Kaupo Meiel. Ideaalse raamatu otsinguil ({{commentsTotal}})

Foto: ERR

Kui kõik Eesti raamatute tunnustamise kokkuvõtted kokku võtta, saame tulemuseks üliväga kirju üldkokkuvõtte, milles olevatest teostest üks osa on menukad, üks osa ilusad ja üks osa asjatundjate poolt tunnustatud. Kas me sellist lõhestatud raamatumaailma tahtsimegi? küsib Kaupo Meiel Vikerraadio päevakommentaaris.

Eelmisel nädalal avalikustati kaks raamatuid puudutavat edetabelit. Esiteks selgus Eesti Kirjastuste Liidu liikmete menuraamatute nimekiri ja teiseks kuulutati välja, millised olid 2018. aasta kauneimad raamatud.

Eesti Kirjastuste Liidu liikmeskirjastuste enim müüdud raamatute edetabel on omajagu huvitav lugemine ja kuigi seal ei kajastu kõik menukid, annab see piisavalt ülevaatliku pildi sellest, milliseid raamatuid Eestis ostetakse. Laias laastus võib sedastada, et ostetakse kõike, olenemata sellest, kas tegu on ilu- või aimekirjandusega, algupärandi- või tõlketeosega.

Nädalakese või paari pärast on enim müüdud raamatute edetabel unustatud. Kauneimad raamatud püsivad ehk kauem meeles ja kui ei püsi, siis soovitan neid võimalusel vaatama minna 26. veebruarini rahvusraamatukogu peanäitusesaalis avatud näitusele. Oma silm on kuningas ja kuningas ütleb, kas ilu pannakse padaje või ei panda padaje.

Menuraamatute nimekiri ja kauneimad raamatud kuulutati välja peaaegu ühel ajal ning see andis hea võimaluse kahte nimekirja võrrelda. Kattuvused olid minimaalsed, et mitte öelda olematud.

Mida võiks sellest järeldada? Kas seda, et inimesed ei osta ilusaid raamatuid või siis seda, et raamatud, mida eksperdid peavad ilusaks, ei ole ostjate arvates seda mitte? Või ei olegi ilu raamatu puhul nii väga oluline?

Kõik need ja kümned teised küsimused korduvad aastast aastasse ja lõppenud kirjandusaastale hinnangute jagamine pole sugugi veel läbi.

Peagi on oodata ajakirjas Looming ilmuvaid aastakokkuvõtteid. Traditsiooniliselt vaatleb üks neist eelmisel aastal ilmunud luuleteoseid ja teine proosat. Need keskenduvad küll värsketele algupäranditele, aga eks leiab neidki nii aasta menukite kui ka kaunimate raamatute seast. Samal ajal pole põhjust eeldada, et aastakokkuvõtete tegijad menukeid tingimata kvaliteetseks kirjanduseks peaksid või raamatute välisele ilule üldse tähelepanu pööraksid.

2018. aastal ilmunud raamatute hindamine jätkub ka pärast Loomingu aastakokkuvõtete ilmumist, sest väljaandmist vajavad veel kultuurikapitali kirjanduse aastapreemiad. Nagu ka kaunimad raamatud, valivad esiletõstmist väärivad teosed välja eksperdid. Tänavugi kordub tuttav muster, et aasta olulisima kirjanduspreemia nominente ei ole lihtne leida enim müüdud raamatute ega ka kaunimate raamatute nimekirjast.

Kui kõik kokkuvõtted kokku võtta, saame tulemuseks üliväga kirju üldkokkuvõtte, milles on menukaid, ilusaid ja hinnatud teoseid, millest üks osa on menukad, üks osa ilusad ja üks osa asjatundjate poolt tunnustatud.

Kas me sellist lõhestatud raamatumaailma tahtsimegi? Ideaalis peaks ju olema nõnda, et pisikeses eesti keeleruumis ilmuvad ainult sellised raamatud, mida palju ostetakse, mis on võrratult disainitud ja mille sisu hindavad kõrgelt pea ühel häälel ka eksperdid. Vahur Afanasjevi "Serafima ja Bogdan" oli juba peaaegu selline – ostetakse seda teost siiani hoogsalt, Peeter Alliku originaalillustratsioonid on võluvad ja paljud arvustajadki (kuigi kaugeltki mitte kõik) on romaani kiitnud.

Ideaal on aga teadagi igav. Kõige põnevam ja intriigidest tiinem on ikkagi praegune olukord. Kui tahad menukat, ilusat ja kriitikutelt kõrge hinnangu saanud raamatut, siis pead ostma kolm raamatut ja maailmapilt avardub koheselt.

Süsteemil on ainult üks viga – ilmselt tuleb pärast kolme raamatu ostmist päris mitu toidukorda vahele jätta, sest kogu vaba raha on vaimutoidule kulunud. •

Toimetaja: Rain Kooli



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: