Poliitikute ja meedia suhe ei põhine armastusel. Rahvas aga omakorda ei usalda eriti kumbagi. Usaldus usalduseks, aga püüame neid neid kõiki mõista. Valimiste eel on kasulik vaadelda poliitikute seda dilemmat, mis sunnib nad otsustama, kas keskenduda rohkem meediakajastusele või oma konkreetsetele valijatele.

Sel teemal kirjutasid väga huvitava artikli Archishman Chakraborty ja Parikshit Ghosh ajakirjas American Economic Journal: Microeconomics. Autorid lähtusid statistilisest eeldusest, et ajakirjanikud kuuluvad ühiskonnas keskmiselt rohkem haritud inimeste hulka. See tähendab, et nende võime keerulistest probleemidest aru saada on veidi parem kui reavalijal. Miks see võib olla probleem? Sellepärast, et enamusel valijatest ei ole vajalikke eelteadmisi, et kõikidest sotsiaalsetest probleemidest aru saada.

Ma arvan, et ma ei tee siin kellelegi ülekohut. Kui ma satun pealt kuulama kirurgide omavahelist vestlust mõne haiguse ravivõimaluste kohta, siis võiksin ma sama hästi kuulata ka hiina keelt. Selles on tohutul hulgal võõrsõnu ja pikalt õpitud teadmisi füsioloogiliste protsesside seostest. Samasugune peataolek tabab mind, kui mõni IT-asjatundja seletab ametikaaslasele mõne programmeerimisekeele eeliseid teise ees.

Riigi tundmise puhul olen tundnud midagi sarnast. Kui ma läksin omal ajal tööle riigikantseleisse, läks mul julgelt aasta, enne kui tekkis õrn arusaamine sellest, kuidas riigiaparaat tegelikult töötas. Samal ajal tahaksin ma nüüd oma kõrvu piinlikkusest katta, kui kuulen mitte kunagi riigiaparaadis töötanud inimeste enesekindlaid seletusi riigi toimimise kohta. Need on alati valusalt puudulikud.

See on demokraatia jaoks kahtlemata suur probleem, et kaasaegne arenenud maailma riik on muutunud nii keeruliseks, et seda on peaaegu võimatu mõista ilma eelteadmisteta.

Poliitikute poolt vaadatuna käib pidev võitlus selle nimel, et ajakirjanikud nopiksid neilt üles neid teemasid, mida poliitikud ise oluliseks peavad. Aga see ei toimi kaugeltki nii. Näiteks valitsuse pressikonverentsil räägivad ministrid ligi tund aega, aga uudistesaadetesse korjatakse neilt vaid napi 30-sekundiline lõik. Ja tsitaati ei vali poliitik, vaid ajakirjanik. Järelikult juhivad seda mängu ajakirjanikud.

Muidugi õpivad paljud poliitikud pikkamööda ennustama ajakirjanike reaktsioone ja nad hakkavad ka oma sõnavõtte sättima nii, et paremini n-ö pildile saada, aga teatud võõrandumine esialgsetest eesmärkidest on toimunud.

Samal ajal arenevad ka ajakirjanikud. Mida kauem nad töötavad, seda paremini nad hakkavad aru saama riigist ja selle erinevatest võimalustest. Üsna loogiliselt hakkavad nad ka poliitikutelt rohkem nõudma, sest kes mõistab probleemide keerukust, ei armasta samal ajal selle pudistamist. Iga lihtsustamine jõuab ühel hetkel punkti, kus nähtuse olemus kaob ära. Keskmine ajakirjanik tahakski kohe karistada poliitikut, kes liigselt lihtsustab keerukaid probleeme – kuid see tähendab, et intellektuaalselt minnakse tegelikult kaugele ettepoole reavalijast.

Taoline dünaamiline protsess töötab selgelt suure osa madalama haridustasemega valijate kahjuks, kelle meelest poliitikud ajavad ajakirjanduses täielikku solki suust välja. Loomulikult kasvab nende umbusaldus ühteaegu nii poliitikute ja ka ajakirjanduse suhtes, kes ei peegelda piisavalt selle osa valijate eelteadmisi.

Kui vaadata usaldusväärsusuuringuid, siis ilmneb, et valitsus ja meedia on üsna samas suurusjärgus madala usaldusreitinguga, mis kõigub umbes 20-30 protsendi juures. See olukord ei ole uus nähtus. Pew Uuringute Keskuse 2009. aasta andmete järgi pidas vaid 18 protsenti ameeriklastest meediat ausaks ja tasakaalustatuks. Inglismaal usaldas Edelmani usaldusbaromeetri kohaselt vaid 24 protsenti brittidest oma meediaväljaandeid. Eesti arvud on viimase kümnendi jooksul olnud vaid grammi võrra paremad [erandlikult kõrge usaldatavusega on vaid rahvusringhääling].

Selle protsessi tulemus on muu hulgas populistlike poliitikute esiletõus, kes teadlikult otsustavad, et meedia madalate usaldusväärsusreitingute juures ei ole mingit mõtet püüda meeldida peavoolumeediale, vaid tuleb kohe keskenduda valijate madalamale ühisnimetajale. Nad teavad, et ükskõik kui kriitilised ei oleks peavoolumeedia väljaanded, nende baasvalijad nagunii meediat ei usalda.

Olgu tegemist Viie tähe liikumisega Itaalias või EKRE-ga Eestis, väga selgelt on näha valmisolek eirata peavoolumeedia standardeid. Ja seega võib valijale rääkida täpselt seda, mida valija juba ette ootab. Seegi on ju demokraatia tunnus.

Kas minu jutt ennustab nüüd üleüldist hukku? Ei. Eelkõige sellepärast, et valijad on kokkuvõttes väga mitmekesise taustaga ja ainult valedele ülesehitatud kampaaniad toovad pikemas perspektiivis tagasilööke ka kõige suurematele populistidele. Lisaks maadleb meedia oma sisemiste tontidega ega ole sugugi teel üldise elitaarsuse poole. Lõpuks tahavad ju ka meediaorganisatsioonid sama, mida poliitikud – et võimalikult paljud inimesed neid jälgiksid.

Kui keegi kogu sellest mängust kaotab, siis intellektuaalsed eliidid, kes peavad infovahetuse mõttes kuidagi omavahel ise hakkama saama. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.