ERR-i žürii: erakonnajuhtide "Valimisstuudio" võitis Kristina Kallas ({{commentsTotal}})

"Valimisstuudio" peaministrikandidaatide debatt. Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

Kristina Kallas oli ainuke, kel tänavu õnnestus saada "Valimisstuudioid" hinnanud žürii käest maksimumpunktid. Ka peaminister jäi viimases valimisdebatis tema varju teisele kohale.

Vello Pettai, Tartu ülikool

Kokkuvõtva sissejuhatusena võiks öelda, et kõik seni valimiskampaanias kõlanud teemad tulid võrdlemisi hästi veel viimast korda esile enne pühapäevast lõplikku otsustamist. Teravalt oli juttu maksupoliitikast, rahvuspoliitikast, haridus- ja teaduspoliitikast. Siin seal jõuti ka välispoliitika juurde, kuigi eraldi teemana seda ei käsitletud. Peab tunnistama, et vanadelt erakondadelt oli palju ka sellist lubamist stiilis me teame, mida teha tuleb ning seekord me kindlasti seda ka teeme. Selles mõttes uusi ideid oli vähe. Aga kui vaadata erakondadele kui vaid maailmavaatelistele kehastustele, siis vahest pole vaja neis otsida kõikide probleemide lahendust.

Eesti 200 juht Kristina Kallas suutis pöörata kogu debatti oma erakonna lemmikteema – demograafia – peale niipea kui sissejuhatav küsimus dopinguskandaalist oli möödas. Seejärel olid pea kõik teised erakonnajuhid sunnitud tunnustavalt noogutama: "Absoluutselt nõus…"

See oli kahtlemata Kristina Kallase tugevaim võit. Ka majandusarengu vallas kostis erakonna sõnum tugevdada rahvuslikul kapitalil baseeruvaid ettevõtteid ja mitte niisama 'dereguleerida' või teha 'interventsionismi'. Eesti-vene haridusteemadel oli Kallasel raskem läbi lüüa veidi abstraktse ideega laiendada Ida-Virumaal eestikeelset kommunikatsiooniruumi.

Üldistes poliitikaküsimustes oli Jüri Ratas peaministrina mõistagi hästi informeeritud ning suutis väga konkreetselt arutleda teedeehituse, pensionimäärade, riigireformi jmt üle. Lõksu jäi ta aga väga valusalt Kohtla-Järve gümnaasiumi küsimuses, kuna siis tuli selgelt välja Keskerakonna kahetine sõnum oma rahvuslikult kahetisele valijaskonnale. See võib maksta teravalt kätte kui Jüri Ratas räägib üht ning Yana Toom või Mihhail Kõlvart räägib teist.

Reformierakonnal on uus juht, aga põhisõnum on jäänud samaks: lihtne maksusüsteem, vähem riiki, liberaalne ühiskond. Kaja Kallas edastas need loosungid igati jõuliselt (eriti esimest). Aga ikkagi oli tunda teiste esinejate repliikides tugevat kriitikat oravate 17-aastase valitsemisperioodi kohta. Ehk päris uudse ja puhta alternatiivina Reformierakond sellest debatist välja ei tulnud.

Jevgeni Ossinovski pääses kergelt, kuna ei olnud vaja rääkida aktsiisidest ega tervishoiupoliitikast. Samuti suutis SDE juht sammu pidada Eesti majanduse tuleviku üle arutamisel, seletades lahti, mida täpsemalt teha tuleb innovatsiooni- või tööturupoliitika puhul. Väga selgelt hoidus Ossinovski Jüri Ratase poole ning distantseeris ennast mitmel korral Kristina Kallasest, kuigi SDE ja Eesti 200 valijad on sageli ühed ja samad.

Järjest enam tuleb pähe mõte, et EKRE on saanud tugeva koolituse Donald Trumpi meeskonnalt USAst. Vähe sellest, et Mart Helme lubas oma sissejuhatavas sõnavõtus valitseda Eestis nii nagu Donald Trump, aga ka oma kahte põhilist märksõna kuulutas EKRE rahvuslasest juht millegi pärast kahe keerulise võõrsõna abil – deregulatsioon ning riiklik interventsionism – mis on pea täpselt USA poliitleksikonist. Debati lõpuks jõudis Helme hoiatada veel Ida-Virumaa võimalikust annekteerimisest Venemaa poolt ning väita, et seal toimub juba praegu etniline puhastus. Aga need vist ei olnud poliittehnoloogidega kooskõlastatud. 

Valimissõnumina mõjus tugevalt Helir-Valdor Seederi rõhumine Isamaa pikale minevikule ning asjaolule, et erakonnal on palju tuntud poliitikuid. Vaid korra püüdis Seeder vastandada ennast pearivaalile EKREle, süüdistades viimast populismis ning kogenematuses. Palju enam näis Seeder tahtvat näägelda saatejuhtidega, kes tema arvates talle piisavalt sõna ei andnud.

Ajakirjanike esiküsimus oli mõistagi, kas Vabaerakonnal on valimistel üldse mingeid šansse. Kuid Kaul Nurm suutis debatti pidada väärikalt, rõhudes seekord mitte niivõrd nelja aasta tagusele demokraatiapaketile, kuivõrd lubadusele alandada tööjõumakse, jagada Eesti Euroopa Liidu toetuste süsteemis kaheks osaks (Tallinn/Harjumaa vs muu) ning panna mitte-eestlasi rohkem eesti keelt õppima. Sellest mõttes edukas esinemine.

Raske on öelda, kes oli roheliste juhi nõrgas esinemises rohkem süüdi: saatejuhid, kes kordavad pilkasid erinevaid Izmailova looduslähedasi seisukohti või Züleyxa Izmailova ise, kes sageli kaldus teemast kõrvale ning jättis mulje, et mahepõllumajandus ongi kogu Eestimaa tulevikuvõti. Kindlasti ei ole paljud roheliste ideed halvad. Ringmajanduse edendamine ning kliimamuutustega tegelemine on tegelikult üliolulised küsimused. Aga kiires debatiformaadis kaotas Izmailova tihtipeale järje ega osanud esineda virgutavalt.

Anna Karolin, Eesti Väitlusselts

Nii paljude peaministrikandidaatidega debatti on raske jälgida, aga kordades keerulisem on seal väidelda. Kuulsime viimases valimiseelses debatis palju sarnaseid lubadusi majanduskasvu arendamise teemal, maksude teemalisi vastastikuseid süüdistusi ning konfliktseid sõnavõtte eestikeelse hariduse teemal. 

Hindan kandidaate, pidades silmas valimisstuudio konteksti ja formaati: kui edukalt ja veenvalt suudeti piiratud ajaraamis oma programmi tugevusi välja tuua, kui edukalt oponentide nõrkuseid välja tuua ja debatis õigetes kohtades reageerida, kui hästi oma programmi rünnakute eest kaitsta ning teemas püsida. 

Kristina Kallas oli selle debati tugevaim esineja, suutes läbi väitluse oma programmilisi ideid sobivalt tõstatada ja hästi lahti selgitada. Olgugi et ta ei osalenud kõikides peavoolu vaidlustes (nt varasemad maksusüsteemi muutused), kasutas ta võimalust teemasid ümber raamistada – mitte jääda kinni detailidesse, vaid öelda välja, mis tema arvates oluline pole. Nii ehitas Kallas väitluse lõpuks kokku tugeva ja hästi selgitatud plaani Eesti tuleviku kohta (näiteks investeeringute vajadusest haridusse või kuidas luua rohkem oskustemahukaid töökohti). Samas suutis ta oma programmist rääkides vastata ja suhestuda ka teiste erakondade jutuga. 

Kaja Kallas tõi debatti edukalt küll pea kõik klassikalised Reformierakonna lubadused ja võtmefraasid, ent jäi minu arvates oma programmi tugevuste selgitamisel veidi nõrgaks – kui maksusüsteemi muudatused kõrvale jätta, siis ei olnud selge, kuidas Reformierakond teistest erakondadest oluliselt heas mõttes erineb. Ehk on maksusüsteemi muudatuste mõju tema arvates ilmselge, ent kui tegemist olulise erisusega, oleks hea olnud kuulda ka mõnda efektset arvutust või muud tõestusmaterjali. Küll aga sai Kaja Kallas hakkama jõuliste ja konkreetsete rünnakutega Jüri Ratase vastu, mis paistsid Ratast kõvasti häirivat ja millele Ratas otse vastata ei suutnud. 

Jüri Ratase esinemine oli otsekui Kaja Kallase esinemine kõverpeeglis. Ratas keskendus läbi debati Keskerakonna lubaduste ja põhimõtete tutvustamisele ja sai sellega hästi hakkama. Samuti oli ta mõndadeks vastuväideteks hästi valmistunud, kasutades konkreetseid numbreid ja juttu tehtud töö kohta valitsuses. Samas paistis ta olevat häiritud ning jäi hätta otsestele süüdistustele vastamisega, näiteks eestikeelses ja venekeelses inforuumis erineva jutu rääkimise jms kohta. Selle peale vastas ta demagoogiavõttega – vasturünnakuga oponentide sarnastest tegudest. Ka majandusteemadel oli Ratas vahepeal kõhklev. 

Jevgeni Ossinovski tõi läbi väitluse sisse klassikalist sotsiaaldemokraatide retoorikat, rääkides näiteks rääkides inimestesse investeerimisest ja majanduskasvu loovatest tingimustest. Samuti kommenteeris ta sisukalt mitmeid tehnilisi küsimusi (kuidas palgakasv loob innovatsioonisurve või investeeringutest hariduses). Ossinovski tegi ka mitmeid taktikalisi rünnakuid oponentide pihta – EKRE EL referendumi jutt, rünnak Reformierakonna maksusüsteemi pihta jne. Ossinovski suutis küll mitmeid teemasid sisukalt selgitada ja tuua välja detailseid lubadusi, ent oli nõrgem oma programmi kõige olulisemate põhimõtete välja toomises.  

Mart Helme esines debatis keskmiselt hästi, tuues läbi väitluse välja oma programmi peamised lubadused ning esitledes end alternatiivina teistele erakondadele. Tema tugevus oli võime tuua sisse EKRE programmi erinevaid osi, ent oli oma pojast nende selgitamisel veidi nõrgem. Olgugi et rahvusteemad on EKRE valijatele tõenäoliselt olulised, tundus, et Helme kaotas eestikeelsest haridusest rääkides enesevalitsuse – termin "etniline puhastus" või jutt Ida-Virumaa annekteerimisest on ilma hea põhjenduseta hirmutamine. Huvitaval kombel oli Helme jutt sarnane Donald Trumpi retoorikaga, kellele ta ise ka viitas – jutt riigi sekkumisest, immigrantidest ning nendega saabuvast väidetavast palgasurvest. 

Heli Valdor Seeder suutis debatis selgitada Isamaa üldiseid seisukohti ja tuua välja nende mõned tugevused, nt kulude mõttes realistlikud valimislubadused. Samas jäi ta mitmest oluliselt arutelust välja või otsekui tagaplaanile ning tema poolt sisse toodud teemad jäid teiste kõrval kahvatuks. Seederile tuleks kasuks kiirem reageerimisoskus ning võimekus peavooluteemadel kiirelt kaasa rääkida. 

Sarnaselt Kristina Kallasega keskendus Kaul Nurm oma programmi lubadustele, ent seda vähem osavalt. Mainitud sai mitu Vabaerakonna lubadust, ent puudu jäi nende raamistamisest ühtse loogikaga programmina. Et Nurm sai debatis vähem sõna ja sekkus ka vaidlustesse vähem, jäi ta esinemine kahvatuks. Samas tõi ta sisse mitmed sisuliselt huvitavad teemad, nt kõrged töömaksud. Kasu oleks olnud oskusest neid positiivses  ja tulemusvõtmes tutvustada.

Züleyxa Izmailova tegeles kogu debati vältel kõikide teemade roheliste temaatikaga sidumisega. Sarnaselt Joonas Laksile eelmises saates ei suutnud ta seda teha piisavalt veenvalt ja kiiresti ja nii jäid ta seisukohad poolikuks ja ei vastanud terves mahus küsimustele. Olgugi et ta ründas oponente mitu korda, ei olnud need hästi läbi mõeldud ja veenvalt sõnastatud. Soov keskkondlikku dimensiooni sisse tuua on arusaadav, ent peab siis olema hästi ellu viidud. 

Catlyn Kirna, Tallinna ülikool

Kõigepealt üks huvitav tähelepanek kaheksa saates olnud inimese kohta. Neist kahe isad on olnud aktiivsed poliitikud ja kolmanda poeg on samuti poliitik. Teisest küljest oli saates oli lausa kolm naist ja kaks mittetraditsioonilise nimega eestlast. Seega on Eesti poliitika ahenenud ja laienenud.

Saade ise oli ebaühtlase tasemega, mõned külalised olid selgelt teadlikumad kui teised. Üldiselt oli aga suhteliselt igav, majandust oli selgelt liiga palju ja oleks tahtnud rohkem laiemat juhtimisteemalist visiooni ja arutelu.

Kristina Kallas oli väga hästi ette valmistunud, oskas kõikidel teemadel kaasa rääkida. Pakkus ka väga konkreetseid lahendusi ning oli väga sisukas, viitas enda kogemusele ning teadmistele. Üks tugevamaid esindajaid, kuid oli mõnes mõttes liiga sisukas ja kadus muu melu vahele ära.

Jüri Ratas esines väga tugevalt. Jäi rahulikuks, esindas oma programmi ja kaitses oma valitsust. Väga kavalalt siiski viitas koalitsioonipartneritele, et murekohad ka neile varju heidaks. Jüri Ratasest on saanud hea debateerija, kes ei domineeri debatti, aga võtab vajadusel sõna, et jutt oma seisukoha juurde tagasi tuua. Samas võib liigset rahulikkust tõlgendada ka ülbusena.

Kaja Kallas oli üldiselt asjalik, vastas küsimustele ja on debateerimises paremaks saanud. Reageeris pisut liiga valuliselt, aga pandi teiste poolt ka keerulisse olukorda, kus Reformierakonda sihipäraselt EKREga kokku köideti. Murekoht oli ka see, et suur osa auru läks Jüri Ratasega vestlemiseks, mitte enda seisukohtade kaitsmiseks.

Jevgeni Ossinovski on hea debateerija, aga ta läks pisut liiga kaugele teiste sõnade interpreteerimisega ja mõned võtted ei õnnestunud. Üldiselt oli tugev esinemine, aga oli tunda närvilisust või väsimust. 

Mart Helme oli üldiselt väga asjalik, aga kaldus lõpuks väga oma erakonna radikaalsemasse nurka. Kõik läks kenasti, aga kui teema läks rahvustemaatikale, kippus asi üheülbaliseks. Jäi ka pisut mulje, et ta ei võtnud debatti väga tõsiselt.

Helir-Valdor Seeder ei saanud väga palju sõna, aga ei panustanud ka palju. Püsis rääkides üldiselt teemas, kuid kippus ka muud juttu vahele rääkima ega suutnud eristuda teistest konservatiivsetest jõududest.

Kaul Nurm esines nõrgalt. Pigem keskendus teiste ründamisele, kui enda positsiooni esitamisele. Eriti kuna ta alustas saadet süüdistusega, et Vabaerakonda pole piisavalt kajastatud, siis oleks võinud praegu ju siis neid seisukohti esitada ja selgitada. Tegelikult ei saanud me teada, mille eest Vabaerakond ikkagi seisab. 

Züleyxa Izmailova esinemine oli kõige nõrgem. Ka kõige lihtsamad küsimused suutis ta vastata nii, et küsimus jäi vastamata ja räägiti mahetoidust või põlevkivist. Kui arutelu all on haridus, siis erakonnal peab olema midagi öelda, et õigustada enda kutsumist sellise taseme debatile.

Toimetaja: Rain Kooli



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: