Sellepärast on raske põllumehele selgitada, et miks seda raha peaks siis lihtsalt kuskil arve peal hoidma," selgitas Gorban.

Seni on põllumeestele olnud kriisiaegadel üks põhilisi stabiilsuse tagajaid otsetoetused kui püsiv sissetulek. Teiseks abivahendiks on hädaolukorras olnud n-ö tagantjärele meetmed ehk kriisabi paketid. Näiteks viimase põllumajanduskriisi peale kulutas Euroopa Liit kolme abipaketiga ligikaudu miljard eurot, aga sektori tegelikest kaotustest kompenseeris see üsna väikese osa.

Eesti on otsetoetuste problemaatika tõstnud ka eesistumise arutelu fookusse, kuivõrd erinevad analüüsid on näidanud, et põllumehed ise ei taju otsetoetusi riskide maandamise vahendina, vaid pigem lisasissetulekuna. "Teiselt poolt, kui otsetoetused peaksid toimima riskijuhtimise meetmena, siis oleks loogiline, et need on Euroopa Liidus võrdsel tasemel," juhtis Gorban tähelepanu praegu liikmesriigiti varieeruvale otsetoetuse suurusele.

Normaalsed ja ebanormaalsed riskid

Maaeluministeeriumi asekantsleri sõnul peaksid põllumehed ise tegelema selliste riskide maandamisega nagu normaalne hinnakõikumine või tavaline ilmastikuolude muutus. Gorban tõi positiivseks näiteks hiljuti "Aktuaalses kaameras" kajastatud kartulikasvatajate põldudele paigaldatud ilmajaamad, mis mõõdavad õhutemperatuuri, mulla temperatuuri ja niiskust ning saadavad andmed keskserverisse, mis annab põllumehele matemaatilise mudeli põhjal tagasisidet, millal on õige aeg põlde lehemädaniku vastu pritsida.

Isegi normaalsete riskide maandamine pole aga põllumeestele alati lihtne ülesanne. Näiteks pole Eestis mõistliku hinnaga kindlustust, mida põllumehed oleksid valmis ostma, ütles Sõrmus. Ta tõi võrdluseks Läti, kus on maaelu arengukavas kindlustusmaksete dotatsioon, millega on põllumehel võimalik pool kindlustusmaksest tagasi saada. Sõrmuse arvates võiks see olla lahendus ka Eesti jaoks, kus pole siiani olnud kindlustusseltse, kes oleks olnud valmis näiteks taimekasvatuses saake kindlustama.

Sõrmuse sõnul on vaja tuleviku tarbeks mõelda ka sellele, kuidas oleks kriiside ajal tagatud finantseerimine. Põllumeestel on vaja võtta laenu eelkõige keerulises olukorras, kuid sellistes oludes ei pruugi jällegi pangad olla valmis neile laenama. Ettevõtete võimekus pankadega läbi rääkida on seejuures väga erinev ning paljud põllumehed ei tule sellega iseseisvalt toime. Teravilja- ja rapsikasvatajate ühistu Kevili nõukogu esimees Jaak Läänemets tõdes, et eelmine aasta oli viljakasvatajatele äärmiselt raske ning ühistust oligi paljudele põllumeestele abi eelkõige pankadega suhtlemisel.
Ühistu tegevmeeskond aitas põllumeestel teha majandusanalüüsi ning põllumehed, ühistu ja pank käisid läbirääkimisi pidamas kolmepoolselt. "Keegi meil tegevust ei lõpetanud ja pankrotti keegi ikkagi ei läinud, kuigi raskused olid päris suured," tundis Kevili nõukogu esimees heameelt.

Eelmise aasta kogemuse põhjal hakkas ühistu aktiivselt tegelema ka oma liikmete finantskirjaoskuse arendamisega, et põllumehed oskaksid paremini rahavooge planeerida ning et parematel aastatel teenitud raha kohe "ära ei söödaks".

Munad erinevatesse korvidesse

Kuigi teraviljakasvatajad peavad endiselt kriisidest õppima, tõstis Põllumajandus-kaubanduskoja juht neid esile positiivseima näitena riskide maandamisest, kuivõrd viljakasvatajad on juba pea kümme aastat hoidnud aktiivselt pilku turgudel toimuval, jälginud börside infot ning on fikseerinud oma hinnad juba enne saagi tegelikku müümist hooaja vältel, et hinnariske maandada. Ka selles osas võiks Sõrmuse hinnangul tegutseda aga veelgi jõulisemalt – kui sel aastal fikseeriti hinnad ja müüdi ette veerand viljast, siis lätlased on olnud veelgi aktiivsemad. Koja juhi arvates võiks ette müüa ka poole planeeritavast saagist.

Põllumeeste jaoks on üsna tavaline maandada riske nii-öelda talupojatarkuse põhjal. "Ei tohi kõiki mune ühes korvis hoida ja ei tohi panuseid ühtedele kaartidele teha, vaid kogu tegevus peab olema hästi mitmekesine, sest ühel aastal läheb ühel saadusel paremini kui teisel ja siis jälle vastupidi," selgitas Läänemets viljakasvatajate tavapraktikat.

Üha enam otsivad aga erinevad sektorid riskide maandamise võimalusi ka innovatsiooni kaudu. Teraviljakasvatajad uurivad näiteks pidevalt uusi viise, kuidas põllul vähem diislikütust kulutada ja väetisi ratsionaalsemalt kasutada, et omahinda kontrolli all hoida.

Innovatsiooniklastri toetus, mille pälvis näiteks eelpool mainitud MTÜ Piimaklaster, ongi mõeldud spetsiaalselt teadus-arendustegevuseks. Piimaklaster arendab ühe tegevusena kõrge ekspordipotentsiaaliga tõumullikate tootesuunda, millest võiks saada arvestatav eksporditoode piimatoodete kõrval.

Lisaks uutele eksporditoodetele on riskide maandamise võimalus ka alternatiivsete eksporditurgude otsimine, kuid see nõuab Tamme sõnul senisest suuremat võimekust mitte ainult ettevõtjatelt, vaid tõsist koostöövalmidust ka riigilt. "See on natukene tagantjärele tarkus, aga ma arvan, et riigil ei ole põhimõtteliselt valmisolekut kiiresti reageerida," rääkis ta piimandussektori kriisi õppetundidest. "Kindlasti saab rohkem teha, aga selleks peab olema valmisolek: kui on vaja ruttu visiiti korraldada, siis peabki minister piltlikult väljendades viskama oma tegemised nurka ja minema seda visiiti tegema."

Tamm peab veelgi tähtsamaks, et ametkond suudaks kiirelt läbi vaadata ekspordiga seotud dokumendid, load ja koostöödokumendid ning korraldada välissuhtlust intensiivselt. "Kui tõesti ametnikud ei jõua, tuleks leida kokkulepe, et riik saaks ootamatu vajaduse ilmnedes palgata ametnikele korraks appi katusorganisatsioonide spetsialistid või teadlased," arvas ta. "Eksporditurgusid tuleb intensiivselt kogu aeg edasi arendada, selleks on vaja nii ettevõtjate kui ametnike panust ning pole vaja uut kriisi oodata."

Euroopa Liidu põllumajandus- ja kalandusministrid kogunevad mitteametlikul kohtumisel Tallinnas 3.-5. septembril.