Anvar Samost, ERR

Saatejuhtidest oli mõnevõrra kahju. Kui ikka märgatav osa debati osalistest tuleb kohale nii vähese ettevalmistusega ja pidevalt teemast mööda räägib, siis on väga raske arutelu mingigi tulemuseni juhtida.

Vähese ettevalmistuse tippnäide oli Eesti 200 esindaja Tiia Sihver, kes hakkas lausa vaidlema, kas laste teema üldse teema on, kuna tema polevat teadnud valmistuda. See muidugi ei takistanud tal muudes küsimustes üsna vabalt asjast mööda rääkimist.

Aga piinlik on ka see, kui kandidaat ei suuda öelda oma erakonna keskse valimislubaduse maksumust (SDE, Helmen Kütt) või vassib sel teemal igasuguse häbita (EKRE, Helle Kullerkupp). 

Pooltõsiselt võib öelda, et sellest debatist võis võitjana vabalt väljuda see, kes kõige vähem sõna võttis. Antud vooruse eest siis kolm punkti Jaak Aabile (KE). Ta oli ka üks kolmest selgelt hästi ette valmistunud osalejast.

Lisaks Aabile oli kodutöö tehtud Priit Sibulal (Isamaa) ja Taavi Rõivasel (Reformierakond). Nende kolme vahel oleks pensioni teise samba küsimuses võinud ka pikem väitlus tekkida, aga paraku on seda nii mitme kandidaadiga debatis keeruline korraldada.

Aleksander Laane (rohelised) saab oma punktid rohelise pintsaku eest. Ettevalmistus seegi.

Urmet Kook, ERR

Priit Sibul esindas saates kõige rohkem "jalad maas" vaadet ehk ei läinud kaasa katteta lubaduste ülepakkumisega. Peaks vaid lihvima oma sõnaseadmist, et mõtted veidi lihtsamalt välja tuua.

Taavi Rõivas endise valdkonnaministrina saab aru laiast pildist ning esitas argumenteeritud seisukohti. Jaak Aab rääkis vähe, mis selles debatis tuli kasuks.

Tiina Kangro on valdkonnas kindlasti asjatundja. Tema puhul häiris vaid liigne ründav positsioon.

Sümpaatne, et Eesti 200 valdkonna eestkõneleja on inimene, kes oma isiku näol teab Eesti sotsiaalsüsteemi kitsaskohti. Paraku jäi ta debatis nõrgaks, mille ilmekaks näiteks oli öeldud lause, et "mulle ei öeldud, et peame saates ka laste teemal rääkima".

Kuivõrd EKRE esindajale oli tegu esimese sellise suure debatiga, siis mõistagi ei saa eeldada talt sellist vilumust sõnaseadmisel kui neilt, kes harjunud sõna võtma. Samas ei saa valdkonna esikõneleja tulla saatesse üldise jutuga, et "küll me selle miljardi kuskilt kokku hoiame".

Helmen Kütt osutus pettumuseks, arvestades tema kogemust ja valdkonna tausta. Hämmastav, et endine minister ja praegune riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees ei suutnud debatis küsimusele vastata, kui palju läheb maksma sotside täiendava pensionitõusu lubadus ning et hädast pidi ta välja aitama Priit Sibul Isamaast. Samuti, kust selleks raha katteks võetakse.

Aleksander Laane saab minult pool oma punktidest kelmika rohelise pintsaku eest.

Rain Kooli, ERR

Saade oli hea näide sellest, kuidas laia osavõtuga valimisdebattides jagunevad osalejad kiiresti kaheks kolmel teljel: asjatundlikkus valdkonnas, ettevalmistatus ning esinemisoskus. Need, kellel on kõike kolme – nagu antud puhul Aabil, Sibulal ja Rõivasel – saavutavad ka teistega võrreldes märkimisväärse edumaa.

Ülejäänutel oli puudu kas ühest, teisest või äärmisel juhul kõigist kolmest.

Ka oma tugevamas teemas ehk tervishoius jäi Eesti 200 esindaja Tiia Sihver liiga palju lootma üksikjuhtumite kirjeldamise kandejõule, Tiina Kangrol oli aga asjatundlikkusest hoolimata liiga palju tegemist üldsõnaliste loosungite esitamisega ("haigekassa on muutumas poliitikute ripatsiks", "põhjalikumat reformi ei ole ikka veel tehtud") või siis raskusi oma seisukohtade selge ja lühida esitamisega.

Helmen Kütile sai saatuslikuks mütsiga lööma tulemine, mis ta otsustavates kohtades hätta jättis. EKRE ja roheliste esinemine esimeses debatis aga jättis nõrga mulje nii esinemistehniliselt kui ka selle poolest, et nende tulevikuvisioonid paistavad põhinevad kahetsusväärselt palju soovmõtlemisel.